Kolmekümne sarga saar. Leblanc Maurice

büstiga naine.

      Tema musikaalne ja pisut mehelik hääl kõlas kergelt ja rõõmsalt, kui ta rääkis oma taas leitud pojast. Ja Véronique tahtis pojast rääkida. Asjatult püüdis bretoonlanna viia juttu küsimustele, mis ei andnud talle rahu.

      „Näete, on kaks asja, mida ma ei suuda kuidagiviisi seletada. Kes tegi need märgid, mis tõid teid Faouët’st paigani, kus ma alati randun? Võib arvata, et keegi, kes elab Faouët’s, käis Sareki saarel. Ja edasi, kuidas lahkus isa Maguennoc saarelt? Kas ta tegi seda vabatahtlikult? Või toimetati tema surnukeha saarelt mandrile? Kes seda tegi ja mil viisil?”

      „Kas see nõudis vaeva?” püüdis Véronique vastu vaielda.

      „Aga muidugi. Mõelge vaid! Peale minu, kes ma oma paadiga käin iga kahe nädala takka toidumoona järel kas Beg-Meilis või Pont-l’Abbés, on saarel veel ainult kaks kalapaati, kes sõidavad kõrgemale rannikule, kuni Audierne’ini, kus nad oma saaki müüvad. Kuidas sai Maguennoc üle mere? Ja veel, kas ta tappis end ise? Aga miks ta laip ära kadus?”

      Véronique protestis.

      „Palun teid… Sellel küsimusel pole ju praegusel silmapilgul üldsegi tähtsust. Kõik selgub kunagi. Räägime parem François’st. Nagu te ütlesite, ta toodi Sarekile…”

      Honorine andis noore naise palvetele järele.

      „Ta toodi saarele vaese Maguennoci süles mõni päev pärast seda, kui ta teilt rööviti. Härra d’Hergemonti õpetuse järgi kinnitas madrus, et üks võõras daam olevat usaldanud lapse tema hoolde. Last imetas Maguennoci tütar, kes nüüd on surnud. Mina ise olin tollal ära, olin kümmekond aastat teenijaks ühes perekonnas Pariisis. Kui saarele tagasi tulin, oli laps juba sirgunud suureks poisiks, kes jooksis mööda nõmmi ja kaljusid. Siis võttis teie isa, kes oli ennast Sarekile elama asutanud, mind oma teenijaks. Maguennoci tütre surma järel võeti laps meie juurde.”

      „Mis nime all?”

      „François, oma nime all. Lihtsalt François. Esiotsa laskis härra d’Hergemont end hüüda härra Antoine’iks. Varsti hakkas laps teda kutsuma vanaisaks. Kellelgi polnud selle kohta midagi öelda.”

      „Ja iseloomu poolest?” küsis Veronique kerge ärevusega.

      „Iseloomu poolest on ta lausa Jumala õnnistus,” kostis Honorine. „Mitte midagi isast… ega vanaisast, nagu härra d’Hergemont on ise tunnistanud. Õrnatundeline, armastusväärne, viisakas laps. Ei vihasta kunagi, on alati heas tujus. Seetõttu vallutaski ta vanaisa südame ja seepärast hakkaski härra d’Hergemont teid otsima. Laps on niivõrd sarnane hüljatud tütrega, et vanaisa ütles: „Ta on nagu oma ema suust kukkunud. Ka Véronique oli malbe ja õrna hingega, armastusväärne ja hell.” Ja siis ta hakkaski teid otsima, esmalt minu abil, keda oli tasapisi usaldama hakanud.”