oli tavaliselt viiekümnendates eluaastates naine, kelle ülesandeks oli edastada valitsuse hoiatusi, kontrollida, et keegi ei jääks ilma loata öömajale, ja hoida silma peal tema blokis asuvatel perekondadel. Päeval, mil me sisse kolisime, andis ta meile meie kodu jaoks kaks portreed. Need olid identsed portreedega meie majas Hyesanis ning me riputasime need seinale veel enne, kui olime seal oma esimese eine söönud.
Kogu meie perekonnaelu, söömine, suhtlemine ja magamine, toimus portreede all. Ma kasvasin nende pilgu all üles. Nende eest hoolitsemine oli iga perekonna esimene reegel. Tegelikult esindasid need teist perekonda, mis oli targem ja veelgi heatahtlikum kui meie omaenda vanemad. Need kujutasid meie Suurt Juhti Kim Il-sungi, kes rajas meie riigi, ja tema armastatud poega Kim Jong-ili, Kallist Juhti, kes võtab ühel päeval tema koha üle. Nende eemalolevad, retušeeritud näod olid aukohal nii meie kodus ka kui kõikides teistes kodudes. Need rippusid nagu ikoonid igas hoones, kuhu sisenesin.
Varasest east alates aitasin emal neid puhastada. Me kasutasime selleks spetsiaalset valitsuselt saadud riiet, mida ei tohtinud kasutada mitte millegi muu puhastamiseks. Juba mudilasena ma teadsin, et portreed ei ole nagu ülejäänud asjad majapidamises. Ükskord, kui näitasin näpuga nende poole, tõreles ema minuga valjusti: „Ära kunagi nii tee!“ Nagu selgus, oli näpuga näitamine erakordselt ebaviisakas. Kui meil oli tarvis nende poole osutada, tegime seda austusega, peopesa ülespoole suunatud. „Niimoodi,“ ütles ema mulle ette näidates.
Need pidid olema toas kõige kõrgemal asuvad objektid ja täiuslikult loodis. Samal seinal ei tohtinud rippuda ühtegi teist pilti ega muid asju. Avalikes hoonetes ja kõrgete parteitegelaste kodudes pidi rippuma ka kolmas portree, mis kujutas Kim Jong-suki, Jaapani-vastase võitluse kangelannat, kes suri noorelt. Ta oli Kim Il-sungi esimene abikaasa ja Kim Jong-ili pühaks kuulutatud ema. Minu arvates oli ta väga kaunis. Me kutsusime seda püha kolmainsust Paektu Mäe Kolmeks Kindraliks.
Umbes kord kuus sisenesid igasse blokis asuvasse majja valgeid kindaid kandvad ametnikud, et kontrollida portreid. Kui nad raporteerisid, et pere ei ole suutnud neid puhtana hoida – ükskord me nägime, kuidas nad suunasid taskulambivalguse kindla nurga all portreele, et näha, kas nad suudavad märgata klaasil ainsatki tolmukübet –, sai perekond karistada.
Iga kord, kui võtsime portreed seinalt maha, et neid puhastada, käsitsesime neid ülima ettevaatlikkusega, justkui oleks tegu hindamatute aaretega Koryo hauakambrist või rikastatud uraaniga. Niiskusest – mis võis suvel tekitada paberile hallitusplekke – tekkinud kahjustused olid aktsepteeritavad. Mistahes muul põhjusel tekkinud kahjustused võisid koduomanikule tõsise häda kaela tuua. Igal aastal esitleti meedias lugusid kangelaslikest portreepäästmistest. Mu vanemad kuulasid raadiost reportaaži, kus kiideti üht vanaisa, kes kahlas läbi ohtliku suurvee, hoides portreid pea kohal (ta päästis need, ohverdades seda tehes iseenda elu), või vaatasid Rodong Sinmun’is, üleriigilises päevalehes, fotot abielupaarist, kes istub pärast katastroofilist mudalihet oma hüti ebakindlal kivikatusel, hoides kramplikult peos pühasid portreesid. Ajaleht manitses kõiki kodanikke järgima nende tõsielukangelaste eeskuju.
Selline riigi sissetung meie koju ei tundunud mulle ei despootliku ega ebaloomulikuna. Oli mõeldamatu, et keegi võiks portreede üle kaevata. Kalendri tähtsaimatel kuupäevadel – Kim Il-sungi ja Kim Jong-ili sünnipäevadel – rivistusime kõik kolmekesi portreede ette ja tegime neile pühaliku kummarduse.
See väike perekondlik tseremoonia oli ainus kord, mil poliitika meie majja sisenes. Kui isa tuli töölt koju ning laual olid kaetud riis, supp, kimchi ja marineeritud kurgid, mida sõime igaks eineks, ootas mu ema, et ütleksin „Aitäh, Austatud Isa Juht Kim Il-sung, meie toidu eest!“, enne kui võtsime söögipulgad kätte. Ent söögi ajal vestlesid mu vanemad üksnes isiklikest asjadest või perekonnast. Tavaliselt oli Hyesanist küllaldaselt ohutuid perekondlikke uudiseid, millest rääkida.
Tõsiste teemade üle ei arutletud kunagi. Ma õppisin neid vältima samamoodi, nagu lapsed omandavad ohutunde sõiduteel. See oli vajalik minu enda kaitsmiseks ja selles mõttes ei erinenud me teistest perekondadest. Kuna elus polnud ühtegi aspekti, ei avalikku ega privaatset, mille üle Parteil ei olnud võimu, oli peaaegu iga vestlusteema potentsiaalselt poliitiline ja potentsiaalselt ohtlik. Mu vanemad ei riskinud teha ettevaatamatut märkust, mida mina oleksin võinud süütult korrata või mida oleks võidud valesti mõista.
Täiskasvanuks saades ma tajusin seda ohtu. Ma teadsin, et see on kusagil olemas, ent samal ajal see oli normaalne nagu õhusaaste või tulekahju puhkemise võimalus. Ma ei muretsenud selle pärast, nagu ka Min-ho, kui tema üles kasvas. Me harva isegi mainisime Juhte, kelle silmad hiilgasid meie pea kohal seinal. Kui öelda näiteks Kim Il-sungi nimi ja unustada lisada sinna ette üks tema tiitlitest – Suur Juht, Austatud Isa Juht, Seltsimees, President või Marssal – võib tagajärjeks olla tõsine karistus, kui keegi sellest kuriteost ette kannab.
Ma mängisin ja tülitsesin teiste lastega just nagu kõik teisedki lapsed igal pool maailmas. Mu vanemad jätsid muretsemise endi hooleks. Eriti mu emal näis olevat anne hoida õnnetusi eemal. Osa sellest tulenes enesekindlusest, mis kaasnes kõrge songbun’iga. Kuid tal oli ka loomupärane taktitunne inimestega läbikäimisel, mis päästis meid mitut puhku hädaohust. Ta sai hästi hakkama banjang’iga ning tegi kõik võimaliku, et temaga iganädalastel blokikohtumistel sõbruneda ja talle väikseid kingitusi teha. Enamiku banjang’i naistega, keda teadsime kui karme, mõistlikke tüüpe, leidis mu ema kontakti. Kuid ta oli alati hoolikas selle suhtes, mis oli meie majas nähtaval, et mitte äratada riigi tähelepanu või põhjustada kadedust.
Kui mu ema ei suutnud lahendada probleeme mõistuse või hea tahtega, püüdis ta seda teha rahaga.
Nädal pärast Anjusse saabumist peatasid teda kesklinna tänaval viis vabatahtlikku, kes kandsid punaseid käelinte. Need isehakanud korravalvurid luusisid mööda linna ringi, otsides PõhjaKorea loendamatute ühiskondlike reeglite rikkujaid: igaüht, kes kandis teksaseid; mehi, kelle juuksed olid tsipake liiga pikad; naisi, kes kandsid kaelakeed või välismaist parfüümi, mis kõik olid ebasotsialistlikud ning sümboliseerisid moraalset allakäiku ja kapitalistlikku dekadentsi. Vabatahtlikud võisid oma innukuses olla agressiivsed ja ülbed. Nende kõige alatum võte oli tabada hommikuse tipptunni ajal inimesi, kes olid kodunt lahkudes unustanud panna rinda Suure Juhi näoga rinnanõela, pisikest ümmargust rinnamärki, mida kõik täiskasvanud põhjakorealased kannavad oma südame kohal. Teolt tabatud võisid leida end delikaatse probleemi ees. Keegi ei saanud öelda, et ta „lihtsalt unustas“ Suure Juhi.
Minu ema kuritegu tol hommikul seisnes selles, et ta kandis avalikus kohas pükse, mitte seelikut. See oli keelatud, kuna juhtorganid olid otsustanud, et pükste kandmine on Korea naisele ebakohane. Vabatahtlikud piirasid ema ümber ja nõudsid vastust, miks ta pükse kannab. Stseeni vältimiseks tasus ema neile trahvi, seejärel maksis neile pistist, et väärtegu ei sisestataks tema passiraamatusse.
Mu ema maksis inimestele pistist enesekindlalt. Selles ei olnud midagi ebatavalist, seni kuni sind teolt ei tabatud. Põhja-Koreas on altkäemaks tihtipeale ainus viis, et panna midagi toimima või hiilida kõrvale kalgist seadusest või mõnest ideoloogia absurdsest detailist.
Tasapisi me harjusime eluga sõjaväebaasis. Ma avastasin, et sõjaväeline elu ei erine kuigivõrd tsiviilelust. Kõik tundsid kõiki ja see ei pakkunud erilist turvatunnet. Mu isa naljatas, et kogu riik on üks sõjaväebaas. Keegi meist ei leidnud tollal kergesti sõpru.
Nagu isa, nii vältis ka ema seltskondlikku läbikäimist. Ta teadis, kuidas hoida inimestega distantsi. Selline vaoshoitus tuli talle kasuks riigis, kus kehtis põhimõte, et mida rohkem inimesi sa teadsid, seda suurem oli tõenäosus langeda kriitika või pealekaebamise ohvriks. Kui ma tõin mõne sõbra meie majja külla, oli ta pigem külalislahke kui soojalt sõbralik. Kuid see ei olnud tema tegelik pale. Üks Põhja-Korea tragöödiaid on see, et kõik kannavad maski, mille nad võtavad eest vaid omal riisikol. Mask, mida mu ema perekonnaväliste inimeste ees kandis, kujutas paadunud ja sirgjoonelist kõrge songbun’iga naist. Tegelikult varjas see huumorisoont ja sügavat kaastunnet teiste vastu. Ta oli valmis nende nimel, keda armastas, kõigega riskima. Ta toetas regulaarselt õdesidvendi, kel ei läinud nii hästi, ennekõike Onu Vaest ja tema perekonda kolhoosis, toidu,