Kõik need kadunud tüdrukud. Megan Miranda

vaatas ringi. Kummardus üle laua lähemale. Ta avas ja sulges kaks korda suu, enne kui nimi sealt sosinal välja lipsas. „Prescotti tüdrukut.“

      Tundsin, kuidas kõik mu kuklakarvad ühekorraga püsti tõusid. „Corinne’i.“

      Ta noogutas. „Corinne’i,“ ütles ta, nagu oleks otsitava leidnud. „Jah. Teda ma nägingi.“

      Vaatasin sööklas ringi ja nõjatusin isale lähemale. „Nägid teda? Siin?“ Proovisin kujutleda Corinne’i vaimu neis koridorides hõljumas. Või tema südamekujulist nägu, pronksikarva juukseid, merevaiguvärvi silmi ja kaarjaid huuli – kuidas ta kümme aastat hiljem välja näha võiks. Kuidas ta mul ümbert kinni võtaks, põse vastu minu põske suruks, tunnistaks sosinal kõik üles, ainult mulle: parim vemp maailmas, on ju? Kuule, ole nüüd, ära pahanda. Tead küll, et sa oled kallis.

      Isa pilk viibis kuskil kaugel. Siis teravnes see jälle, haaras ümbritsevat, pabereid mu kotis, mind. „Ei-ei, mitte siin. Ta oli meil kodus.“

      „Millal, isa? Millal?“ Corinne oli haihtunud kohe pärast kooli lõpetamist. Vahetult enne minu lahkumist. Kümme aastat tagasi … Rändlõbustuspargi viimasel õhtul. Tikk-takk, Nic. Tema külmad käed minu küünarnukkidel, viimane kord, kui me teineteist puudutasime.

      Ja pärast seda pole teda nähtud.

      Klammerdasime tema lõpualmanahhist võetud pildi puutüvedele. Otsisime kohtadest, kust kartsime otsida, otsisime midagi, mida kartsime leida. Vaatasime sügavale üksteise sisse. Kaevasime Corinne’i kohta välja nii mõndagi, mis oleks pidanud peitu jääma.

      „Ma peaksin su emalt küsima …“ Ta pilk triivis jälle mujale. Ilmselt nägi ta aastatetagust mälestust. Ajast enne Corinne’i kadumist. Enne ema surma. „Ta oli maja taga verandal, aga ainult hetkeks …“ Ta ajas silmad pärani. „Metsal on silmad,“ ütles ta.

      Isale olid ikka metafoorid meeldinud. Ta oli aastaid kolledžis filosoofiat õpetanud. Kui ta jõi, läks asi hullemaks – ta sättis raamatutest võetud ridu oma äranägemise järgi ümber või tsiteeris kontekstiväliseid fraase, mille tähendust ma meeleheitlikult mõista üritasin. Lõpuks hakkas ta naerma, patsutas mind õlale ja võttis uue teema. Aga nüüd kippus ta oma metafooride sisse ära eksima, ta ei suutnud enam pinnale tulla. Tema selgusehetk hakkas tuhmuma.

      Kummardusin üle laua ja pigistasin ta käsivart, kuni ta tundus mu sõnadele keskenduvat. „Isa, isa, aega on vähe. Räägi Corinne’ist. Kas ta otsis mind?“

      Isa ohkas pahaselt. „Aega ei ole vähe. Seda pole isegi üldse päriselt olemas,“ ütles ta, ja ma teadsin, et ta kadus mul jälle käest – kadus ära, tammus omaenda mõtetes ringiratast. „See on lihtsalt üks pikkusühik, mille me leiutasime, et asjadest aru saada. Nagu toll. Või miil.“ Ta vehkis rääkides kätega, et oma mõtet rõhutada. „See kell seal,“ ütles ta enda selja taha osutades. „See ei mõõda aega. See loob aega. Saad aru, mis vahe seal on?“

      Jõllitasin kella tagaseinas, musta sekundiseierit, mis käis ja käis, aina käis. „Aga mina jään ikkagi vanemaks,“ pomisesin ma.

      „Jah, Nic, jah,“ ütles ta. „Sa muutud. Aga minevik on ikka veel alles. Ainus, mis liigub, oled sina.“

      Temaga vestelda üritades tundsin end nagu hiir jooksurattas. Olin õppinud mitte vastu vaidlema, vaid lihtsalt ootama. Vältima tema ärritamist, sest siis sattus ta kiiresti segadusse. Pidin järgmisel päeval uuesti proovima, teise nurga alt, teistsugusel hetkel. „Hästi, isa. Kuule, peangi minema hakkama.“

      Ta nõjatus toolileenile ja vaatas mind, ta pilk rändas mu näol. Mõtlesin, millist versiooni minust ta parajasti näeb: oma tütart või võõrast inimest. „Kuula, Nic,“ ütles ta. Kuulsin kella tiksumist. Tikk-takk, Nic.

      Ta trummeldas sõrmedega laual, kaks korda kiiremini, kui kell tiksus. Toa teisest otsast kostis kolinat, keerasin end toolil ringi ja nägin meest, kes korjas üles kandikutäit nõusid, mille oli ilmselt laudu koristades maha pillanud. Pöördusin tagasi isa poole, tema oli aga jälle oma taldrikule keskendunud ja keerutas spagette, nagu poleks viimaseid paari minutit olnudki.

      „Täitsa soovitan neid spagette,“ ütles ta ning naeratas soojalt ja eemalolevalt.

      Tõusin püsti, koputasin paberipakki vastu lauda ja vastasin sama sooja ja eemaloleva naeratusega. „Nii tore oli sind näha, isa.“ Läksin ümber laua, kallistasin teda kõvasti, tundsin, kuidas ta kõhkles, enne kui omakorda käe tõstis ja mind vastu embas.

      „Ära lase Danielil maja maha müüa,“ ütles ta, viies vestluse jälle alguspunkti tagasi.

      –—

      VERANDALAMP PÕLES, TAEVAS OLI peaaegu täiesti pime, ja kui ma autot kruusasele sissesõiduteele parkisin, sain Danielilt sõnumi. Ta lubas hommikul tagasi tulla ning käskis mul helistada, kui midagi vaja on või kui ma peaksin ümber mõtlema ja tahtma ikkagi tema ja Laura juures ööbida.

      Kaalusin seda, istudes autos ja vaadates, kuidas lamp tuule käes kõigub ning majaseinale varje heidab. Kaalusin, kas sõita linna teise serva ja panna täispuhutav madrats tühja lastetuppa. Sest ma nägin meid, meie varjukujusid kümne aasta tagant, seal verandal tantsiva valguse käes tondijutte rääkimas.

      Corinne ja Bailey kuulavad võlutult Danielit, kes jutustab metsakoletisest – millestki, mida pole näha, vaid ainult tunda. Et see vallutab inimeste ajud ja paneb nad igasuguseid asju tegema. Kuulen oma peas kümne aasta tagust ennast teatavat, et mu vend ajab täielikku paska. Ja Corinne vaatab Danielit, pea viltu, nõjatab selja verandapiirdele, lükkab rinna ette, kõverdab põlve ja toetab kanna piirdelatile ning küsib: mida see teid tegema sunniks? Ta ässitab meid kogu aeg. Muudkui ässitab.

      Kuidas ma ei sallinud, et need meie minevikuvarjud siia igavesti elama olid jäänud. Aga Laura pidi peagi sünnitama ja minu jaoks ei olnud nende juures tegelikult ruumi, ja kuigi Daniel oli pakkunud, eeldas ta, et ma keeldun. Mul oli siin terve maja, mul oli siin tuba, siin oli ruumi. Ma ei olnud enam venna vastutusel.

      Lükkasin esiukse lahti ja kuulsin, kuidas maja kaugemas otsas liikus teine uks, nagu oleksin ma selle tasakaalust välja ajanud.

      „Halloo?“ hüüdsin kivikujuks tardudes. „Daniel?“

      Ei midagi peale õhtuse tuule, mis tuttava kolinaga aknaklaase raputas. Lihtsalt tuuletõmme, jumal tänatud.

      Läbi maja köögi poole minnes klõpsasin kõiki lambilüliteid, mis teele jäid – pooled töötasid, pooled mitte.

      Siin ei olnud Danielit. Siin polnud mitte kedagi.