on terve rida segaseid mälupilte: lõõskavad esituled, metalli kriiksumine, terav, põletav lõhn. Hääled hüüdmas. Signaal uuesti möirgamas.
Must kogu oli minu ees, minu kohal. Ma olin selle all. Mürin ja põletav lõhn olid hirmsad.
Vedurijuht rääkis hiljem mu emale, et märkas mind raudteel kurvi jõudes, umbes üheksakümmend meetrit eespool, mis oli liiga lühike vahemaa, et pidurdada ja vältida mulle otsa sõitmist. Tema sõnul oli ta süda peaaegu seisma jäänud. Ma roomasin välja neljanda vaguni alt. Mingil põhjusel ma naersin. Raudteetammil oli nüüd juba palju inimesi. Minu ema oli nende hulgas.
Ta tiris mind kätest üles ja kisendas: „Kui palju kordi ma sulle seda öelnud olen, Min-young? Ära – mitte – iialgi – mine – sinna!“ Seejärel surus ta mind oma piha vastu ja hakkas kontrollimatult nuuksuma. Rahva seast tuli üks naine tema juurde ja ütles, et see on hea enne. Jääda nii noorelt niisuguses õnnetuses ellu tähendas, et mul tuleb pikk elu. Hoolimata praktilisest meelelaadist oli mu ema ebausklik inimene. Aastate jooksul kordas ta ikka ja jälle selle naise ütlust. Sellest sai omamoodi päästmismüüt ja see meenus mulle ohtlikes olukordades.
Mu ema oli üks kaheksast lapsest – neljast õest ja neljast vennast –, keda kõiki iseloomustas Hyesani inimeste kangekaelsus. Neil olid kummaliselt mitmekülgsed karjäärid. Ühes äärmuses oli Onu Raha. Ta oli juhataja ühes edukas äriühingus Pyongyangis ja sai lubada endale luksuslikke Lääne kaupu. Me olime tema üle väga uhked. Teises äärmuses oli Onu Vaene, kes oli langenud songbun’i süsteemis pärast ühe kolhoositüdrukuga abiellumist. Ta oli andekas kunstnik ja võinuks kuuluda elitaarse vähemuse hulka, kellel oli lubatud maalida juhte, kuid selle asemel teenis ta elatist, maalides pikki punaseid propagandaplakateid, mis seisid põldudel, manitsedes väsinud kolhoosnikke „päästma valla majanduskasvu transformatiivset faasi!“ ja nii edasi. Teised vennad olid Onu Kino, kes pidas kohalikku kino, ja Onu Oopium, narkodiiler. Onu Oopium oli Hyesanis üsna mõjukas tegelane. Kõrge songbun päästis teda uurimise alla sattumisest ja kohalik politsei võttis tänuga vastu tema altkäemakse. Ta pani mind oma põlvele istuma ning jutustas vahvaid rahvajutte mägedest, loomadest ja müütilistest elukatest. Kui ma neid lugusid praegu meenutan, siis taipan, et tõenäoliselt oli ta pilves.
Minu emale oli perekond kõik. Meie sotsiaalne elu leidis aset perekonna keskel ja tal oli väljaspool peret väga vähe sõpru. Selles mõttes sarnanes ta minu isaga. Nad olid mõlemad privaatsust hindavad inimesed. Ma ei näinud neid kunagi teineteisel käest kinni hoidmas ega tabanud neid köögis kallistamast. Vähesed põhjakorealased demonstreerivad sel moel romantilisi suhteid. Ja ometigi olid nende tunded teineteise vastu alati selged. Mõnikord ütles mu ema lõunasöögilauas isale: „Ma olen nii õnnelik, et sind kohtasin.“ Ja seejärel nõjatus isa mulle lähemale ja sosistas, piisavalt kõvasti, et ema seda kuuleks: „Tead mis, kui mulle toodaks kümme autokoormatäit naisi ja palutaks mul nende seast keegi teine välja valida, lükkaksin nad kõik tagasi ja valiksin sinu ema.“
Nad olid kogu oma abielu vältel teineteisest sisse võetud. Mu ema kihistas vahel naerda ja ütles: „Sinu isal on kõige ilusamad kõrvad!“
Kui isa oli sõjaväeliste kohustuste tõttu ära, võttis ema mind endaga kaasa vanaema või mõne mu tädi juurde elama. Kõige vanem õde oli Tädi Vana, raskemeelne ja eraklik naine, kelle traagilisest abielust sain teada alles aastaid hiljem. Kõige noorem õde oli helde naine, keda tunti kui Tädi Pikk. Kõige kaunim ja andekam mu ema õdedest oli Tädi Ilus. Tüdrukuna lootis ta saada iluuisutajaks, kuid pärast kukkumist, mille tagajärjel ta murdis oma hamba, tõmbas vanaema tema unistustele kriipsu peale. Tädi Ilusal oli kõvasti nutti äri tegemise peale – anne, mis oli ka minu emal – ja ta teenis palju raha, saates Hiina kaupu müügiks Pyongyangi ja Hamhungi. Ta oli ka väga sitke, elades kord üle küünlavalgel tehtud pimesoolelõikuse, kui haiglal ei olnud ei elektrit ega piisavalt tuimestusvahendeid.
„Ma kuulsin, kuidas nad mind lõikasid,“ ütles ta.
Tundsin õudust. „Kas see valus ei olnud?“
„Noh, oli küll, aga mis mul muud üle jäi?“
Mu ema oli sündinud ettevõtja. See külg temas oli kõrge songbun’iga naiste seas ebaharilik. 1980. ja varastel 1990. aastatel pidasid paljud taolised naised äriga rahateenimist ebamoraalseks ja oma väärikust riivavaks. Kuid minu ema oli pärit Hyesanist ja tal oli tehingute peale hea nina. Aastate jooksul korraldas ta palju väikeseid tulutoovaid riskantseid ärisid, mis hoidsid perekonda elusana ka kõige raskematel aegadel. Kui mina üles kasvasin, olid „äri“ ja „turg“ jätkuvalt ropud sõnad, kuid mõne aasta möödudes muutusid hoiakud radikaalselt, kui sellest sai ellujäämise küsimus.
Ta oli minuga range ja mind kasvatati hästi. Tal olid kõige suhtes kõrged nõudmised. Ta õpetas mulle, et on ebaviisakas kohtuda vanemate inimestega, rääkida liiga valjusti, süüa liiga kiiresti ja lahtise suuga. Ma õppisin, et on kõlvatu istuda jalad harkis. Ma õppisin istuma põrandal põlvili ja jalad enda alla tõmmatud, Jaapani stiilis, ning keha tikksirge. Ta õpetas mind ütlema endale ja isale hommikuti head aega, tehes täieliku, üheksakümnekraadise kummarduse.
Kui üks mu sõbrannadest kord meie poolt läbi astus ja nägi mind niimoodi tegevat, küsis ta: „Mispärast sa nii teed?“
Küsimus üllatas mind. „Kas sina ei tee?“
Mu sõbranna nõrkes naerust. Pärast seda narriti mind liialdatud ja pilkavalt ametlike kummardustega.
Mu ema vihkas korratust ja võis olla kodus obsessiivselt korrektne. Avalikkuses nägi ta alati välja oma parimal moel – ta ei kandnud kunagi vanu riideid ja tal oli silma moesuundadele, ehkki oli väga harva oma välimusega rahul. Ühiskonnas, kus peeti ilusaks ümara näo, suurte silmade ja mandlikujuliste huultega naisi, kurtis ema oma kitsaste silmade ja nurgelise näo üle, seda tavaliselt enda kulul nalja tehes: „Kui olin rase, kartsin ma, et sa näed välja nagu mina.“ Ma omandasin oma moearmastuse temalt.
Ma oleksin pidanud minema lasteaeda Hyesanis, kuid asjad läksid teisiti. Ühel detsembriõhtul tuli isa töölt koju, nägu laia naeru täis. Väljas oli tugev lumesadu ning tema müts ja munder olid lund täis sadanud. Ta lõi käsi kokku, palus natuke kuuma teed ja rääkis meile, et teda oli edutatud. Ta viiakse üle teise kohta. Me kolisime Anjusse, Põhja-Korea lääneranniku lähedal asuvasse linna.
3. peatükk
Silmad seinal
1984. aasta algul saabusime kolmekesi Anjusse. Olin nelja-aastane. Kui ema seda kohta nägi, tabas teda lootusetus. Piirkonna peamine tööstusharu on söekaevandus ning Chongchoni jõgi, mis voolab läbi kesklinna Kollasesse merre, oli mudast ja kivisöe räbust must. Meile öeldi, et suvel haiseb jõgi halvasti ning kipub vihmaperioodidel linna üle ujutama. Nagu teised Põhja-Korea linnad, nii oli ka suur osa Anjust uuesti üles ehitatud pärast Korea sõda. Kõiki neid linnu ühendab sarnane üksluine ja värvitu ilme. Kesklinnas ääristasid peateid betoonist kortermajad. Seal olid mõned nõukogude stiilis riigihooned ja avalik park koos kohustusliku Kim Il-sungi pronkskujuga. Ülejäänud linna moodustasid töntsakad kivikatusega majad. Hyesan, tuleb tunnistada, ei erinenud kuigi palju, ent taustal olevad mäed ja meie värvikas pereelu seal muutsid tolle koha meie jaoks maagiliseks paigaks.
Mu ema tundis Hyesanist lahkumise pärast sügavat kahetsust, sest teadis, et tal ei ole võimalik külastada oma ema ning õdesid ja vendi lihtsalt ega sageli, kuid samas ta teadis ka, et me elame privilegeeritud elu. Enamik Põhja-Korea perekondi ei saanud iialgi kuhugi mujale minna. Nad elasid terve elu ühes ja samas kohas ning vajasid isegi maakonnast lahkumiseks reisiluba. Mu isa töökoht võimaldas tal pääseda ligi kaupadele, mida enamik teisi inimesi ei saanud. Me sõime kala või liha enamikel söögikordadel. Siis ma veel ei teadnud, et paljud põhjakorealased sõid kala või liha nii harva, et võisid sageli mäletada täpset kuupäeva, millal nad seda tegid – tavaliselt juhtide sünnipäevadel, mil jagati laiali täiendavaid toiduratsioone.
Meile ei meeldinud meie uus maja, mis asus isa sõjaväebaasis.