pähe, aga Minni keelas isegi sellele mõtlemise ära, sest kaheksa kilomeetrit tiheda liiklusega maanteed polnud koht pisikestele poistele ja pisike olin ma tõesti, aga see-eest rõõsa ja koorese piima peal kasvanud ning üsna pontsakas.
Et selles sunniviisilises tegevuses, nagu kooliskäimine minu jaoks oli, oleks midagigi nauditavat, seisin ma võimalusel ikka bussijuhi kabiini kõrval ja jälgisin hoolega, kuidas ta rooli keeras, kange liigutas ja pedaale tallas. See tundus väga mänguline tegevus ja minu kogemuste läbi tarkusi omandavale eluviisile väga palju lisav. Mõtlesin isegi, et mul võiks selline isa olla nagu Ülu, nii kutsuti koolibussi juhti, sest Stepan oskas vaid viglaga visata ja tillukese laudatraktoriga sõita ning sedagi vaid vahekäigus ja lauda ümber, sest mujale sõitmiseks polnud tal luba. Väga purjus peaga sõitis ta muidugi vahel ka külavahel, aga kui brigadirile vahele jäi, siis võttis Ott tal masina käest ning Stepanil tuli mitu päeva laudatöid käsikäruga teha. Kõige hullemini sai mu isa siis muidugi ema käest nuhelda, aga ta kannatas kõik selle välja, nii sõnarahe kui ka kuklamuhud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.