võttis ette lämmastikuandmed ja jäi nende üle mõtlema. Miks näiteks olid lämmastikunäitajad Saksamaal kõrgemad kui Poolas? Kas see on kuidagi seotud aastaaegadega, ümbruskonna omaduste või hoopis globaalse soojenemisega?
Need eri maade kolleegid, kes olid seesuguste küsimustega töötanud, olid uurinud eeskätt polaaralasid, tohutuid piirkondi, kus maapind oli alati jäätunud. Kui need piirkonnad globaalse soojenemise tõttu sulama hakkasid, algasid maapinnas protsessid, mis eritasid atmosfääri veelgi rohkem kasvuhoonegaase. Küsimus oli, kui palju täpselt ja kuidas mõjutab see kliima soojenemist laiemas mõttes.
Nathalie oli varem osalenud Põhjamaade teadlastetiimis, mis uuris sama nähtust Rootsi tundrus. Kui tekkis võimalus spetsialiseeruda Põhjamaade ja Kesk-Euroopa soodele, haaras ta sellest otsekohe kinni – ja saigi selle töökoha.
Tema tööst kujuneb kindlasti oluline panus kliimauuringutes, mis on poliitikutele otsuste tegemisel nii olulised. Aga alles siis, kui käik Mossmarkenisse oli juba otsustatud, hakkas talle kohale jõudma arusaamine, et peale professionaalse huvi ajendab teda siia tulema ka miski muu. See oli tema isiklik motiiv, tema valik ja otsused tuginesid hoopis millelegi muule, kui ta algul oli arvanud.
Tagantjärele tundus see muidugi enesestmõistetav, ent kõik need mõtted rabasid teda. Need surusid ta vastu seina ja tahtsid olla kindlad, et seekord ta kuulab neid, vastasel juhul mõtted ei tagane. Ja ehkki ta polnud julgenud veel kuigi sügavale enda sisse vaadata, polnud ta vähemalt ka taganenud.
Ta oli kohale jõudnud, sellesse suhteliselt inimtühja rabasse Dalslandi ja Värmlandi vahel.
Ja see oligi võib-olla kõige tähtsam.
*
TA LAHKUS MAJAST ainult selleks, et duši all käia, vett tuua või arvutit ja mobiili laadida. Tal oli vaja majaga kontakt saavutada, leida stabiilne lähtepositsioon enne rabasse minekut.
Ta joonistas kaardile erinevate proovide võtmise umbkaudsed kohad. Ta kavatses võtta proove kokku kaheteistkümnest eri kohast rabas, usaldusväärse mõõtetulemuse saamiseks peab seda tegema kahel eri päeval. Hiljem võtab ta täpselt samad proovid uuesti novembris, kui maapind on külmemaks muutunud.
Esimestel päevadel ei rääkinud ta ühegi elava hingega. Aga igal pärastlõunal peaaegu ühel ja samal ajal nägi ta aknast, kuidas umbes temavanune mees terviserajal majast mööda jookseb. Mees piilus iga kord uudishimulikult maja poole.
Ühel päeval, kui mees parajasti mööda jooksis, tuli Nathalie õuekempsust. Mees jäi seisma, toetas käed reitele ja tõmbas hinge. Algul tegid nad näo, et ei märkagi teineteist, seejärel noogutas mees Nathaliele tervituseks.
„Tere,” ütles ta ikka veel hingeldades. „Kas sina elad siin majas?”
Nathaliele tundus, et ta on lõksus. Ta polnud arvestanud siin mingite külalistega, ta oli oodanud, et siin puudub igasugune mittevabatahtlik kontakt ümbritseva maailmaga.
„Jah, võib vist nii öelda küll,” vastas ta. „Ajutiselt. Ma olen siin kõigest üürnik.”
Ta pööras ringi, et sisse minna.
„Kena koht. Minu nimi on Johannes,” ütles mees ja tõstis tervituseks käe. „Kas ma … tohiksin ehk paluda klaasi vett? Unustasin veepudeli maha. Mul on kohutav janu.”
„Loomulikult.” Nathalie läks sisse, tõi klaasi vett ja ulatas mehele.
„Aitäh,” ütles mees, tühjendas klaasi ühe sõõmuga ja andis selle tagasi. Ta pühkis särgisabaga näolt higi, sirutas siis selga ja tõmbas käega läbi läikivate juuste.
Ronkmust, käis Nathaliel läbi pea. Ilus.
„Kas siin on hea joosta?” küsis ta lihtsalt selleks, et midagi küsida.
„Täiesti fantastiline. Kogu see koht, ühesõnaga …” Mees raputas pead, justkui ei leiaks ta sõnu. „Ma õpin Fengerskogi kunstikoolis ja mitte keegi, kellega ma olen rääkinud, pole nähtavasti siin käinud. Täiesti arusaamatu. Siin on nii ilus. Aga ega mul midagi selle vastu ei ole,” ütles ta ja naeratas. „Mõnus on siin üksi olla.”
Ta noogutas Nathalie poole.
„Ja sina? Mida sina siin teed?”
Nathalie kõhkles. Sõnad tema sees panid vastu, nad ei tahtnud sugugi välja tulla, nad tahtsid end peita või siis lihtsalt puhata. Nad olid tööst väsinud, lõputust mängu ülevalhoidmisest tüdinud. Samal ajal tõmbas miski mehes Nathalied tema poole.
Pealegi ei saanud ta eitada, et lähemalt uurides oli mehe nahk lausa hüpnootiliselt sile, seda nimetatakse vist oliivikarva. Tal polnud midagi selle vastu, et seda nahka salamahti veidi vaadelda ja arutleda, millised geenid ning rasvhapped suudavad naharakud nii ahvatlevaks kujundada.
„Ma mõõdan rabas kasvuhoonegaase,” ütles ta ja lükkas juuksesalgu kõrva taha. „Lisaks kõigele muule. Või õigemini ma alles hakkan seda tegema. Ma pole veel õieti alustanudki.”
„Kasvuhoonegaase?” küsis mees. „Kas sa töötad mingis firmas või?”
„Ei …, ühesõnaga, ma kirjutan doktoritööd. Bioloogias.”
„Ahah, see on huvitav.” Mehe pilk muutus järsku teravaks. „Tore oleks sellest rohkem teada saada,” ütles ta ja vaikis otsekui olukorda kombates, ning jätkas siis „… aga ma ei taha sind rohkem segada. Kohtume kindlasti edaspidigi, ma käin siin peaaegu iga päev jooksmas.”
Ta tõstis taas käe ja jooksis edasi parkla poole.
Nathalie silmitses mehe reie- ja säärelihaseid, kui too kaugenes. Pikad ja nõtked, mõtles ta. Vastupidavad.
JÄRGMISTEL PÄEVADEL PÜSIS ta Johannese jooksuringide ajal toas. Aknast veidi kaugemal, ent siiski piisavalt lähedal, et meest salamahti jälgida.
Ühel õhtupoolikul andis ta hetkelisele tujule järele ja keetis kannutäie teed. Ta võttis teetassi ja istus maja ette aiatoolile, kui mees möödus.
„Kas tohin sulle natuke teed pakkuda?” hüüdis ta.
Mees peatus, tõmbas käega üle põse ja kergitas üllatunult kulmu. Nathalie ei saanud algul aru, kas ettepanek tuli Johannesele ootamatult või pidas ta kutset kummaliseks, ning kahetses seda otsekohe. Kuid siis vastas Johannes „Hea meelega!” ning tuli lähemale.
Nathalie oli elevil ja veidi närvis, kui ta piima, suhkru ja veel ühe tassi väikesele lauale tõi.
Mees istus. Tema liigutused olid rahulikud ja sujuvad, ta ei võtnud rohkem ruumi kui just parajasti vaja, aga ka mitte vähem. Igas mõttes avatud, tal ei ole midagi varjata, käis Nathaliel peast läbi ja samas läbistas ta rinda külma iilina mõte: nagu mina, ainult et vastupidi.
Mees kühveldas tassi mitu lusikatäit suhkrut. Nathalie skeptilist naeratust märgates pahvatas ta naerma.
„Ma tean. Minu isa oli marokolane, magusaisu on mul veres.”
Pärastlõunane päike laskus kiiresti allapoole.
„Kuidas siin õppimine edeneb?” küsis Nathalie.
„Täitsa kenasti. Head õpetajad. Toredad kursusekaaslased. Rahulik ja vaikne, nii et jõuab üsna palju teha.”
„Aga kas siin pole veidi üksildane? Kui lihtsalt õppimisest ära tüdined?”
„Jah, natuke võib-olla küll. Aga kui soovi on, siis leiab siit ka üsna palju sotsiaalset tegevust. Siin on ju kontserdid ja peod ja muud asjad.” Mees pöördus tema poole, justkui soovides tähelepanu endalt mujale suunata. „Aga räägi nüüd parem sina. Kuidas sa oled oma tööd kavandanud? Sa mõõdad ju kasvuhoonegaase, kuidas seda tehakse?”
Nathalie jutustas proovidest, mida ta nädalavahetusel võtta kavatseb. Mees kuulas huviga.
„Kas sa seltsi ei taha?” küsis ta siis. „See kõik kõlab põnevalt. Tahaksin hea meelega näha, kuidas seda tehakse. Ma võin abiks olla ja … asju kanda. Või midagi taolist.”
Tekkis