Leblanc Maurice

Kolmekümne sarga saar


Скачать книгу

alt="cover" target="_blank" rel="nofollow" href="#fb3_img_img_1755fefbr3776m5bfcxa925vd50bbeff8ba4.jpg"/>

      Originaal:

      Maurice Leblanc

      L’île aux Trente Cercueils

      Roman

      Kaas: Tiina Sildre

      Toimetanud Maarja Ojamaa

      © Tõlge eesti keelde. Victoria Traat ja OÜ Eesti Raamat, 2015

      ISBN 978-9949-622-83-2 (epub)

      www.eestiraamat.ee

      Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

Esimene osaVéronique

      Proloog

      Sõda tõi kaasa nii palju vapustusi, et vähe on tänapäeval neid, kes mäletavad veel aastaid tagasi aset leidnud d’Hergemonti skandaali.

      Tuletagem noid fakte paari reaga meelde.

      1902. aasta juunikuus jalutas Antoine d’Hergemont, kelle uurimused Bretagne’i megaliitehitistest olid leidnud tunnustust, tütar Véronique’iga Bois’s, kui teda ründasid neli meest ja lõid ta kepihoobiga näkku pikali.

      Vaatamata meeleheitlikule vastupanule võeti Véronique – ilus Véronique, nagu sõbrad teda hüüdsid – lühikese rabelemise järel väevõimuga kinni ja heideti autosse, mida selle stseeni tunnistajad kiiresti Saint-Cloud’ rannikust eemaldumas nägid.

      Lihtlabane inimrööv. Aga järgmisel päeval selgus tõde. Krahv Alexis Vorski, üpris halva kuulsusega, kuid laia joont harrastav noor Poola aadlik, kelle soontes tema enda sõnutsi pidi voolama kuninglikku verd, oli Véronique’i armunud ja ka Véronique armastas teda. Neiu isa poolt tõrjutud, isegi solvatud mees oli kavandanud afääri, millest Véronique’il polnud õrna aimugi.

      Otsekoheselt öelda, Antoine d’Hergemont – nagu tunnistavad mõned avalikuks saanud kirjad – vägivaldne, sõnaaher mees, kes oma kapriisse meelelaadi, egoismi ja ihnsusega oli teinud tütre päris õnnetuks, vandus halastamatut kättemaksu.

      Ta andis nõusoleku abieluks, mis sõlmiti kahe kuu pärast Nice’is. Kuid järgmine aasta tõi hulga sensatsioonilisi uudiseid. Härra d’Hergemont täitis oma kättemaksulubaduse ning röövis tütre ja Vorski abielust sündinud lapsukese ning asus äsja ostetud lõbusõidujahil Villefranche’ist mereteele.

      Meri oli tormine. Jaht läks Itaalia ranniku lähedal põhja. Neli madrust pääses juhuslikule paadile. Nagu päästetud tunnistasid, oli d’Hergemont koos lapsega vajunud lainetesse.

      Kui teade nende surmast Véronique’ini jõudis, astus naine karmeliitide kloostrisse.

      Niisugused on olulisimad faktid. Neist koorus neliteist aastat hiljem välja tõeliselt kohutav ja ebatavaline seiklus. Tõsieluline juhtum vaatamata sellele, et loo mõned detailid jätavad esmapilgul muinasjutulise väljamõeldise mulje. Ilmasõda muutis kogu eluolu sel määral keerulisemaks, et sellised rahuajal toimunud sündmused, mida käsitleb meie jutustus, omandasid suure ajaloolise draama kumas omamoodi anormaalse, ebaloogilise ja teinekord lausa imepärase varjundi. Lühidalt öeldes – selleks, et kinnitada toimunud sündmuste tõepärasust, tuleb lasta neile paista kõige eredamat tõevalgust.

      1. peatükk

      Hüljatud hurtsik

      Üsna Bretagne’i südames paiknev maaliline Faouët’ küla nägi ühel maikuu hommikul saabuvast sõidukist väljumas daami, kelle lopsakas hall rüü ja nägu kattev loor ei suutnud varjata tema silmapaistvat ilu ja täiuslikku graatsiat.

      Daam einestas kiiruga kohalikus kõige paremas võõrastemajas. Seejärel, keskpäeva paiku palus ta peremehel hoiule võtta oma reisikohvri, päris juhatusi ümbruse kohta, ja läks läbi küla maale.

      Varsti oli tema ees kaks teed: üks viis Quimperlésse ja teine Quimper’sse. Daam valis viimase, sammus alla orgu, kõndis vastasnõlvast üles ja märkas paremat kätt külatee alguses viita: Locriff 3 km.

      „Siin ta siis ongi,” lausus ta endamisi.

      Aga kui ta ringi vaatas, ei leidnud ta oma üllatuseks seda, mida otsis. Kas ta oli teejuhatusest valesti aru saanud?

      Ei ühtegi hingelist lähedal ega eemal silmapiiril, nii kaugele kui silm küündis nägema üle Bretagne’i puudega palistatud aasade ja kuplite. Mitte kaugel külast kerkis kevadise ärkava roheluse rüpest väike loss, kõik aknad tema hallil fassaadil olid luukidega suletud. Keskpäevase angeluse kellad kõlasid õhus. Seepeale laskus maale suur vaikus ja suur rahu.

      Daam istus maha mäenõlva madalale rohule, võttis taskust mitmele lehele kirjutatud kirja ja hakkas veel kord lugema:

      Esimese lehekülje ülaosas seisis juriidilise asutuse kirjapäis:

      Dutreillis’ agentuur

      Nõuandekabinet

      Konfidentsiaalsed teenused

      Diskreetsus

      Alamal aadress:

      Madame Véronique, Moeäri, Besançon.

      Daam luges:

      „Armuline proua,

      Teil on raske uskuda, kui suure rõõmuga täitsin ma Teie kahekordse ülesande, mille Teie mulle mais 1917 usaldasite. Ma polnud unustanud tingimusi, millistes mul oli neliteist aastat tagasi võimalus pakkuda Teile oma püüdlikku abi ajal, mil rasked sündmused olid tumestanud Teie elu. See olin mina, kellel õnnestus leida kõik tõendid Teie kalli ning auväärse isa, härra Antoine d’Hergemonti, ja Teie armsa poja François’ surma kohta – esimene ohver reas, mis pidi sisaldama veel nii palju kõmulisi ohvreid.

      Ärge unustage, et seegi olin mina, kes Teie palvel ja mõistes, kui hädavajalik oli Teid päästa Teie abikaasa vihkamise ja, öelgem ausalt, tema armastuse küüsist, võttis ette kõik vajalikud sammud Teie astumiseks karmeliitide kloostrisse. Ja lõpuks olin mina see, kes siis, kui religioosne elu kloostris Teile loomuvõõraks osutus, hankis Teile tagasihoidliku modistikoha Besançonis, kaugel linnadest, kus möödusid Teie lapsepõlveaastad ja abielunädalad. Teil oli huvi ja vajadus endale leiba teenida ja mitte mõelda juhtunule. Te pidite toime tulema. Ja te tulite toime.

      Nüüd aga tuleme tõikade juurde, topelttõikade juurde, mis Teile kaheldamatult huvi pakuvad.

      Kõigepealt küsimus: mis sai tormisel merel Teie abikaasast härra Alexis Vorskist, sünnijärgselt ja dokumentide põhjal poolakast, kes pidi tema enda ütlemist mööda olema kuninga poeg?

      Teen lühidalt: juba sõja alguses paigutati ta kahtlusalusena Carpentras’ lähedal asunud vangilaagrisse, kust tal õnnestus põgeneda Šveitsi; sealt naasis ta peagi Prantsusmaale, kus paljastati, et ta on sakslane ja salakuulamises süüdistatuna uuesti arreteeriti. Ka teisel korral, mil teda ootas vältimatu surmaotsus, pääses ta põgenema ja varjas end Fontainebleau metsas, kuni viimaks ei tea kelle poolt surnuks pussitati.

      Ütlen seda Teile täiesti otse näkku, madam, teades, kuidas Te põlgate seda isikut, kes teid nii jälestusväärselt reetis, ja teades sedagi, et Teile on ajalehtede kaudu tuttavad enamus neist faktidest, kuigi Teil pole olnud võimalust nende absoluutses tõesuses veenduda.

      Aga tõendid on olemas. Ma olen neid oma silmaga näinud. Pole kahtlust, et Alexis Vorski on Fontainebleausse maetud.

      Möödaminnes luban endale, armuline proua, juhtida Teie tähelepanu selle surma kummalisusele. Meenutan Teile kummastavat ennustust, millest mulle jutustasite seoses härra Vorskiga. Härra Vorski, kelle loomupärast taiplikkust ja kaugeltki mitte tavalist elujõudu rikkus võlts ja ebausklik vaimulaad, mida painasid hallutsinatsioonid ja hirmud, oli kõvasti mõjustatud sellest tema elul lasuvast ennustusest, mida olid temasse sisendanud mõned okultismi harrastavad isikud: „Vorski, kuningapoeg, sa saad surma sõbra käe läbi ja su naine puuakse risti.” Ma muidugi muigan, armuline proua, neid viimaseid sõnu kirjutades. Puuakse risti! Lüüakse risti… Selline hukkamisviis on nüüd küll pisut moest läinud ja Teie pärast ei tunne ma vähimatki muret. Kuid mida arvate pussitorkest, mille Vorski sai saatusliku ettekuulutuse kohaselt?

      Ent piisab heietamisest. Nüüd tulen…”

      Véronique laskis