kedagi.
See, et naine ei jätnud mingit teadet, mitte mingit seletust oma teole, lõi tummaks. Olime mingil imelikul moel tapmisega ära harjunud. Olime harjunud vägivalla äratatud kaitsetuse tundega, kurbusega, mida kõik jagada tahtsid, küünlakuhilatega tänavatel ja kooliõuedel, sotsiaalmeedias jagatud südamete ja imalate ballaadidega, soojusega, mida inimesed üritasid pärast seesuguseid sündmusi üksteisele osutada. Olime harjunud ümber käima surmaga ja argiseks muutunud kaitsetusega, aga tapja vaikimisega mitte. Ajal, mil igaühel pidi kogu aeg olema mingi sõnum, tundus käsitamatult jõhker just tapja, kes mingit sõnumit ei jätnud. Mitte sellepärast, et ta tappis, vaid sellepärast, et ta isegi ei püüdnud öelda, miks.
6
„Lootus on inimeseks olemise keskne osa. Kui kaotame lootuse paremale tulevikule, siis mis meile jääb?”
Minu ees on viiskümmend keskkonnatehnoloogia üliõpilast. Nemad on oma põlvkonna kõige puhtam, õnnega koos osa, kellesse meie, ülejäänud, laeme oma lootuse. Nad ei hooli alkoholist ega tubakast, neile meeldib jalgrattaga sõita, heegeldada ja sõpradega koos olla, nad unistavad rohkem ajast kui rahast, igatsevad pikka paarisuhet ja vahetavad kõneldes keelt, ilma et sõnades komistaksid, mõtetest rääkimata. Neil on isiklikud süsihappegaasi mõõtjad ja päikeseenergiafirmade aktsiaid ja nad teavad, et kui valid õigesti, siis võid keskkonnakaitsega ka raha teenida.
Noorest peast uskusin, et üheskoos tegutsedes võime keskkonnakatastroofi vältida ja kehtestada maailmas rahu. Kui olin neist üliõpilastest natuke vanem, siis olid Euroopa piiril hukkunud inimesed veel uudis. Enam ei ole. Egiptuses, Liibüas ja Süürias on sõditud nii kaua, et keegi enam ei mäleta, millest kõik algas; malaaria on Kreekas nii levinud, et turistid sinna enam ei sõida; Hispaania noortest pooled on ära kolinud Argentiinasse ja Tšiili, ja Rootsi peaminister on endine skinhead. Euroopas on ligi pooled inimestest lõpetanud valimas käimise. Need, kellel läheb halvasti, surevad alla 60-aastastena, ja need, kellel läheb hästi, elavad erahooldekodudes kuni 100-aastaseks välja. Oleme harjunud lumeta talvedega, lõputute vihmade ja üleujutustega, mille jõud iga kord üllatab. Oleme harjunud Euroopas ühest riigist teise liikuvate pagulastega ja sellega, et uute elurajoonide ümber ehitatakse müürid.
„Igaüks on väärtuslik!” hüüdsin noorest peast meeleavaldustel parlamendihoone ees ja uskusin, et kui me ainult kõvasti püüame, kui küllalt suure hoolega pingutame, siis võiks maailm tõesti kõigi jaoks paremaks muutuda.
Noortele rääkides olen ikka veel lootust täis. Neil võib korda minna see, mis meil ei õnnestunud. See, mis praegu tundub vääramatu liikumisena inimkonna hävingu poole, võib kalduda ettearvamatus suunas. Me võime luua pilte tulevikust, kujutada ette alternatiivseid maailmu, rohkesti visioone, millest mõni võib ükskord tõeks minna. Aga me ei saa olla kindlad. Inimkonna jõud võib üllatada lisaks hävitusele ja isekusele ka tarkuse, mõõdukuse ja uue loomisega.
„Miski ei ole asjatum, kui kujutleda, et kogu maailm käib ringi ümber oma naba,” ütles mu vanaema, kui sõitsime trammiga kesklinna ja ta tõusis, et anda istet inimestele, kes olid temast nooremad, aga paistsid väsinumad.
„Sinu põlvkonnal on kõike, mida suuremal osal inimestest maailmas kunagi olema ei hakka. Nõnda ei ole teil õigust keskenduda vaid iseenesele.” Vanaema kasvas üles pisikeses hurtsikus koos üheteistkümne õe-vennaga ja oli lapsest peast juures, kui kaks neist maeti. Noorena töötas ta tehases ja hiljem rikka mehe koduabilisena, ta ärkas majas esimesena ja läks magama viimasena, aga ühes asjas ei tinginud ta mitte iial:
„Kui tahad elus midagi korda saata, pead oma peegelpildiga rahul olema,” ütles ta ja sättis peegli ees juustele võrgu, peene nagu ämblikul, ja harjas hoolikalt värvi ripsmetesse, mis olid nii kaunilt kaardus, et teises ajas ja kohas oleks tema nägu võinud ta kuulsaks teha. Vanaema pigistas oma helepruunis nahksõrmikus käega trammivaguni käsipuud, randmest kerkis vürtsise lõhnaõli lõhna. Seisin tema kõrval, püüdes kõikuvas trammivagunis püsti jääda.
„Minu vanaemast oleks võinud saada hoopis midagi muud,” mõtlesin. See ajas mu segadusse. Ta oleks võinud kirjutada raamatuid või mängida filmides. Ta oleks võinud kaitsta tagakiusatud inimesi või olla riigiasjade üle otsustamise juures. Selle asemel tegi ta suurema osa oma elust süüa mehele, kelle maitsemeel oli kahjustatud, nii et ta ei eristanud kala lihast. Vanaema poleeris hõbelusikaid ja triikis särke, mida tuli pesta kord nädalas ja mis pidid alati riidepuude peal valmis olema. Sellest hoolimata pidas vanaema end alati üleval nii, nagu oleks ta võinud teha, mida iganes tahtis. Kui elu oli talle pettumus, siis varjas ta seda kõigi teiste eest.
Ma räägin ülikoolis teemal, millest olen kõnelnud kogu oma täiskasvanuea. Sellest, miks räägitakse kliimamuutusest, otsekui oleks see vaid praktiline majandusküsimus, kuigi kõige suuremad küsimused puudutavad eetikat.
„Teie põlvkond lahendab inimkonna suured eetilised küsimused,” ütlesin loengu alguseks ja üliõpilased tõstsid oma tahvelarvutite kohalt pea ja koondasid tähelepanu minule, viiskümmend silmpaari, mille sära valgustas kogu ruumi.
„Kas me peame kaugel elavate inimeste elu niisama tähtsaks kui meie endi oma? Kas hoolime sellest, millistes tingimustes tulevased põlvkonnad elavad? Kas meil on õigus pidada silmas väikese vähemuse lühiajalist kasu, sõltumata sellest, mida see tähendab inimeste enamusele praegu ja tulevastel aastakümnetel?”
Näitan üliõpilastele pilte arktilistest aladest, kus jääkaane all kilgendab kirgas vesi, Amazonasest, kus vihmametsade asemel laiub kuivanud maa, ja kõrbe alla jäänud Mali külast, kust naised lapsi kandes minema lähevad.
Üliõpilased vaatavad pilte vaikides, sõrmed silitavad lauaserva, tõsistel nägudel on veel kübeke lapselikku ümarust.
„Paljud on juba otsustanud, et lootust enam ei ole,” ütlen.
„Aga lootuse alleshoidmine siis, kui probleemid tunduvad võimatud, on kõige tähtsam, mis meil on.”
Viimane pilt on Kanadast. Sellel näeb sinistes kilekinnastes, õliseid käsi. Üle maailma kokku tulnud keskkonnaaktivistid koristavad arktilisele alale valgunud naftat üheskoos põlisrahvusest inimeste ja naftakompanii töötajatega. Vaatan akna taga süttivaid tänavalaternaid, kisun suu nagu tõmblukuga kangesse naeratusse ja otsin sõnu, millesse ka ise uskuda tahan:
„Kas mäletate seda katastroofi?” Mõned üliõpilased noogutavad.
„Minu jaoks oli see teatud pöördepunkt,” jätkan.
„Enne kui see juhtus, ma rääkisin ja kirjutasin lõputult sellest, kui hävitav oleks arktilisel alal naftat puurida. Kohtusin ministritega, rahvasaadikute ja naftakompaniide direktoritega. Igaüks lubas tutvuda uurimustega, mida esitlesin. Nad naeratasid mulle nagu lapsele. Kui see toimus, olin raevus. Mõtlesin, et inimkonnal ei ole mingit lootust. Tahtsin üksi kuhugi kaugele laiule kolida. Aga kui nägin pilte maailmast mitmelt poolt kohale tulnud inimestest, kes hakkasid piirkonda üheskoos puhastama, siis mõistsin, et lootuse jätmine põhines vaid mu enese võimetusel kujutleda paremat maailma, mitte sellel, mis võib tegelikult toimuda.”
Mantlit selga pannes heidan pilgu telefoni. Eerik on Heathrow lennujaamas.
„Varsti näeme. Olen igatsenud. ♥.” Minu Eerik on lõpuks ometi, 59-aastasena, õppinud tegema südame.
Me kohtusime vanas kruusakarjääris ligi nelikümmend aastat tagasi. Eerik käis, fotoaparaat kaelas, ja rääkis, kuidas rüvetatud alale võiks külvata niidu ja teha kruusaaukudest järved, kus lähemate majade inimesed võiksid ujumas käia. Eerikul oli seljas topiliseks kulunud kampsun ja jalas kummisäärikud, ta oli püganud juuksed siiliks ja kuklas turritas paar allesjäänud juuksekarva. Mina õppisin keskkonnapoliitikat ja rahastasin oma õpinguid, kirjutades organisatsiooni lehtedesse lugusid. Eerik õppis arhitektiks ja tegi diplomitööd kruusakarjääri renoveerimisest puhkepargiks. Leppisime intervjuu kokku kohta, mida Eerik oma töö jaoks pildistas.
Kui Eerik mulle pika sammuga kätt andma tuli, porised saapad jalas ja silmis kujutletud maastike hõõgus, ei tahtnud ma tal käest lahti lasta. Kõndisime lagedal jäätmaal ringi ja Eerik rääkis Rootsi