avaldusena, ükskõik, kas te kavatsesite nii või mitte.”
Lord Vorkosigani suunurk tuksatas, kui ta kuuldut seedis. „Ma pean selle üle mõtlema. Aga teil pole siis vähimatki kahtlust, et selle alaga saab midagi ette võtta?”
„Oh, mitte vähimatki.” Kaks Maa puud, mis paistsid olevat juhuslikes kohtades tasasesse maapinda torgatud, peavad kaduma. Selle hõbevahtra südamik oli pehkinud, seda pole kahju maha võtta, aga noor tamm oli terve ja tugev – selle saab võib-olla mujale viia. Ka terraformitud pealispinnas tuleb mujal kasutamiseks kõrvale panna. Jekaterini käed kibelesid siinsamas ja kohe praegu kaevama hakkama. „On erakordne, et keset Vorbarr Sultanat on säilinud selline koht.” Teisel pool tänavat kerkis umbes kümnekorruseline ärihoone. Õnneks jäi see rohkem põhja poole ega varjanud eriti valgust. Elava liiklusega suurel tänaval kvartali servas, kuhu Jekaterin oli mõttes müüri paigutanud, sekkus helidesse oma lakkamatu rütmiga terramobiilipropellerite vurin ja pahin. Pargi teises servas oli juba paigas kõrge hall kivimüür, mille harjal olid ogad – müüri tagant paistvad puuladvad varjasid pooleldi pilgu eest tohutu maja, mis võttis enda alla kvartali keskosa.
„Ma pakuksin teile istet, kuni te järele mõtlete,” lausus lord Vorkosigan, „aga Julgeolek ei pannud siia pinke – nad ei tahtnud soodustada niisama passimist asevalitseja residentsi läheduses. Võib-olla te saate mõlemad kavandid oma komkonsoolis valmis teha ja mulle ülevaatamiseks tuua? Senikaua aga… kas läheme maja juurde? Ma arvan, et minu kokal saab lõunaeine varsti valmis.”
„Aa… hea küll…” Heitnud ahvatlevatele võimalustele ainult ühe pilgu üle õla, laskis Jekaterin end minema viia.
Nad läksid diagonaalis läbi pargi. Halli müüri nurga taga, Vorkosigani Maja sissepääsu lähedal seisis putka, mis pakkus varju Keiserliku Julgeolekuteenistuse rohelises igapäevamundris valvurile. Mees avas pisikese Audiitori ja tema külalise jaoks raudvärava koodluku, vaatas, kuidas nad sisse läksid, vastas põgusa ametliku noogutusega Vorkosigani pool-auandmisele, mis oli aitähi eest, ja naeratas Jekaterinile sõbralikult.
Nende ees kerkis häärberi morn kivi, kahe neljakorruselise põhitiivaga. Tundus, et kümned aknad vaatavad kortsus kulmul tulijate peale alla. Sissesõidutee lühike poolkaar keerdus ümber tervisest erendava rohelise murulapi ja läks läbi portikuse sammaste vahelt, mis varjas kõrgete akendega ääristatud nikerdatud topeltust.
„Vorkosigani Maja on juba peaaegu kakssada aastat vana. Selle ehitas minu vanavanavanavanaisa, seitsmes krahv ajalooliselt ebatavalisel perekondliku jõukuse hetkel, millele tegigi muuhulgas lõpu ka Vorkosigani Maja ehitamine,” seletas lord Vorkosigan lõbusalt. „See vahetas välja mingi laguneva klannikindluse vanas karavanserai piirkonnas, ja nagu ma aru saan, mitte just enneaegu.”
Ta tõstis käe peopesaskanneriga luku juurde, kuid uksed libisesid hääletult lahti juba enne, kui tema käsi skannerit puudutas. Lord Vorkosigani kulmud nõksatasid ülespoole ja ta palus Jekaterini kummardusega sisse.
Kaks Vorkosiganite pruun-hõbedases livrees ihukaitsjat seisid valvel, üks ühel, teine teisel pool mustvalgete kiviplaatidega sillutatud eessaali sissepääsu. Kolmas livrees mees, Pym, pikka kasvu autojuht, kellega Jekaterin oli tuttavaks saanud juba varem, kui Vorkosigan talle järele tuli, pöördus just ukse turvapaneelist eemale ja ajas samuti oma isanda ees selja sirgu. Jekaterin oli heitunud. Kui ta Vorkosiganit Komarril nägi, ei olnud talle jäänud muljet, et mees peab Voride vanadest formaalsustest nii täpselt kinni. Kuid kõik ei olnud päris formaalne – tõsiselt tuima ilme asemel naeratasid tursked valvurid alla nende poole vaadates sõbralikult, nagu oleksid nad ülimalt teretulnud.
„Aitäh, Pym,” ütles Vorkosigan masinlikult ja vakatas. Kui ta oli valvureid hetke silmitsenud, kulmud arvustavalt kortsus, lisas ta: „Mina arvasin, et sa olid öövahetuses, Roic. Kas sa praegu magama ei peaks?”
Kõige suurem ja noorem valvuritest ajas end jäigemalt valveseisangusse ja pomises: „M’lord.”
„„M’lord” ei ole vastus. „M’lord” on vastusest kõrvalehoidmine,” märkis Vorkosigan pigem lihtsalt tähelepanekuna kui etteheitvalt. Valvur söandas kergelt naeratada. Vorkosigan ohkas ja pöördus Jekaterini poole. „Proua Vorsoisson, lubage esitleda Vorkosiganite ülejäänud ihukaitsjaid, kes on hetkel minu teenistusse antud – ihukaitsja Jankowski, ihukaitsja Roic. Proua Vorsoisson.”
Jekaterin kallutas pead ja mõlemad mehed noogutasid vastu, pomisedes: „Proua Vorsoisson” ja „Rõõm tutvuda, proua.”
„Pym, sa võid mamma Kostile öelda, et me oleme kohal. Aitäh, härrased, see on praegu kõik,” lisas Vorkosigan erilise rõhuga.
Jällegi allasurutud naeratusega kadusid mehed koridori, mis viis tahapoole. Pymi hääl kandus Jekaterini ja Vorkosiganini: „Näete, mis ma ütlesin…” Tema edasised selgitused, millised need ka polnud, sumbusid kauguses kiiresti arusaamatuks pominaks.
Vorkosigan hõõrus huuli, sai oma võõrustajaliku südamlikkuse tagasi ja pöördus jälle Jekaterini poole. „Kas te sooviksite enne lõunaeinet majas jalutuskäigu teha? Paljude meelest pakub see ajaloolist huvi.”
Jekaterini arvates oleks see olnud lausa lummavalt põnev, kuid ta ei tahtnud käituda nagu mõni kolkast tulnud turist, kes kõike suurisilmi vahib. „Ma ei tahaks teile tüli teha, lord Vorkosigan.”
Üle Vorkosigani suu vilksatas kohkumus, siis asendus see jälle siira sõbralikkusega. „See pole mingi tüli. Tegelikult on see lausa rõõm.” Tema Jekaterinile suunatud pilk muutus kummaliselt teravaks.
Kas ta tahab, et Jekaterin nõustuks? Võib-olla on ta oma varade üle väga uhke. „Sellisel juhul tänan. See meeldiks mulle väga.”
See oli õige vastus. Vorkosigani hea tuju tuli täies koosseisus tagasi ja ta andis otsekohe märku, et nad läheksid edasi vasakule. Ametliku eestoa kõrval oli imeline raamatukogu, mis ulatus läbi terve majatiiva – Jekaterin pidi käed jakitaskutesse suruma, et need ei sööstaks vanade trükitud, nahkköites raamatute poole, mis ääristasid tuba kohati maast laeni. Vorkosigan juhatas ta kummardusega välja klaasustest raamatukogu otsas ja nad läksid läbi tagaaia, kus oli selge, et teenijate arvukad põlvkonnad olid jätnud väga vähe võimalust veel midagi paremaks muuta. Jekaterinil tekkis tahtmine käsi küünarnukini püsiktaimede peenardesse suruda. Olles nähtavasti otsustanud põhjalik olla, läks Vorkosigan ees häärberi risttiiba ja alla tohutusse veinikeldrisse, mis oli täis mitmesuguste Vorkosigani krahvkonna talude toodangut. Nad läksid läbi garaaži alumisel keldrikorrusel. Seal seisis juba tuttav kiiskav soomustatud terramobiil, nurka oli lükatud punane emaileeritud kerglennuk.
„Kas see on teie oma?” küsis Jekaterin elavalt ja nookas kerglennuki poole.
Vorkosigani vastus oli ebatavaliselt napp. „Jah. Ma ei lenda sellega enam eriti.”
Oih. Õigus. Tema hood. Jekaterin oleks tahtnud endale jalahoobi anda. Kartes, et mingi segane katse vabandust paluda võib asja ainult hullemaks teha, järgnes ta Vorkosiganile, kes läks nüüd otseteed läbi tohutu ja aroomirikka köögikompleksi üles. Köögis tutvustas Vorkosigan teda ametlikult oma kuulsa kokaga, mamma Kosti nimelise trullaka keskealise naisterahvaga, kes naeratas Jekaterinile laialt ja nurjas oma isanda katsed valmistatavat lõunasööki maitsta. Mamma Kosti tegi täiesti selgeks, et tema tohutud valdused on alakasutatud – aga kui palju üks lühike mehike ikka süüa jõuab? Teda peaks õhutama majja rohkem inimesi tooma; ma loodan, et te tulete varsti jälle ja hakkate tihti siin käima, proua Vorsoisson.Mamma Kosti kõssitas nad heasüdamlikult jälle edasi minema ja Vorkosigan viis Jekaterini läbi ametlike vastuvõturuumide silmi kirjuks tegeva rea tagasi kiviplaatidest põrandaga eessaali. „Need on avalikud ruumid,” ütles ta Jekaterinile. „Teine korrus on ainult minu päralt.” Nakkava entusiasmiga kihutas ta Jekaterini keerdtrepist üles, et näidata uhkelt tube, kus, nagu ta kinnitas, olevat kunagi elanud kuulus kindral krahv Piotr ise ja mis nüüd olid tema omad. Ta juhtis hoolikalt tähelepanu suurepärasele vaatele, mis avanes elutoast tagaaeda.
„Siin on veel kaks korrust ja lisaks pööning. Vorkosigani Maja pööning on asi, mida tuleb tõesti oma silmaga näha. Kas te tahaksite vaatama minna? Kas on midagi, mida te