kiviplaatidest põrandaga eeskotta ja lükkas ukse jalaga kindlalt kinni. Pärast kevadist päikesepaistet oli majas hämar ja jahe ning seal oli tunda puiduvaha, vanade raamatute ja õige natuke ka akadeemilise tolmu hõngu.
„Tieni matustel oli Jekaterin üsna kahvatu ja kurnatud. Tema ümber oli nii palju sugulasi. Me ei saanud öelda teineteisele rohkem kui paar sõna.” Täpsemalt „Tunnen kaasa” ja „Aitäh”. Kuid Miles ei olnudki tahtnud kadunud Tien Vorsoissoni sugulastega eriti rääkida.
„Küllap see oli talle tohutu pinge,” jätkas profetriss kaalutletult. „Ta oli pidanud läbi elama selliseid õudusi ja kui mitte arvestada Georgi ja mind – ja sind –, polnud ainsatki hinge, kellele ta oleks saanud rääkida, mis tegelikult juhtus. Muidugi oli tema peamiseks mureks Nikki toetamine. Aga ta pidas algusest lõpuni vastu, ilma et oleks kusagilt järele andnud. Ma olin tema üle väga uhke.”
„Muidugi. Ja ta on… ?” Miles küünitas kaela ja vaatas tubadesse eeskoja kõrval – koli täis kabinetti, mida ääristasid raamaturiiulid, ja koli täis elutuppa, mida ääristasid raamaturiiulid. Ühtegi noort leske polnud näha.
„Siiapoole.” Profetriss juhtis Milesi koridori ja sealt köögi kaudu välja, väikesesse linnaaiakesse maja taga. Paar kõrget puud ja kivimüür moodustasid privaatse sopi. Tillukese rohelise rohusõõri taga varjus, istus laua ääres naine, kelle ette olid laotatud plastpaberid ja luger. Naine näris vaikselt pliiatsiotsa ja tema tumedad kulmud olid keskendunult kipras. Tal oli seljas poole sääreni ulatuv kleit, mille lõige meenutas väga profetrissi kleiti, kuid tema oma oli üleni must ja kõrge kraega, mis oli kaelani kinni nööbitud. Tema jakk oli hall, seda ääristas lihtne must pael. Naise tumedad juuksed olid kuklal paksuks krunniks palmitsetud. Kui ta ukse avanemist kuulis, vaatas ta sinnapoole, tema kulmud sähvasid üles ja huuled avanesid säravaks naeratuseks, mis pani Milesi silmi pilgutama. Jekaterin.
„Miles… milord Audiitor!” Jekaterin tõusis kleidi lehvides, Miles kummardus tema käe kohale.
„Proua Vorsoisson. Te näete hea välja.” Jekaterin nägi välja imeline, kuigi oli ikka veel selgelt liiga kahvatu. Osalt võis see olla kõige selle tõsise musta mõju, mis tõi ühtlasi tema silmis välja särava sinakashalli. „Tere tulemas Vorbarr Sultanasse. Ma tõin need…” Miles osutas lilleseade poole ja profetriss pani selle lauale. „Kuigi tundub, et siin pole neid tõesti vaja.”
„Need on imekenad,” rahustas Jekaterin ja nuusutas lilli heakskiitvalt. „Ma viin need hiljem üles oma tuppa, kus need on väga teretulnud. Ma olen avastanud, et olen pärast seda, kui ilm on paremaks läinud, võimalikult palju väljas, päris taeva all.”
Ta oli ju peaaegu aasta Komarri kupli all konutama pidanud. „Saan aru,” lausus Miles. Jutuajamine jäi korraks toppama, nad vaatasid tõtt ja naeratasid.
Jekaterin toibus esimesena. „Aitäh, et Tieni matustele tulite. See oli mulle väga tähtis.”
„Asjaolusid arvestades oli see vähim, mida ma teha sain. Mul on ainult kahju, et ma enamat teha ei saanud.”
„Aga te olete mind ja Nikkit juba nii palju aidanud…” Miles rehmas piinlikkustundes käega ning Jekaterin vakatas ja ütles hoopis: „Aga kas te istuksite? Tädi Vorthys… ?” Jekaterin tõmbas peenikeste jalgadega aiatooli lauast eemale.
Profetriss raputas pead. „Mul on sees paar asja teha. Teie jääge siia.” Ta lisas pisut mõistatuslikult: „Te saate ilusti omaette hakkama.”
Profetriss läks tagasi sisse, Miles aga istus laua taha, Jekaterini vastu, ja asetas plastpaberi lauale oma strateegilist hetke ootama. Paber keris end innukalt pooleldi lahti.
„Kas juhtumi otsad on kokku tõmmatud?” küsis Jekaterin.
„Selle juhtumi mõju on tunda veel aastaid, aga praegu olen ma sellega lõpetanud,” vastas Miles. „Ma andsin just eile oma viimased ettekanded ära, muidu oleksin ma teid varem tervitama tulnud.” Nojah, selle pärast ja mingi ähmase aimuse pärast, et ta peaks laskma vaesel naisel vähemalt oma asjad lahti pakkida, enne kui teda kõigi jõududega ründab.
„Kas nüüd saadetakse teid mõnda uut juhtumit lahendama?”
„Ma arvan, et Gregor ei riski mulle mujal tegevust anda, enne kui tema pulmad läbi saavad. Ma kardan, et järgmised paar kuud on kõik minu kohustused seltskondlikud.”
„Kindlasti saate nendega hakkama oma tavalise peene vaistuga.”
Jumal küll, ma loodan, et mitte! „Ma usun, et peen vaist pole päris see, mida tädi Vorpatril – tema vastutab kõigi ettevalmistuste eest keisri pulmadeks – minult ootab. Pigem on see „pea suu ja tee, nagu kästakse, Miles”. Aga kui paberitöö juba jutuks tuli, kuidas teil enda omaga läheb? Kas Tieni pärandi asjad on korda aetud? Kas teil õnnestus Nikki hooldusõigus tema sugulaselt endale saada?”
„Vassili Vorsoissonilt? Jah, taevale tänu, sellega polnud mingit probleemi.”
„Nii, et, ee… mis need kõik siis on?” Miles nookas peaga pabereid täis laua poole.
„Ma valin kursusi järgmise semestri jaoks. Suvel alustamiseks oli liiga hilja, niisiis alustan ma sügisel. Valida on nii paljude võimaluste vahel. Ma tunnen end nii rumalana.”
„Haritud peakski ju olema koolist tulles, mitte sinna minnes.”
„Küllap vist.”
„Ja mida te valite?”
„Oh, ma alustan põhiainetega – bioloogia, biokeemia…” Jekaterin elavnes. „Üks päris aianduskursus ka.” Ta osutas paberite poole. „Ülejäänud suveks proovin ma leida mingi töö, mille eest makstakse. Ma ei tahaks tunda, et olen täiesti sõltuv sugulaste heldusest, isegi kui tööst tuleks ainult taskuraha.”
See tundus peaaegu sissejuhatusena teemasse, mida Miles oli oodanud, kuid nüüd hakkas talle silma punane keraamiline anum laudadel, mis moodustasid istumiskoha kõrge peenra ümber. Keset potti tungis mullast välja mingi punakaspruun tomp, millest omakorda kasvas välja kukeharja meenutav säbruline ääris. Kui see on see, mida Miles arvab… Ta osutas anumale. „Ega see pole juhtumisi teie vana skellütumibonsai? Kas see jääb ellu?”
Jekaterin naeratas. „Noh, vähemalt on see uue skellütumi alge. Suurem osa vana tükkidest heitsid Komarrilt siia sõites hinge, kuid see hakkas kasvama.”
„Teil on… Barrayari kohalike taimede puhul ei saa vist öelda „rohelised sõrmed”?”
„Jah, siinsed taimed on rohelised ainult siis, kui neil on mingi väga tõsine haigus.”
„Ja kui aiataimed juba jutuks tulid…” Kuidas öelda seda nii, et ta väga sügavale ämbrisse ei astuks? „Mul pole kogu selle sagimise keskel vist olnud aegagi teile öelda, kui sügava mulje jätsid mulle need aiakujundused, mida ma teie komkonsoolis nägin.”
„Oh.” Jekaterini naeratus pages ja ta kehitas õlgu. „Need polnud kes teab mis. Proovisin niisama kätt.”
Nojah. Hiljutist ajalugu ei maksa meenutada rohkem, kui hädapärast vaja, enne kui aeg jõuab mälu nugateravad servad nürimaks lihvida. „Mulle hakkas kõige rohkem silma teie Barrayari aed, see, kus olid kõik kohalikud liigid. Ma polnud kunagi midagi sellist näinud.”
„Selliseid aedu on kümneid. Need on mitme krahvkonna ülikoolide juures, need on bioloogia üliõpilastele elavaks raamatukoguks. See mõte pole kuigi originaalne.”
„Noh,” ei andnud Miles järele, kuigi ta tundis end nagu kala, kes ujub enese mahategemise voolule vastu. „Minu meelest oli see väga tore ja ära teeninud enamat, kui lihtsalt holovidile viirastusaiaks jäämise. Mul on nimelt üks vaba maatükk…”
Ta silus oma plastpaberi sirgeks, see oli Vorkosigani Maja kvartali plaan. Ta koputas sõrmega tühjale ruudukujulisele platsile kvartali servas. „Seal seisis ka kunagi suur uhke maja, meie oma kõrval, aga see tõmmati maha, kui isa oli asevalitseja. Julgeolek ei lubanud sinna midagi uut ehitada – nad tahtsid, et see jääks turvatsooniks. Seal on ainult kidur rohi ja paar puud, millel