ja valu, hirm ja häbi tundusid mu mälus ühte sulavat, segunevat vere ja tolmu maitsega. Vend ei olnud mind kunagi varem löönud. Isegi lapsena õieti mitte. Nüüd, kümme aastat hiljem ripub see hetk meie kohal igas vestluses, igas passiivagressiivses tekstisõnumis ja vastamata telefonikõnes.
Ja hiljem sel ööl, millalgi lõbustuspargi sulgemise ja kella kuue vahel, läks Corinne kaduma, ning kõik sel päeval juhtunu sai uue kaalu, uue tähenduse. Järgnevate nädalate jooksul muutus surma tõenäosus aina tungivamaks. See oli kõikjal meie ümber, meeltele tabamatu ja ometi lämmatav, kohal kõikvõimalikes mõeldavates sündmusejadades. Oli tuhat erinevat võimalust, et ta on surnud.
Ehk lasi ta jalga, sest isa ahistas teda. Võib-olla sellepärast lahutaski Corinne’i ema aasta pärast oma mehest ja kolis linnast ära.
Või pani teo toime Jackson, Corinne’i kutt – tavaliselt on ikka poiss süüdi –, ja nad olid just tülitsenud. Või see tüüp, kellega ta lõbustuspargis flirtinud oli ja keda keegi ei tundnud – see tüüp seal hot dog’i putka juures. See, kes Bailey sõnul oli meid vahtinud.
Või ehk tahtis ta pöidlaküüdiga koju sõita, seljas liiga lühike seelik ja pikkade varrukatega poolläbipaistev pluus, ja võib-olla võttis mõni läbisõitev võõras ta peale, vägistas ta ja jättis kuskile.
Võib-olla lasi ta lihtsalt jalga. Nii otsustas igatahes lõpuks politsei. Ta oli kaheksateist – seaduse järgi täiskasvanu – ja tal oli sellest linnast kõrini.
Mis, küsisid politseinikud, nende tundide jooksul toimus? Teie kõigiga? Lööge oma saladused letti, kus ja mis ja miks, kella kümnest õhtul kuni kuueni hommikul. Samad politseinikud, kes olid meie peod laiali ajanud, aga siis sõidutanud meid lihtsalt koju, helistamata meie vanematele. Samad politseinikud, kes käisid meie sõpradega ja jõid õlut koos meie vendadega või isadega. Ja meie saladused – see, kus me olime kella 22 ja kuue vahel, mida me tegime, miks – neid saladusi ei hoiaks need politseinikud enda teada. Ei baarileti ääres, voodis ega terves linnas.
Selleks ajaks, kui saabus osariigi politsei abivägi, oli juba hilja. Olime juba sissepoole pöördunud, oma teooriad valmis pununud, uskusime juba seda, mida meil endal oli vaja uskuda.
Ametlik versioon oli selline: Corinne oli kõigi tuttavate jaoks olemas kuni lõbustuspargi väravateni ja sealtmaalt läks ta lihtsalt kaduma.
Aga tegelikult ei läinud. See polnud kõik. Igaüks meist varjas veel mõnda pusletükki.
Danieli silmist kadus ta lõbustuspargiala lähedal, piletiputka taga.
Jacksoni silmist koobaste juures parklas.
Ja minu jaoks hajus ta eimiskiks, kadudes Cooley Ridge’i viiva käänulise tee kurvi taha.
Meie linn oli hirmu täis ja otsis vastuseid. Aga meie linn oli ka valetajaid täis.
–—
GRAND PINESI HOOLDEKODU SÖÖKLA on suurepärane silmapete – täispuitpõrandad ja tumedate linadega lauad, mis sobiksid pigem restorani, mitte pikaajalise taastusravi asutusse. Nurgas on isegi klaver, kuigi see tundub olevat pigem kaunistuseks, ja õhtusöögi ajal mängib taustaks vaikne klassikaline muusika. Toit, nagu räägitakse, on parem kui üheski teises lõunaosariikide hooldekodus – või nii vähemalt Danielile öeldi, kui ta selle koha valis, nagu peaks see tema enesetunnet ja kaude ka minu enesetunnet kuidagi parandama. Ära muretse, isa, me hakkame sul külas käima. Ja süüa saab seal imehästi.
Täna viis parajasti vastuvõtulaua lähedal olnud õde mind just sinna sööklasse ja ma silmasin isa kahele inimesele mõeldud nurgalauas istumas. Isa pilk libises minust ja õest üle ning keskendus taas spagette keerutavale kahvlile.
„Ta ei andnud meile teada, et tulete, muidu oleksime talle meelde tuletanud, et ta teid ära ootaks,“ ütles õde murelikult suud torutades.
Isa tõstis pilgu, kui õde mind laua juurde saatis, ja avas suu, nagu tahaks midagi öelda, aga õde kõneles enne, suul professionaalne nakatav naeratus, ning me isaga naeratasime talle vastu.
„Patrick, su tütar Nicolette on siin,“ ütles ta, ja minu poole pöördudes sõnas: „Oli kena jälle kohtuda.“
„Nic,“ ütlesin ma õele. Mul kiskus süda rinnus kokku, kui ootasin ja lootsin, et nimi jäi isa pähe pidama, et see oli sama nakkav nagu naeratus.
„Nic,“ kordas isa. Ta trummeldas aeglaselt sõrmedega lauale: üks, kaks, kolm, üks, kaks, kolm – ja siis tundus, et miski loksus paika. Trummeldamine kiirenes: ükskakskolm, ükskakskolm. „Nic.“ Ta naeratas. Ta oli kohal.
„Tere, isa.“ Istusin tema vastu ja sirutasin käe tema käe järele. Issand, kui kaua aega on mööda läinud. Me pole terve aasta kohtunud. Mõnda aega rääkisime telefonitsi, isal mõistus kord selge, kord mitte, kuni Daniel teatas, et kõned ajavad isa liialt endast välja. Seejärel jäid ainult kirjad, millele lisasin pildi endast. Aga siin ta nüüd oli. Nagu vanem versioon Danielist, aga vanuse ning eluaegse kiirtoidu- ja alkoholilembuse tõttu pehmem.
Isa võttis mu käest kinni ja pigistas seda. See osa tuli tal alati hästi välja. Kiindumuse füüsiline väljanäitamine, hea isa etendamine. Kallistused, kui ta hilja õhtul pooleldi joobnult tuppa komberdas. Käepigistused, kui oli vaja toidupoodi minna, aga ta ei suutnud voodist tõusta. Käepigistus, võta minu krediitkaart, ja see pidi kõik tasa tegema.
Ta pilk liikus mu käele ning ta patsutas mu sõrmusesõrme. „Kus see siis on?“
Sisimas vingerdasin piinlikkusest. Aga isale ma naeratasin, rõõmustades, et tal oli see detail meeles. Mul oli hea meel, et ta peab meeles, mida ma talle kirjutanud olen. Ta ei olnud mõistust kaotamas, ta oli lihtsalt ise oma mõistuse sisse ära eksinud. Seal oli suur vahe. Mina olin tema mõistuses alles. Tõde oli seal alles.
Ma otsisin telefonist pildi ja suurendasin seda. „Unustasin maha. Võtsin maja koristamise ajaks ära.“
Ta kissitas silmi ja vaatas ekraani, vaatas särava kivikese täiuslikult lihvitud nurki. „Ja Tyler ostis sulle sellise?“
Kõhust käis jõnks läbi. „Mitte Tyler, isa. Everett.“
Ta oli jälle ära eksinud, aga tal oli siiski ka õigus. Ta oli lihtsalt teises kohas. Kümne aasta taguses ajas. Me olime alles lapsed. Ja Tyler ei palunud mind just otseselt naiseks – ta sirutas sõrmust minu poole nagu palvet. See tähendas: jää siia.
Ja see sõrmus siin tähendas … Ma ei teagi, mida see sõrmus tähendas. Everett oli kolmkümmend, mina olin peagi kolmkümmend saamas ja ta oli mulle abieluettepaneku teinud oma kolmekümnendal sünnipäeval: see oli lubadus, et mina ei raiska tema aega ega tema minu oma. Olin talle jah öelnud, aga see oli olnud kaks kuud tagasi ja me polnud arutanud pulmi ega kokkukolimist, kui mu üürileping lõpeb. Jutt oli, et see juhtub millalgi. Oli plaan.
„Isa, mul on sulle üks palve.“
Isa pilk nihkus mu kotist paistvatele paberitele ja ta käed tõmbusid rusikasse. „Ma juba ütlesin talle, et ma ei kirjuta mitte kuhugi alla. Ära lase Danielil maja maha müüa. Sinu vanavanemad ostsid selle maatüki. See on meie oma.“
Tundsin end reeturina. Maja tuli igal juhul maha müüa.
„Isa, me peame seda tegema,“ ütlesin ma õrnalt. Sul on raha otsas. Sa oled selle suvaliselt jumal teab mille peale kulutanud. Mitte midagi polnud järel. Peale selle raha, mis oli kinni betoonlahmaka, nelja seina ja hoolitsemata aia all.
„Nic, tõepoolest, mida su ema selle peale ütleks?“
Ta hakkas mul käest libisema. Varsti kaob ta teise aega. See algas alati nii, emaga, nagu kisuks tema meenutamine isa kuskile, kus ema on veel elus.
„Isa,“ ütlesin ma, üritades teda veel kinni hoida. „Ma ei tulnud selle pärast.“ Hingasin aeglaselt sisse. „Kas sa mäletad kirja, mille sa mulle paar nädalat tagasi saatsid?“
Ta trummeldas sõrmedega laual.