arusaam naljast. Jekaterin ei teadnud, kas ta tahaks meest suudelda, et valu ära võtta, või kisendades minema joosta. Tal õnnestus kerge naeratus suule manada.
Vorkosigan tõmbas oma lihtsa tsiviilkuue selga ja pahaendeline kaenlakabuur kadus jälle pilgu eest. Kui mees oli kapi ukse kindlalt sulgenud, viis ta Jekaterini tiirule kolmanda korruse ülejäänud tubadesse – ta näitas ka, kus on tema mujal viibivate vanemate ruumid, kuid Jekaterini salajaseks kergenduseks ei pakkunud, et viib ta tubadesse sisse. Oleks olnud väga imelik uidata läbi kuulsa krahvi ja krahvinna Vorkosigani intiimsete paikade, justkui oleks Jekaterin mingi piiluja.
Viimaks jõudsid nad tagasi „Milesi” korrusele, valgusküllasesse tuppa peatiiva otsas, mida Vorkosigan nimetas Kollaseks Salongiks ja mida ta kasutas nähtavasti söögitoana. Väike laud oli kaetud elegantseks eineks kahele. Väga hea, niisiis ei pea nad sööma lõunat alumisel korrusel selles kaunite seinapaneelidega tohutus saalis laua taga, kuhu mahtus nelikümmend kaheksa inimest – häda korral üheksakümmend kuus, siis toodi välja ning asetati paralleelselt esimese kõrvale teine laud, mis oli peidetud nutikalt seinatahvelduse taha. Mingi nähtamatuks jäänud märguande peale ilmus mamma Kosti toidukäruga, millel oli lõunaeine: supp, tee ja oivaline salat, kus muuhulgas olid kasvandusest tulnud krevetid, puuviljad ja pähklid. Kui mamma Kosti oli toidu uhkelt serveerinud, jättis ta oma isanda ja tema külalise peenetundeliselt omaette, kuid suur kupliga kaetud hõbekandik, mille ta oli jätnud lord Vorkosigani lähedusse käru peale, tõotas veelgi hõrgutisi.
„See maja on imetore,” ütles lord Vorkosigan Jekaterinile suutäite vahepeal, „aga öösiti on siin väga vaikne. Üksildane. See maja pole mõeldud nii tühi olema. Ta tuleb jälle eluga täita, nii, nagu siin oli minu isa kõrgajal.” Mehe toon oli peaaegu lohutamatu.
„Regent ja tema abikaasa tulevad ju keisri pulmadeks Barrayarile? Kesksuvepidustuse ajaks peaks maja jälle rahvast täis olema,” märkis Jekaterin abivalmilt.
„Muidugi, tuleb ka kogu nende kaaskond. Kõik tulevad pulmadeks planeedile.” Vorkosigan jäi ebalema. „Teiste hulgas ka minu vend Mark, kui mõtlema hakata. Ma vist peaksin teid Marki osas hoiatama.”
„Minu onu rääkis kunagi, et teil on kloon. Kas see ongi tema, ee… või öeldakse kloonide kohta hoopis „see”?”
„Mark on omaette inimene, ta on kindlalt „tema”. Jah.”
„Onu Vorthys ei öelnud, miks teie – või teie vanemad – lasksite klooni teha, ta ütles ainult, et see on keeruline lugu ja ma peaksin teilt küsima.” Esimesena hüppas pähe seletus, et krahv Vorkosigan tahtis oma soltoksiinist kahjustatud pärijale moonutamata asendust, kuid nii see ilmselt ei olnud.
„See ongi selle juures keeruline. Meie ei lasknudki. Tema lasksid teha Komarrilt Maale põgenenud pagulased osana selgelt liiga pöörasest vandenõust minu isa vastu. Kui neil ei õnnestunud sõjaväelist revolutsiooni algatada, arvasid nad ilmselt, et proovivad bioloogilise sõja säästuvarianti. Nad lasksid oma käsilasel näpata minu koeproov – see ei olnud kindlasti kuigi raske, mulle tehti lapsena sadu meditsiinilisi protseduure, uuringuid ja võeti koeproove – ja toimetada ühe vähem meeldiva kloone kasvatava lordi hoolde Jackson’s Whole’il.”
„Heldene aeg. Aga onu Vorthys ütles, et teie kloon ei ole teie moodi – kas tema kasvas siis üles ilma, khm, sünnieelsete kahjustusteta?” Jekaterin kallutas kergelt pead, kuid hoidis pilgu viisakalt lord Vorkosigani näol. Ta oli juba kokku puutunud mehe pisut kaootilise tundlikkusega tema sünnidefektide osas. Teratogeensed, mitte geneetilised, oli ta hoolitsenud, et Jekaterin mõistaks.
„Kui see oleks ainult olnud nii lihtne… Tema hakkas kasvama nii, nagu peab, niisiis tuli ta kehakujundavate operatsioonidega minu mõõtudesse viia. Ja minu vormi. See oli päris jõhker. Taheti, et teda peetaks ka lähemal uurimisel minuks, nii et kui minul näiteks lõhutud jalaluud sünteetilistega asendati, asendati need kirurgiliselt ka temal. Ma tean täpselt, kui valus see võis olla. Ja nad sundisid teda õppima, et ta saaks minuna esineda. Kõik need aastad, mil ma arvasin, et olen ainus laps, arendati temal välja kõige hullemat sorti vennalikku rivaalitsemisjuhtumit, mida eales nähtud. Sest noh, mõelge ise. Sa ei tohi kunagi olla sina ise, sind võrreldakse pidevalt – piinamisega hirmutades – sinu vanema vennaga… Selleks ajaks, kui vandenõu läbi kukkus, oli tal seljataga tubli tee hulluksminemiseni.”
„Ei imesta! Aga… kuidas te ta komarrlaste käest päästsite?”
Vorkosigan vaikis natuke aega ja ütles siis: „Viimaks ilmus ta justkui ise välja. Kohe, kui ta minu beetalasest ema orbiidile jõudis… nojah, te kujutate ise ette. Beetalastel on väga ranged ja selged veendumused vanemlike kohustuste osas kloonide ees. Ma arvan, et see tuli Markile meeletu üllatusena. Ta teadis, et tal on vend, jumal teab, et seda hõõruti talle kogu aeg nina alla, kuid ema ja isa ta ei oodanud. Igatahes ei oodanud ta Cordelia Vorkosiganit. Ilmselt on kõige lihtsam öelda, et meie perekond lapsendas ta. Ta oli mõnda aega siin, Barrayaril, läinud aastal saatis mu ema ta Beeta Kolooniale, et ta läheks ülikooli ja saaks teraapiat minu beetalasest vanaema juhendamise all.”
„Kõlab ju hästi,” märkis Jekaterin, rõõmustades, et see eriskummaline lugu sai õnneliku lõpu. Paistis, et Vorkosiganid hoolitsevad omade eest.
„Mhh, võib-olla. Vanaemalt siia jõudvad teated annavad mõista, et Marki tervenemine läheb üle kivide ja kändude. Tal on nimelt selline kinnismõte – täiesti arusaadavalt – end minust erinevaks muuta, et keegi meid enam segamini ajada ei saaks. Ja minul pole selle vastu midagi, ärge arvake. Minu meelest on see suurepärane mõte. Aga… ta oleks võinud lasta oma nägu muuta või keha ümber kujundada või kasvuhormoone võtta või silmavärvi muuta või juukseid pleegitada või ükskõik mida muud, aga… tema otsustas hoopis kaalus kõvasti juurde võtta. Minuga sama kasvu juures on tulemus pagana jahmatav. Ma arvan, et talle meeldibki nii. Ta teeb seda sihilikult.” Vorkosigan jäi masendunult oma taldrikusse vaatama. „Ma lootsin, et Beeta teraapia aitab, aga nähtavasti mitte.”
Krabin laudlina nurgas pani Jekaterini võpatama – sihikindla olemisega keskmise suurusega mustvalge kassipoeg vinnas end mööda laudlina üles, kasutades tillukesi küüsi alpinisti kombel jäänaeltena, ja suundus Vorkosigani taldriku poole. Mees naeratas äraolevalt, võttis salati seest paar allesjäänud krevetti ja asetas väikese eluka ette; kassipoeg hakkas kogu aja urisedes ja nurrudes innukalt närima. „Väravavalvuri kass saab kogu aeg poegi,” seletas Vorkosigan. „Ma imetlen nende ellusuhtumist, aga nad tükivad pidevalt siia…” Ta võttis kandiku pealt kuppelkaane ja asetas loomakese peale, püüdes ta lõksu. Heitumatu nurrumine kaikus hõbedast poolkera all, nagu jookseks mõne väikese masina hammasrattad kokku. „Magustoitu?”
Hõbekandikul oli kaheksat eri sorti koogikesi, mis olid nii häirivalt ilusad, et Jekaterin pidas kuriteoks kunsti vastu hakata neid sööma, ilma et oleks enne neist järeltulevatele põlvedele vidisalvestist teinud. „Heldene aeg!” Pika pausi järel osutas Jekaterin koogikesele, millel oli paks kreem ja suhkurdatud puuviljad sätendasid nagu kalliskivid. Vorkosigan poetas koogi ootavale taldrikule ja ulatas talle. Ta ise vaatas väljapanekut küll igatsevalt, kuid ei valinud endale ühtegi, nagu Jekaterin tähele pani. Ta pole ju üldse paks, mõtles Jekaterin nördinult, admiral Naismithi mängides pidi ta olema lausa kõhetu. Koogike maitses sama imeliselt, kui välja nägi, nii et lühikeseks ajaks Jekaterini panus jutuajamisse lakkas. Vorkosigan vaatas teda ja naeratas, rõõmustades nähtavasti vähemalt tema naudingu üle.
Kui Jekaterin oma taldrikult kahvliga viimaseid kreemimolekule kokku kraapis, kostsid koridorist sammud ja meeste hääled. Jekaterin tundis ära Pymi häälekõmina: „… ei, m’lordil on kohtumine tema uue maastikukujundajaga. Ma arvan tõesti, et ta ei soovi, et teda segataks.”
Veniv bariton vastas: „Jaa-jaa, muidugi, Pym. Mina ei soovinud samuti, et mind segataks. Ma tulin ametlike tööasjade pärast, mamps saatis mu.”
Üle Vorkosigani näo vilksas ülim pahameel, kuid keelele tõusnud vandesõna neelas ta viimasel hetkel alla. Kui külaline Kollase Salongi uksele ilmus, muutus Vorkosigani ilme väga süütuks.
Mees, keda Pymil polnud õnnestunud takistada, oli noor ohvitser, pikka kasvu