Marje Ernits

Peep Patisoni elusõlmed


Скачать книгу

ref="#fb3_img_img_6b624b1ctc7e4u5244ha95da97de8662061b.jpg" alt="cover"/>

      Kaane kujundanud Reet Eilsen

      Toimetanud Milvi Teesalu

      © Marje Ernits ja OÜ Eesti Raamat, 2018

      ISBN 978-9949-622-63-4

      ISBN 978-9949-622-64-1 (epub)

      www.eestiraamat.ee

      www.facebook.com/Eesti-Raamat

      Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

      Inimesed tulevad ja lähevad, tahavad midagi ning siis jälle ei taha, mõtlevad ja mõtlevad ümber, aga üks asi on kindel – siia me ei jää! Kui mina olin läinud, arvasid mõned mu sugulased, et kõige odavam oleks mu põrmule tuli otsa pista. Tule taevas appi! Ega mina siis mõni nõid olnud, et te mu tulle heidate – inimene ikka! Tuhast ei sünni enam kedagi uut. See on üks lõplikult kasutu kraam, hall mineraal, mis ei kõdune ega idane ja seda ei laku isegi lehmad. Tolle võite visata kuhu tahes, aga sellest ei saa iial savi, millest mõnd inimest voolida. Tuhande aasta pärast ka ei kõlba. See on kindel! Aga paistab, et teie ei tea minu elust mitte tuhkagi. Las mina ise räägin teile, kuidas kõik need asjad siis käisid.

      Kui mina sündisin, arvas mu ema, et tulin enneaegu. Ta oli just lauta jõudnud, kitligi selga tõmmanud, et õhtuse lüpsiga alustada, kui mina äkki pilli lahti lasin ja välja pressima hakkasin. Karjak Stepan Patison, minu isa, pomises sellest kuuldes, et ta pojal olnuks ammu aeg ilmale tulla, pani vigla käest, lõi laudatraktorile hääled sisse ning sõitis läbi tuisulume külasse viina järele. Otihansu brigadir helistas karjanaiste pealekäimisel rajooni polikliinikusse ning sealt lubati neile küll kiirabiauto saata, kuid lubaduseks see jäigi, sest talve ja tuisuste teeolude vastu ei saanud mitte üks võim, kolhoosikorrast rääkimata.

      Ega ma ise sellest ajast suurt mäleta, aga juhtus see kõik ühel 1978. aasta tuisusel ööl, millalgi veebruaris, kuid täpset kuupäeva ei mäletanud pärast enam keegi. Ega siis polnudki suurt vahet, kas oli öö, päev, õhtu või hommik, sest kõik ilm oli ühtviisi lumetormi mattunud ja aeg liikus määramatult, aga kui kõik kolhoosi lüpsilauda lehmad ühekorraga inisema hakkasid, arvasid naised hommikuse lüpsi aja käes olevat.

      Oi, siis oli seal seda naiste vandumist üksjagu ja neid välja öeldud roppusi ei hakka ma mitte üles lugemagi, sest see läheks pikaks. Põhjust sõimamiseks oli muidugi küllaga, sest jälle kord tuli teha käsitsilüpsi, kuna tuisk oli elektriliinid maha tõmmanud, varugeneraatoril aku lõhki külmunud ning ainus laudasoojas seisnud traktor koos karjakuga külasse sõidust saati kadunud. Kõik muud võimalused kohapeal abi saamiseks olid olematud, juurdepääsuteed umbes, laudauksed hangede sees kinni ja hoovis seisnud masinapargil hüdraulika ning akud külmast hingetud.

      Eelkõige sai naiste käest võtta muidugi Otihansu brigadir Ott ise, sest tema oli käepärast ja ega siis lüpsjad saanud enne tööga alustada, kui käed olid soojaks tehtud. Isegi mu ema pani jalad kokku, surus hambad risti ning läks koos teiste naistega lehmi lüpsma. Minu mähkis ta piimast ja virtsast lõhnavate kitlite sisse ning võttis kaasa. Seda soojust ja hapu siloga segatud sõnniku haisu, mis pikast ahekäigust mulle vastu hoovas, olen ma terve elu armastanud ning keegi maailmas pole mind enne ega pärast rohkem musutanud, kui Otihansu lauda vanim lehm Ellu, kelle sõime ema mind lüpsi ajaks pani. Ellu numbrit ei teadnud keegi, sest ta oli ainuke loom laudas, kellele seda musta tökatiga külje peale polnud kirjutatud.

      Kui päike pärastlõunal korraks tuisu vahelt läbi piilus, olid lüpsta veel vaid mõned vähema või suurema tiinusega lehmad, kelle udarad suurest piimaannist enam ei pakitsenud või olid sootuks kinni jäämas. Tõeline päiksesära saabus lauta aga siis, kui Stepan end kinni tuisanud uste vahelt sisse pressis. Tal oli kaasas kaks kolmeliitrilist purki värske praskaga, mille ta eelmisel nädalal oli laudavarust laenatud loomapeedist ajanud. See oli küll üks vilets naps, aga midagi paremat polnud tol hetkel kusagilt võtta. Poe Eevil oli tuisu tõttu kaup tulemata ja letid tühjad ning muud parema kraami kohad sedavõrd kaugel, et sinna poleks keegi järele kõndinud. Stepani traktor oli kõvaks tuisanud hangede vahel teed otsides külili vajunud ning sellest polnud enam lauda sees ega väljas vähimatki abi.

      Lüpsifarmi juurde tagasi jõudmisega läks Stepanil aega rohkem kui tavaliselt. Poolel teel kohatud Niine Peetril oli ometi taskus üks pudel poeviina ja see kulus neile mõlemale ära, muidu poleks kumbki mees kuhugi jõudnud. Tegelikult oli Peetril, või õigemini ta naisel Annil kodus veel üks pudel varuks ja siis nad arvasidki, et ega enam kiiret ole. Seltsis oodates läks aeg palju kiiremini ja küllap see tuisk ka ükskord järele andis. Stepan juba teadis, et siis saadeti Otihansu suurfarmi juurde ikka mõni elektrik või mehhaanik. Kolhoosikeskuses oli lausa päris mitu uut imemasinat, millega hangedest läbi murda, ja kui need poleks tihkest lumest läbi tulnud, siis sahaga varustatud vana linttraktor oleks ikka sõitnud.

      Kui Stepan oli lauta jõudnud, oli minu ema Minni Patison muidugi esimene, kes toodud kraami üle purgiserva lausa januks jõi, sest tema oli ikka ema-kangelane, mitte ainut Punarinde kolhoosi esilüpsja ja Eesti NSV teeneline. Minnil oli see juba neljas sünnitus, aga esimene poeglaps, sest kõik eelmised olid tüdrukutirtsud. Stepanil oli see titt teadaolevalt esimene päris oma poeg, kelle sündi ei võinud ju kuidagi tähistamata jätta ning ega siis taolist suursündmust mõõdetudki aja, vaid hulgaga. Vahe oli vaid selles, et aega oli palju käes, aga hulgaga tekkis probleem, sest selle mõõt kahanes iga lonksuga, kuna naised olid pikale veninud lüpsi järel väga näljas ja janus. Polnud siis ka midagi imestada, et see veidi toorevõitu puskar neil kõhtu valla ei teinud, vaid maost otsejoones lihastesse tormas ja kätesse jõudu lisas. Stepan ise ei tahtnud küll enam muud, kui soojas laudas põhupakkide vahel keha rammestada, sest tuisus sumbates oli ta ikka väga ära väsinud. Naised ei nurisenudki seekord karjaku laiskuse üle, aga ega neil olnudki selleks mahti, sest tööd tahtsid tegemist.

      Läks veel hulga aega, enne kui Otihansu brigaadi lüpsilauda esisele platsile roomas vana roostes kerega linttraktor, läikima lihvitud sahk nagu prees rinna ees säramas. Lüpsinaised, kes pärast tööd igaüks oma koju magama olid läinud, jätsid selleks ajaks kogu vastutuse loomade ja piima edasise saatuse eest Stepani peale. See oli muidugi sedavõrd suur koorem, et püstijalu poleks mees seda kuidagi välja kannatanud. Nii ei võtnudki ta jalgu enne alla, kui keskusest tulnud mehaanik generaatori kallal kolistama hakkas ja vahepeal lauta naasnud brigadir talle tuule alla tegi.

      Kiirabiauto, mis pidanuks mu ema rajoonikeskuse sünnitusosakonda transportima, saabus suurfarmi juurde alles teehöövli kannul. Sealt edasi sõitsid nad tasa ja targu lüpsinaiste kortermaja juurde, sest Minni oli oma titega juba koju läinud. Kui arst kahe sanitari saatel maja trepikojas kella laskis, polnud kedagi avamas. Lõpuks leidus siiski üks helesinise maika ja tumedate trussikute väel ning paljajalu ringi tatsav punapõskne poisike, kes nad õige ukse taha juhatas.

      Minnit oli raske ära rääkida, aga kui jutt läks eeskirjade täitmise peale, pidi ta siiski koos kiirabibrigaadiga rajoonikeskusesse sõitma, et lasta polikliiniku sünnitusosakonnas oma titt üle mõõta ja kaaluda. Enda pärast ta ei muretsenud, sest sünnitamine oli tema jaoks sama kergendus nagu hädal käimine – lups ja valmis.

      Mis eeskirjadesse puutus, siis nende järgi oleks Minni pidanud vähemalt kuu-poolteist enne sünnitamist koju dekreedi peale jääma ja pärast nädala jagu päevi sünnitusosakonnas lamama, kuid tema pidas esilüpsaja tööd ülemaks ning ega siis laps tulemata jäänud – tema tuli ikka, kui õige aeg käes oli, aga lüpsi ei saanud ometi tegemata jätta. Selline tegu oleks olnud katastroof kogu Otihansu brigaadi piimakarjale.

      Neid eriolukordi, mil lehma udar tuli põletiku vältimiseks käsitsi tühjaks lüpsta ja piim betoonpõrandale voolata lasta, tuli suurfarmis ikka ette. Polnud vahet, kas oli talvetuisk või suvetorm, sest kui ikka farmi elektrijuhtmetes voolu polnud, siis kogu karja käsitsi ära lüpsta ei suudetud. Mõistagi polnud need piimpäevad, mis esilüpsjast laudabrigadirile au oleks teinud, aga üle võimete ei suutnud temagi. Tegelikult rippus Minni pilt nii või teisiti kolhoosi autahvlil, aga mitte ainult moepärast, vaid asja eest, sest kui ikka lüpsilaudas õiget korda polnud, läksid tema tegemised füüsiliseks ning siis said juba kõik vastu päid ja jalgu.

      See tähendas aga seda, et Minni Patison oli õhtuse lüpsi ajaks oma postil tagasi ja juhtis vägesid. Pahma Milla jäi õhtusest vahetusest puudumise tõttu poolest normipäevast ilma ja Landisoo Leilile tuli käskkirjaga