teatas Lena. „Igatahes mina ei hüppa sellelt muulilt enam eluilmaski vette, sest nüüd on see tehtud.”
Ta ajas pea rahulolevalt kuklasse ja kaanis sisse viimase kakaolonksu.
Ülesmäge-Joni talu asukad
Kui ema sellest suplusest kuulis, surus ta meile kummalegi kätte erakordselt piraka ämbri.
„Inimesed, kes on juba nii suured, et suudavad muulilt vette hüpata, peavad hakkama ka kodutöödes natuke rohkem aitama. Ärge tulge koju enne, kui ämbrid on ääretasa mustikaid täis,” kamandas ta.
Lena põrnitses jahmunult ämbreid.
„Mina ei ole teie pere liige, Kari.”
„Kas tuletan sulle seda meelde, kui siin majas pakutakse järgmine kord pannkooke mustikamoosiga ja sina oled juhtumisi külas?” küsis ema.
Nägin, et Lena võttis hoogu, et midagi vastata. Aga isegi Lena ei julge emale vastu hakata. Mu ema on viimasel ajal range nagu mõni vana koolidirektor. Magnus kutsub teda Diktaatoriks, kui ema ei kuule. Lena meelest ei saagi siin muud loota. Danielsen Yttergårdi peres on asjad täielikult käest ära, arvab ta. Minda ja Magnus prõmmivad nii sageli uksi, et maja väriseb lakkamatult. Ja Kiharake käib niimoodi pinda, et teine inimene peaks kiivri pähe panema, et pead kaitsta.
„Ja sina, loodrinahk, hõljud omas mullis ega korista pärast sööki enda järelt kunagi taldrikut laualt. Pole siis ime, et Kari peab teil ohjad pingule tõmbama. Kahju ainult, et kannatama peavad ka süütud inimesed, kes pole teinud midagi halba. Peale selle, et elavad naabermajas.”
Lena ise on rõõmus, et võib täies rahus oma toredas peres elada. Pärast seda, kui tema ja ta ema endale Isaki majja said, on seal peres asjad paika loksunud. Isak tatsab ringi, juuksed sakris, ega saa kunagi pahaseks. Ei tea, kas ta on sellepärast nii rahulik, et on arst. Et ta on haiguste ja draamadega nii harjunud, et Lenaga koos elada ei tundugi nii stressirohke. Aeg-ajalt kutsub Lena teda issiks, aga siis ütleb ta seda kähku ja natuke häbelikult, nagu kardaks, et mees haihtub, kui seda kuuleb.
***
Kui me sel päeval mustikametsas Ülesmäge-Joni aia taha jõudsime, olime suplusjärgsest lõdinast juba üle saanud. Lena pistis pea ämbrisse ja üürgas täiest kõrist: „Lapstööjõud!”.
„Kuuled, Trille, siin sees kajab tühjus. Kari oleks võinud meile marjakorjamiseks niisama hästi vanni anda.”
Ma istusin ühe puhma kõrvale ja hakkasin varte küljest mustikaid noppima. Päikesekiired lipsasid läbi tuhandete lehtede ja joonistasid mu T-särgile valguselaike. Lena istus veidi maad eemal ja loopis käbisid. Natuke aega valitses suviselt mõnus vaikus ja siis ütles Lena:
„Üks pisitilluke vennaraas, Trille. Kas sinu meelest on seda palju paluda? Ütle ausalt?”
Ohkasin.
Mu parim sõber ei ole niisugune inimene, kes midagi pikisilmi loodab ja soovib. Ta lihtsalt otsustab. Ja juba kaks aastat tagasi, kohe pärast seda, kui tema ema oli Isakiga abiellunud, otsustas Lena, et nad peaksid saama lapse ja et see peab olema poiss.
„See võtab natuke aega,” seletas ta mulle ja vanaisale. „Aga varsti saan ma venna, kes kisab ja teeb püksi ja on minu moodi.”
Lena oli selles surmkindel. Mina ja vanaisa oleme nii harjunud sellega, et Lena saab oma tahtmist, et võtsime seda venna-juttu otsemaid tõe pähe. Ent nüüd oli sellest möödas juba kaks pikka aastat. Lena ja mina pidime varsti seitsmendasse klassi minema, aga ikka veel ei paistnud naabermajas mingit märki venna väikese varba otsastki.
„Lapsed ei pruugi lihtsalt tahtmise peale tulla,” arvasin mina. „Nii ütleb ema.”
„Mida su ema sellega mõtleb? Sul on ju nii palju õdesid-vendi, et te põrkate uste peal kokku.”
Ma noppisin mustikaid edasi. Natukese aja pärast oli Lena ümbrus käbidest lage. Siis hakkas ta nende asemel samblatuuste koguma. Ta sättis need kenasti ämbri põhja ja kui see oli juba peaaegu täis, asus koos minuga marju korjama.
„Lena,” ahastasin ma.
„Pang täis nagu niuhti. Sa peaksid ka proovima, Trille. Nad ei märka muhvigi.”
„Looda sa,” arvasin mina. „Muidugi märkavad, kui hakkavad marju puhastama.”
„Nojah, aga siis pole mind enam seal,” kinnitas Lena. „Psst, mis see oli?”
Korraga lõhestas suvist metsavaikust meeleheitlik niutsumine. Me otsisime ja vaatasime puude vahel ringi. Esialgu ei hakanud meile midagi silma, siis aga kostis uuesti niutsumist.
„Siin on üks koer!” hüüdis Lena ja tormas looma juurde. „Ta on rihmapidi kinni jäänud! Vaesekene.”
Mõelda vaid, et me leidsime metsast koera! Ja mitte Käpa ega Aiko ega Tjorveni ega mõne teise meie küla koera, oh ei. Vaid täiesti tundmatu koera, keda me polnud varem näinud. Tema pruun karv läikis päikese käes ja ta vaatas meile kurva pilguga otsa.
„Ma arvan, et see on märk,” ütles Lena tõsiselt, kui koera ettevaatlikult lahti lasime. „Mulle tundub, et see koer on tulnud Prõmaka-Mathildesse, et jääda. Sel juhul võin ma selle venna-värgiga aastakese veel oodata, iga kell. Kaks head asja oleks vist korraga liiga palju …”
Ma silmitsesin pikka rihma.
„Ta on kellegi oma, Lena.”
Lena ei vastanud.
„Noh, tule siia!” meelitas ta.
Siis lidus ta koos uue mängukaaslasega naerdes metsast välja ja kahlas siksakitades läbi Ülesmäge-Joni rohtukasvanud põllumaa. Lenale sobiks koer küll.
Aga see õnn ei kestnud kaua. Ülesmäge-Joni õue peal seisis tohutu suur valge kaubaauto ja selle ümber sagis hulk inimesi.
„Haas!” hüüdsid nad kõik nagu ühest suust.
Koer nõksatas paigalt ja tõmbas Lena pikali, nii et too prantsatas mudase traktorijälje sisse ja lasi rihma käest. Kui Lena end püsti ajas, nägi ta välja nagu hiiglaslik lehmakook. Ta seisis hetke paigal ja jõllitas neid inimesi, käed jäigalt laiali. Siis marssis ta mäest alla.
„Te ei hoia oma koeral just eriti hästi silma peal!” lajatas Lena.
Inimesed vahtisid meid jahmunult, eriti Sopa-Lenat. Tammusin rahutult jalalt jalale. Teiste taga märkasin tüdrukut, kes nägi välja nagu päike. Tema nägu raamis hele kiharapilv, ta naeratas ujedalt ja sügas koera kõrva tagant.
Siis hakkasid nad rääkima, inglise keeles. Koolis olen ma selles aines palju tublim kui Lena. Talle ei mahu pähe, miks peab inglise keelt oskama, kui ta oskab norra keelt. Aga nüüd oli ta Kreetal käinud ja asjast aru saanud. Enne kui mina sõnagi suust sain, oli tema juba hoos.
„The dog was fast in a tree!”
„Ah! Thank you, thank you!” tänas mees, kes tundus olevat pereisa.
Lena põrnitses talle tigedalt otsa. Lena tilkus mudast ja nägi eluohtlik välja.
„The ferry is that way!” seletas ta ja osutas sadama poole. „Tule, Trille.”
Ma naeratasin heledate lokkidega tüdrukule vabandavalt ja järgnesin Lenale.
„Põrgusse need turistid,” sisistas ta. „Kujuta ette, sõita üle kõntsahunnikute omadega nii metsa, et eksid siin mägedes ära. Kogu kambale tuleks ohukolmnurgad külge kinnitada.”
Pudelpost, mis sattus välismaalase kätte
Järgmisel päeval polnud Lenal enam mingit tahtmist maamullaga kokku puutuda, niisiis otsustasime pudelposti merre loopida. Vanasti viskasime merre kamalute kaupa pudelposti. Sel suvel olime visanud ainult paar tükki. Ühe korra praamilt ja ühe korra muulilt. Aga Prõmaka-Mathilde näis pudeleid justkui magnetiga külge tõmbavat. Need hulpisid alati kuhugi koduranda ja me jäime narriks. Üks korralik pudelpost peaks ikka Inglismaale või Islandile välja jõudma. Või siis Kreetale, selge see. Nüüd olime end kell viis