Ohvriraba. Susanne Jansson

Pealegi on tal vaja mõõtepunktid ette valmistada. Ta kavatses kaheteistkümnesse eri kohta parajaks saetud torujupid maha panna. Toru katab ta kaanega, selle kummiosast saab süstlanõela läbi suruda ja gaasid süstlasse imeda.

      Sel hommikul ärkas ta ebatavaliselt hilja. Peas tuikavad koputused olid tavapärasest vaiksemad. Seevastu tundis ta rahutust, see liikus rinnast pähe ja sealt edasi kõhtu. Nüüd haaras see kogu keha. Ta tundis end nagu pohmeluse käes vaevlev narkomaan, tema uimastiks oli olnud mõtete eemaletõrjumine ja eitus. Milleks see hea peaks olema, küsis saatan tema paremal õlal, mida sul siin teha on, sõida parem koju tagasi. Vasakul õlal polnud aga ühtegi inglit, üksnes tühjus. Ärakustutatud laik. Laugude all hakkas kipitama, kui ta kuulis end mõtlemas: mina.

      Ta viivitas hommikusöögiga. Tegi ukse lahti, et ilusat sügisilma sisse lasta, käis toas edasi-tagasi, kirjutas nimekirja asjadest, mida ei tohi mõõtma minnes maha unustada.

      RADA VIIS RABASSE. Tal on vaja vaid minna, sammhaaval edasi liikuda. Muud keerulist siin polegi. Vähemalt ei peaks olema.

      Lõpuks hakkas ta end liigutama, ilma mõtlemata, täpselt nagu siis, kui kavatsed ujuma minna, ehkki vesi on külm, sest see tundub mingil moel õigena, ja peaaegu alati on pärast seda kehas mõnus tunne.

      Tema jalad rajal. Tema ihu taas sellel pinnal. Tookord ja nüüd, aeg on liblika õhukesteks tiibadeks kokku surutud, koosnedes mõnest üürikesest tiivalöögist.

      Ta läks natuke maad mööda rada edasi. Keeras raba peale, kus viie kulunud laua laiune tee märkis maastikku poolitavat pikka ja kandilist joont. Nad pole laudadega viimasest korrast saadik nähtavasti suurt midagi teinud, kuigi mõnevõrra on nad siin hädapärast kindlasti parandanud, mõtles ta.

      Viimasest korrast on ju ometi juba peaaegu viisteist aastat möödas.

      Valgus oli hajus, õhk jahe. Lage maastik oli kolletamas, tuhmumas. Puud olid tema meelest alati olnud kössis ja küürus – nüüd tundusid need talle aupaklikena. Puud kummardasid ja noogutasid. Justkui tahaksid teda tervitada.

      Ka tema tervitas puid, avanes ettevaatlikult, rahunes maha. Lasi end edasi juhatada. Aeg vabanes oma raamidest ja sulas tükkhaaval ühte, kuni ta tundis end osana maastikust. Ta liikus mosaiigis, milles tema killud segunesid ümbritseva looduse kildudega.

      Ta jalutas kaua ja aeglaselt, enne kui astus ettevaatlikult kõvemate mätaste peale ja istus väikese männi juurde, toetades selja vastu puutüve.

      Ta lihtsalt istus, sulgunud omaenda hingamise rütmi. Hakkas sadama kerget vihma. Piisad rabisesid vastu vihmajopet nagu hommikune uduvihm telgikatusel. Okaspuumets lõhnas. Märjad saapad olid kaetud poolenisti kolletunud porsalehtedega, need hakkasid nüüd okste küljest lahti tulema. Ta võttis mõned lehed kätte ja hõõrus neid ettevaatlikult sõrmede vahel, hingas sisse nende vürtsikat, teravat lõhna ja pani silmad kinni.

      KULUS MÕNI MINUT. Võib-olla veerand tundi. Siis roomas udu lähemale nagu ebamääraste kavatsustega uudishimulik loom. Udu limpsis niisket maad, jõudis tema jalgadeni ja mähkis ta endasse.

      Justkui tahaks öelda: Sina. See oled sina. Viimasest korrast on palju aega möödas.

      Ta ei liigutanud ennast. Ta vaevu hingas. Istus lihtsalt liikumatult, silmad poolsuletud, ja ootas hetke möödumist.

      Ilma et ta oleks seda märganud, pääses tema huulilt sosin. Ma tean. See võttis veidi aega. Aga nüüd olen ma siin.

      KUI KELL LAUPÄEVA hommikul üheksa sai, istus ta Johannest oodates maja ees, tal olid jalas tööpüksid ja tugevad saapad, seljas tuulejakk. Seljakotti oli pakitud kohv, lõunasöök ja proovide võtmise varustus. Johannes pani jalgratta majaseina najale ja tuli lähemale, tal olid jalas teksased, sporditossud ja teksajaki all kapuutsiga pusa. Kui ta nägi, et Nathalie tema riietust vaatab, vehkis ta tõrjuvalt käega.

      „Kas ei sobi?” küsis ta naerdes. „Küll ta sobib!” vastas ta ise. „Pole siin häda midagi, hakkame minema.”

      „Rabas on üsna niiske,” vaidles Nathalie vastu.

      „Seda mõnusam on hiljem tuppa pääseda ja ennast soojendada.”

      Nad jagasid omavahel kandami ja hakkasid minema sama teed mööda, mille Nathalie oli eelmisel päeval läbi käinud. Ta orienteerus GPS-i abil ja peagi jõudsid nad esimesse punkti, kuhu ta oli torujupi maasse surunud. Ta võttis nüüd seljakotist kuus musta umbes kahekümnesentimeetrise läbimõõduga plastkaant, mille keskel oli kummist kork.

      „Vaata,” ütles ta ja osutas korgile. „Siia pistan ma süstlanõela, et maast tõusvad gaasid süstlasse koguda. Seejärel tühjendan süstla neisse pudelitesse.”

      Ta avas koti, kus väikesed proovipudelid olid korralikult ritta seatud. „Igas punktis teeme neli mõõtmist – viie, kümne, viieteistkümne ja kahekümne minuti järel. Kas said aru?”

      „Sain.”

      „Mõõdame rabast erituvat vaba lämmastikku, dilämmastikoksiidi ja metaani. Dilämmastikoksiid ja metaan on süsihappegaasist tegelikult tugevamadki kasvuhoonegaasid. Nende mõju kliimale on suurem.”

      „Ühesõnaga, evil stuff?” küsis mees.

      „Õigupoolest mitte. Ilma kasvuhoonegaasideta ei saaks me maa peal elada. Kliima oleks liiga külm. Probleem on aga selles, et keskmise temperatuuri tõus kiirendab ka pinnases toimuvaid protsesse ja sealt eraldub rohkem kasvuhoonegaase kui hädavajalik, mis omakorda kiirendab globaalset soojenemist … mille tõttu eraldub veelgi rohkem gaasi. Ja nii muudkui edasi. Tekib ennast taastootev efekt.” Nathalie hakkas mõõtmispunkti poole minema. „Ma näitan sulle kõigepealt ette, siis võid edaspidi ise proovida.”

      Johannes noogutas ja naeratas rõõmsalt. „Okei! Selge!”

      Nathalie pani esimese kaane paika, läks siis kiiresti teise mõõtetoru juurde ja kattis ka selle kaanega, jooksis siis tagasi, torkas süstla esimesest kaanest läbi ja tegi sama ka teisega. Siis käivitas ta stopperi.