Kui aeg saab otsa. Elina Hirvonen

käega õhku kaari, nagu maaliks oma kavandatud maastikku. Meie käsivarred puutusid kokku, Eerik lõhnas metsa ja higi järele ja mina haarasin mõlema käega ta näost.

      Võtsime kruusaaugu põhjas teineteist riidest lahti, teravad kivid kraapisid selga. Sõitsime rongiga minu juurde koju ja armastasime mitu korda, akna taga rästaste kädistamine ning joodikute ja politseiautode hääled. Veetsime üheskoos kolm päeva ja kolm ööd. Mu korter lõhnas veini, higi ja lavendliõli järele, ja kogu aeg paistis päike.

      Ma ei tahtnud kunagi kellegagi kurameerida. Pärast seda, kui kodunt ära kolisin, tahtsin selgeid piire iseenda ja teiste vahele. Tahtsin, et hing ja ihu oleksid kindel kooslus, olin valmis muretsema maakera tuleviku eest, aga mitte ühegi inimese isiklike hädade pärast. Viisin endale koju tuttavaid ja tundmatuid mehi, aga selleks ajaks, kui nad hakkasid rääkima kurameerimisest, ei vastanud ma enam nende telefonikõnedele.

      Eerikuga koos olles kurameerimisest ei räägitud. Ta libises mu ellu nagu varakult alanud kevad, ja äkitselt oli maailm valgust täis. Kui me koos ei olnud, siis mõtlesin tema ihule. Sõitsin rattaga loengutele, mõtlesin, kuidas mu käsi mööda tema kõhtu liigub ja oleksin peaaegu koera alla ajanud. Kui olime koos, võtsin tal riided seljast. Käisime kiiresti söömas, jooksmas ja vahel kinos, ja kogu aeg ootasin hetke, kui saan tema särgisabast haarata. Ma ei tahtnud kohtuda tema sõpradega või tutvustada teda enda omadele. Tahtsin hoida teda soojas toas, kus mängib David Bowie ja võib olla päev otsa alasti.