nimetähed ja number 17.
Noolt enam ei olnud. Numbri all oli vaid punkt. See oli kõik.
Ulualusest leidis ta kolm katkist pudelit ja mõned tühjad konservikarbid.
„Lõppeesmärk on siis siin,” mõtles Véronique. „Siin on söödud. Toidumoon oli ehk varem kohale toodud.”
Samal hetkel märkas ta, et temast mitte kuigi kaugel, kaljude vahel paikneva väikese merekarbikujulise abaja kaldal kiigub lainetel mootorpaat.
Küla poolt kostsid hääled – üks oli mehe, teine naise oma.
Paigast, kus Véronique seisis, nägi ta esialgu üsna eakat meest, kes kandis poolt tosinat moonakotti makaronide ja kuivatatud aedviljaga. Mees pani kandami maha ja ütles:
„Nii et reis läks korda, proua Honorine?”
„Suurepäraselt.”
„Kus te siis ka käisite?”
„Ikka Pariisis, kaheksa päeva olin kodust ära… Ajasin oma härra asju…”
„Hea meel tagasi olla?”
„Ausõna, on küll.”
„Ja näete, proua Honorine, teie paat on justament vanal kohal. Käisin seda iga päev vaatamas. Täna hommikul võtsin viimaks purje maha. Liigub vist hästi küll?”
„Imehästi.”
„Ei noh, te olete igavesti vahva loots. No kes oleks võinud arvata, proua Honorine, et te hakkate pidama niisugust ametit?”
„Sõda. Kõik noormehed on meie saarelt minema läinud, teised on kalal. Laev ka ei käi enam iga kahe nädala takka, nagu vanasti. Eks ma siis käi ja täida tellimusi.”
„Aga bensiin?”
„On varuks. Selle koha pealt pole midagi karta.”
„Sedapuhku on siis jälle minek, proua Honorine. Kas aitan peale laadida?”
„Ei ole vaja, teil nagunii kiire.”
„Olgu peale… Sedapuhku siis jälle minek,” kordas mees. „Eks järgmise korrani, proua Honorine. Teen juba ette pakid valmis.”
Eemaldudes hõikas ta veel tagasi:
„Igatahes olge ikka hästi ettevaatlik ja pange tähele karisid, mis teie pagana saare ümber on!… Eks nende pärast olegi tal kuri kuulsus! Ega’s teda asjata Kolmekümne Sarga saareks hüüta. Head reisi, proua Honorine!”
Ja kadus kaljunuka taha.
Véronique võpatas. Kolmkümmend sarka! Needsamad sõnad, mida ta oli lugenud jubeda joonistuse servalt!
Ta kummardus. Naine aga oli osa toodud toidumoona ära paigutanud ja paar sammu paadi poole astunud ning pööras ringi.
Véronique nägi teda nüüd näost näkku. Tal olid seljas bretooni rahvarõivad ja peakatet ehtis suur mustast sametist otsekui kahe tiivaga lehv.
„Ah!” lalises Véronique. „Sama peakate, mis joonistusel… kolme ristilöödud naise peakate!”
Bretoonlanna oli umbes nelikümmend aastat vana. Tema energiline päikesest ja külmast põlenud nägu oli kondine ja tahumatu, kuid seda elavdasid kaks suurt musta arukat ning leebet silma. Raske kuldkett rippus ta rinnal. Sametist jakk oli tihedasti ümber piha tõmmatud.
Vaikselt laulu ümisedes kandis naine pakke paati, mistarvis pidi põlvitama suurele kivile, mille külge paat oli seotud. Töö lõpetanud, heitis ta pilgu silmapiirile, kuhu oli kogunenud musti pilvi. Sellegipoolest ei paistnud naine murelikuks muutuvat, vaid paati lahti päästes laulis edasi, sedapuhku valjemini, nii et Véronique kuulis laulu sõnu. Naine leelotas hällilaulu, huulil naeratus, mis paljastas tugevad valged hambad.
„Kui ema lapsukest uinutas,
Siis teda nõnda õpetas:
„Sa jäta nutt! Kui nutad sa,
Siis püha Neitsi nutab ka.
Laps, laula sa ja naera ka,
Siis püha Neitsi naeratab.
Sa pane kokku oma käed
Ja palu neitsi Maarjalt hääd…””[1.]
Naine ei jõudnud laulu lõpetada. Ta ees seisatas Véronique, näost kahvatu ja pingul.
Naine küsis üllatunult:
„Mis lahti?”
Véronique’i suust tuli värisevi hääli:
„Kes teile selle laulu õpetas? Kust te seda teate? Seda laulu laulis mu ema… Laul on pärit tema sünnipaigast Savoiest… Ma pole seda laulu pärast tema surma enam kunagi kuulnud… Ma tahan… ma tahaksin…”
Ta vakatas. Bretoonlanna vaatas teda vaikides, näol jahmunud ilme, nagu tahaks temagi midagi küsida.
Kuid Véronique kordas:
„Kes teile seda õpetas?”
„Keegi sealt…” vastas lõpuks küsitu, keda oli hüütud proua Honorine’iks.
„Sealt?…”
„Jah, keegi minu saarelt.”
Véronique küsis edasi kerge pelgusega:
„Kolmekümne Sarga saarelt?”
„Jah, nii teda kutsutakse… Saare õige nimi on Sarek.”
Naised vaatasid teineteist mõningase umbusaldusega, millest paistis aga läbi tungiv tarve rääkida ning paljut teada saada. Ühtaegu tundsid mõlemad, et nad pole vaenlased.
Véronique alustas esimesena:
„Vabandage mind, kuid vaadake, see ei klapi kuidagi kokku…”
Bretoonlanna noogutas nõustuvalt ja Véronique jätkas:
„Ei klapi ja teeb murelikuks… Teate, miks ma siin rannikul viibin? Ma pean sellest teile rääkima. Ainult teie ehk võite mulle seletada… Näete, juhus, pealtnäha tühine juhus – kuid lõpuks koosneb ju kogu elu juhustest – sundis mind esimest korda tulema Bretagne’i ja näitas mulle ühe vana hüljatud hurtsiku uksel maantee veeres minu neiupõlveaegset allkirja, mida ma pole oma neli-viisteist aastat enam kordagi kasutanud. Teed jätkates nägin ma veel mitu korda neid tähti iga kord uue järjekorranumbriga. Viimaks ma sattusin Beg-Meili randa, siiakanti, mis oli – ma ei tea, kelle poolt? – ette nähtud kellegi teekonna lõpp-punktiks.”
„Ah siis teie allkiri on ka kusagil siinkandis?” küsis Honorine. „Kus?”
„Sellel kivil seal all, ulualuse sissekäigu ees.”
„Ma ei näe nii kaugelt. Mis tähed seal on?”
„V. d’H.”
Bretoonlanna püüdis tagasi hoida meeleliigutust. Ta kondine nägu reetis sügavat erutust, hambaid kõvasti kokku surudes ütles ta:
„Véronique… Véronique d’Hergemont.”
„Oh,” hüüatas noor naine, „te teate mu nime, te teate!”
Honorine haaras kahe käega noorel naisel kätest ja surus neid. Tema karedat nägu valgustas naeratus. Pisarad tõusid silma, kui ta muudkui kordas:
„Preili Véronique… Proua Véronique, see olete siis teie, Véronique? Oo Jumal, kas see on võimalik! Ole õnnistatud, Neitsi Maarja!”
Véronique oli segaduses ja muudkui kordas:
„Te teate mu nime… te teate, kes ma olen… Tähendab, teie suudate mulle selle mõistatuse ära seletada?”
Pärast pikka vaikimist vastas Honorine:
„Ma ei oska teile midagi seletada… Ka mina ei saa aru… Kuid me võime koos seletust otsida. Mis Bretagne’i küla see oli?”
„Faouët.”
„Faouët… tuttav küla. Ja kus too hüljatud hurtsik asus?”
„Kaks