tuleb. Ta sõitis Beeta Koloonialt välja isegi minust varem, aga ta tegi Escobaril peatuse, et…” Kareen ebales „… et seal mõningaid äriasju ajada.” Tegelikult oli Mark läinud endale manguma kaalualandamisrohtusid, tugevamaid kui need, mida tema beetalasest terapeut talle välja kirjutaks, ühest kliinikust, mida pidasid Jacksonilt põgenenud arstid ja kus Markil oli finantsosalus. Kahtlemata kontrollib ta samaaegselt ka kliiniku ärilist tervist, nii et see polnud päris vale.
Selle kaheldava valiku pärast oleks Kareenil ja Markil peaaegu olnud nende esimene tõeline tüli, kuid Kareen mõistis, et tegu ongi tõesti mehe valikuga. Probleemid oma keha valitsemisega olid lähedal Marki kõige sügavamatele muredele ja Kareenil hakkas välja kujunema vaist – see oli üsnagi tõelise mõistmise moodi, isegi kui ennast mitte kiita –, millal ta saab Marki tema enda heaolu silmas pidades tagant õhutada. Ja millal ta peab lihtsalt ootama ja laskma Markil Markiga maadelda. Vaatamine ja kuulamine, kuidas terapeut Marki juhendas, oli olnud omamoodi hirmutav privileeg ja kaasategemine osalises paranemises, milleni Mark nüüd jõudma hakkas, ergastav kogemus. Seda oli olnud ka mõistmine, et armastusel on rohkem külgi kui hullumeelne iha läheduse järele – näiteks usalduslikkus. Või kannatlikkus. Ja paradoksaalsel kombel ning mis oli Marki puhul kõige olulisem – teatud jahe ja eemalolev iseseisvus. Sellest arusaamiseks oli Kareenil läinud mitu kuud. Ta ei kavatsenud hakata seda oma lärmakale, nöökavale, armastavale perekonnale terramobiili tagaistmel selgitama.
„Te olete saanud headeks sõpradeks…” Ema hääl kustus õhutavalt.
„Markil oli head sõpra vaja.” Hädasti.
„Seda küll, aga kas ta on sinu peigmees?” Martyal ei olnud delikaatsuse jaoks kannatlikkust, tema eelistas selgust.
„Läinud aastal, kui ta siin käis, tundus ta olevat sinusse armunud,” märkis Delia. „Ja te olete temaga terve aasta Beeta Koloonial ringi joosta saanud. Kas ta on aeglase päästikuga?”
Olivia lisas: „Ilmselt on ta piisavalt arukas, et olla huvitav – sest noh, ta on ju Milesi kaksikvend, nii et ta peab arukas olema –, aga minu meelest oli ta natuke jube.”
Kareen tõmbus jäigemaks. Kui sina oleksid kloonitud orjaks ja kui terroristid oleksid sind kasvatanud mõrvariks, treeninud sind meetoditega, mis sisuliselt on võrdsed kehalise ja vaimse piinamisega, ning sa oleksid pidanud kellegi tapma, et sellest pääseda, paistaksid ka sina tõenäoliselt natuke jube. Kui sa pole just tõmblev inimvare. Mark ei olnud inimvare, temas oli rohkem jõudu. Mark ehitas ennast uuesti üles jõupingutustega, mis polnud selle pärast sugugi vähem kangelaslikud, et need jäid välisele vaatlejale suurelt jaolt nähtamatuks. Kareen kujutas ette, kuidas üritab seda Oliviale ja Martyale seletada, ning lõi kohe käega. Delia… ei, isegi Deliale mitte. Kareenil tasub ainult mainida Marki nelja poolautonoomset alamisiksust, kellest igaühel on oma hüüdnimi, et jutuajamine pöördumatult allamäge läheks. Jutustamine lummavalt põnevast moodusest, kuidas nad kõik koostööd teevad, et Marki isiksuse habrast struktuuri toetada, ei rõõmustaks tohutult barraiarite perekonda, kes üritasid ilmselt uurida, kas nad saavad endale vastuvõetava sugulase.
„Rahu, tüdrukud,” pistis paps, kes naeratas terramobiilisalongi hämaruses, ja teenis ära Kareeni tänu. Kuid siis lisas ta: „Aga kui meil on Vorkosiganite hulgast sugulasi oodata, tahaksin ma väikest hoiatust, et vapustuseks valmis olla. Milesi olen ma tundnud terve elu. Mark… on iseküsimus.”
Kas nad ei kujuta mehele Kareeni elus ette mingit muud rolli peale potentsiaalse abikaasa? Kareen polnud kaugeltki kindel, et Mark oleks potentsiaalne abikaasa. Ta pingutas alles kõigest hingest, et tal oleks võimalik saada inimeseks. Beeta Koloonial oli kõik paistnud nii selge. Nüüd Kareen peaaegu tundis, kuidas tema ümber kerkib hägune kahtlus. Nüüd ta rõõmustas, et oli kõrvarõngad ikkagi ära võtnud. „Et see juhtuks, seda ma küll ei usu,” ütles ta ausalt.
„Aa.” Isa vajus ilmse kergendusega vastu istme seljatuge.
„Kas Mark läks Beeta Koloonial tõesti tohutult paksuks?” küsis Olivia elavalt. „Mina arvasin, et tema beetalasest terapeut ei lase tal paksuks minna. Ma arvasin, et nad teevad sellised asjad korda. Sest noh, ta oli ju paks juba siis, kui siit ära sõitis.”
Kareen surus alla soovi juukseid katkuda, kõige parem – Olivia juukseid. „Kust sa seda kuulsid?”
„Mamps ütles, et leedi Cordelia ütles, et tema ema ütles,” luges Olivia kuulujutuahela lülid üles, „kui tädi Cordelia Talvepidustuste ajal Gregori kihluse pärast siin käis.”
Marki vanaema oli olnud mõlemale segaduses barraiari üliõpilasele läinud aasta jooksul hea beeta vanaema. Kareen teadis varemgi, et ta on oma murelikule tütrele infoallikaks selle kummalise kloonpoja kohta avameelsusega, mis on võimalik ainult kahe beetalase vahel – vanatädi Naismith rääkis tihti sõnumitest, mida oli saatnud või saanud, ning andis edasi uudiseid ja tervitusi. Võimalus, et tädi Cordelia räägib mampsiga, ei olnud Kareenile aga seni pähegi tulnud, nagu ta nüüd taipas. Tädi Cordelia oli ju kogu viimase aja olnud Sergyaril, mamps aga siin… Kareen avastas, et arvestab palavikuliselt päevi, võrdleb kahe planeedi kalendreid. Kas tema ja Mark olid Talvepidustuste ajal, kui Vorkosiganid viimati Barrayaril käisid, juba koos? Ei, huhh. Mida iganes tädi Cordelia praegu teabki, tollal ta seda ei teadnud.
„Mina mõtlesin, et beetalased saavad käänata inimese ajukeemiat igas suunas, kuhu ainult tahavad,” lausus Martya. „Kas nad ei saa Marki lihtsalt normaalseks teha nagu naksti? Miks see nii kaua aega võtab?”
„Selles asi ongi,” ütles Kareen. „Suurema osa Marki elust on keegi teine tema keha ja vaimu jõhkralt väntsutanud. Tal on vaja aega, et saada aru, kes ta on siis, kui keegi teda väljastpoolt mingit jama täis ei pumpa. Aega, et mingi alus paika saada, nagu tema terapeut ütleb. Rohtude vastu on tal isiklik vaen.” Kuid nähtavasti pole tal midagi nende rohtude vastu, mida ta saab põgenenud jacksonlastelt. „Kui ta on valmis… ah, jätame selle.”
„Kas teraapia abil tehti siis üldse mingeid edusamme?” küsis mamps kahtlevalt.
„Oh, muidugi, palju,” vastas Kareen, rõõmustades, et saab viimaks ometi Marki kohta midagi ühemõtteliselt positiivset öelda.
„Milliseid?” küsis hämmeldunud ema.
Kareen kujutas ette, kuidas ta hakkab vatrama: Noh, ta on saanud täielikult üle piinamistega tekitatud impotentsusest ja ta on õpetatud olema õrn ja tähelepanelik armastaja. Terapeut ütleb, et on Marki üle kohutavalt uhke, Noor Ja Roheline on aga lausa ekstaasis. Õgard oleks mõistlik gurmaan, kui ta poleks moodustanud liitu Ulgujaga ega peaks tema vajadusi täitma, ja see olin mina, kes sai aru, et just sellepärast tal niisugused söömishood peal käivadki. Marki terapeut kiitis mind selle tähelepaneku ja nutikuse eest, mattis mu kataloogide alla, mis tutvustavad viit eri Beeta terapeutide koolitusprogrammi, ja ütles, et aitab mul stipendiumi hankida, kui ma peaksin huvitatud olema. Mida Tapjaga teha, seda ta veel täpselt ei tea, kuid mind Tapja ei häirigi. Minule käib vastukarva Ulguja. Ja need ongi ühe aasta edusammud. Õigus muidugi, kogu selle isikliku elu pinge ja pingutuste kõrval on Mark püsinud oma mõjukas majanduskoolis esimeste õppurite seas, kas see läheb kellelegi korda? „Seda on üsna keeruline seletada,” sai ta lõpuks suust.
Aeg on teemat vahetada. Kindlasti leidub keegi teine, kelle armuelu saaks avalikult lahata. „Delia! Kas sinu komarrist kommodoor tunneb Gregori kihlatut? Kas sa oled temaga juba kohtunud?”
Delia muutus erksamaks. „Jah, Duv tundis Laysat juba Komarril. Neil oli ühiseid, ee… akadeemilisi huvisid.”
Martya pistis vahele: „Ta on armas, lühike ja trullakas. Tal on kõige rabavamad sinirohelised silmad ja ta toob moodi polsterdatud rinnahoidjad. Sinul pole vaja muretseda. Kas sa oled aasta jooksul juurde võtnud?”
„Me kõik oleme Laysaga kohtunud,” sekkus mamps, enne kui teema oleks saanud salvavaks areneda. „Ta tundub väga tore. Väga arukas.”
„Jah,” nõustus Delia ja heitis