Ja ära kutsu mind enam iial oma magusaks agooniaks.”
11
Viimaks ometi üksi
Melanholia kuulas kannatlikult, kuni naine kõigi nende graafikute tähendust selgitas. Kaks ülejäänud Surnumanajat seisid ukse juures ja kleerik Rauge hõljus lähedal – see oli tal uus komme. Pealtnäha tekitas talle vastumeelt Melanholiat silmist lasta korraga rohkem kui mõneks minutiks.
„Hea uudis on see,” ütles naine, „et oleme tabanud mustri. Kui meie arvutused paika peavad, peaksid end taas tundma tugevana kusagil kahekümne minuti pärast – ja see tugevus peaks jääma sinuga umbes kolme-nelja tunni jooksul.”
Naisel oli ärritav komme oodata mingitki märki sellest, et Melanholia kuulis ja sai aru. Niisiis noogutas Melanholia talle. „Neli tundi,” kordas ta.
„Sa võid nende nelja tunni jooksul kogeda mõningast peapööritust ja väsimust. Sellisel juhul ära muretse. See peaks mööduma mõne hetkega.” Naise nimi oli Adrienna Vari. Võimas ja intelligentne naine tõusis Surnumanajate ridades kiiresti kõrgele. Käisid kuulujutud, et temast tehakse kleerik, see oli sedavõrd noore inimese jaoks peaaegu ennekuulmatu ametikõrgendus. Melanholia imetles teda varem. Aga see oli enne Rauge eksperimenti, enne Tulva. Nüüd ei tähendanud Adrienna Vari tema jaoks midagi. Melanholia kiikas ruumis ringi. Ükski nendest inimestest ei tähendanud talle vähimatki.
„Aga nelja tunni pärast,” jätkas Vari, „muutud jälle nõrgaks. Väga nõrgaks. Meil on toitelahus ja hapnik juhuks, kui vajud ohtlikele tasemetele. Mis iganes juhtub, oleme selleks valmis.”
Melanholia kahtles selles väga, ent naeratas ja tänas teda ikkagi. Vari pani oma graafikud ja instrumendid ära ning lahkus kambrist.
„Kleerik Rauge, kas sobiks, kui oleksin järgmised paar tundi üksi?” küsis Melanholia.
Mees kortsutas kulmu. „Me peame veel katseid tegema, Melanholia.”
„Seda kõike on paraku nii palju. Arvan, et mul oleks sellest tõesti abi, kui saaksin öö üksi veeta. Hommikul allun kõigile katsetele, ma luban.”
Rauge ohkas ärritunult. Tal oli kalduvus väga kergesti ärrituda. „Jajah, hea küll. Sellisel juhul öö. Homme: katsed.”
„Tänan teid, kleerik,” ütles Melanholia kummardades. Ta teadis, et Rauge reageerib sellistele asjadele hästi.
Kleerik sammus ruumist välja ja utsitas valvureid enda ees. Uks sulgus ja Melanholia lubas endale naeratuse. Kakskümmend minutit ja ta tunnetaks taas seda väge. Kakskümmend minutit ja ta võis natuke lõbutseda.
12
Öös on asju
Alice ärkas pisut enne keskööd. Valküüria vaigistas teleka enne, kui pisiõe voodist üles korjas. Ema ja isa veetsid väljas aega. Valküürial polnud õe kantseldamise vastu midagi. Seljataga oli pikk päev ja ta ei tahtnud teha muud, kui oma väikese õe seltsis lõõgastuda.
„Tervist,” ütles Valküüria. „Oled siis ärkvel. Kas magasid hästi? Oled puhanud?”
Imik vaatas teda ega teinud häältki. Valküüria võttis laualt ühe pudeli ja hõõrus selle otsaga Alice’i huuli, kuni too imema hakkas. Tema telefon helises.
See oli Fletcher. „Su vanad on endiselt ära?”
„Jep. Oleme lapsega alumisel korrusel. Tahad tulla?”
„Olen kohe seal,” ütles poiss ja katkestas kõne.
Valküüria vaatas Alice’it. „Su õde on paha inimene,” sosistas ta. „Kahepalgelisus ei ole mitte kellegi juures imetlusväärne omadus.”
Fletcher ilmus tema kõrvale. Ta vahtis imikut.
„Kas see trikke oskab juba teha?” küsis ta.
„Töötan endiselt selle kallal. Tahad teda hoida?”
„Issand, ei,” ütles Fletcher naerdes. „Ma pillaks selle maha.”
„See pole see, see on mu õde. Proovi, hoia teda. Sa ei keera seda untsu, vannun sulle. Ainult idioot pillaks imiku maha.”
„Sa ütled alati, et ma olengi idioot.”
„Aga sa oled erilist tüüpi idioot. Palun.”
Ta ulatas Alice’i Fletcheri kätele. Poiss seisis seal jäigana, näol pingelise keskendumise ilme.
„Ma peaks ta keha toetama, eks?” ütles Fletcher. „Ja ülejäänud keha muidugi ka, aga peamiselt pead. Pea on see tähtis osa. Teen ma õigesti?”
„Sul läheb hästi.”
„Kas ma sinu arvates meeldin sellele?”
„Ausalt, ma usun, et tal on parem maitse. Imik on nagu mina – ta talub sind.” Ta ulatas Fletcherile pudeli, ootas, kuni Alice uuesti sööma asus ja astus siis sammu tagasi. „Tahad kohvi?”
„Parem mitte, ma hoian imikut.”
„Ise tead.” Valküüria läks kööki, heitis kruusi lusikatäie kohvi ja ootas, kuni vesi keema hakkab. Ta vaatas aknast välja eesmärgiga piiluda pimedusse teisel pool, kuid nägi ainult omaenda nägu vastu vahtimas.
Fletcher kõndis kangetel jalgadel sisse. „Pole seda veel maha pillanud.”
„Sa oled selleks sündinud,” ütles Valküüria muiates ja pöördus aknast eemale.
„Arvad?”
„Oh, jaa. Pead näolt üksnes selle kivistunud ilme ära pühkima ja sind ujutatakse lapsehoidmise pakkumistega üle.”
„Sellisel juhul vist pigem säilitan selle kivistunud ilme, tänan väga.”
Valküüria valas tassi keevat vett ja segas paar korda kiirelt. Just sel hetkel, kui ta oli esimest sõõmu rüüpamas, kuulsid nad ülemiselt korruselt mingit häält.
Nad tardusid. Fletcher lõi välkkiire pilgu Valküüria suunas.
„Arvasin, et oleme üksi,” lausus ta vaikselt.
„Olimegi,” vastas Valküüria. Ta pani tassi tagasi. „Püsi siin.”
Fletcher raputas pead ja sirutas Alice’i tema poole. „Sina püsi siin. Ma saan üles ja alla tagasi teleportida enne, kui see, kes seal iganes on, jõuab silmigi pilgutada.”
„See on minu maja. Mina juhin. Mina lähen üles. Kui jama tekib, vii laps kaksikute juurde, seejärel tule kohe mulle appi.”
„Valküüria, jumal küll…”
„Me ei vaidle selle üle.”
Ta kõndis Fletcherist mööda, köögist välja ja koridori. Ülemisel korrusel põles tuli. See oli erksalt valgustatud, soe ja tervitav. Ta ronis trepist üles. Varjud kähardusid tema parema käe ümber.
Veel üks heli, see tuli tema toast. Esimese mõttena torkas talle pähe Tanita. Too valetas nähtavasti, kui lubas Valküüria pere rahule jätta. Valküüria kõhkles, tõukas siis õlaga ukse lahti ja tormas sisse.
Peegelpilt pöördus tema poole.
Kergendus ujutas Valküüria sooned üle, järgnes hämmeldus ja viha. „Miks sa väljas oled?”
„Vabandust?” ironiseeris peegelpilt küsivalt.
„Sa oled peeglist väljas. Kuidas põrgu päralt oled sa peeglist väljas?”
„Sa ei pannud mind tagasi.”
„Panin küll.”
„Ei. Ei pannud. Sa käskisid mul peeglisse minna, kuid ei puudutanud klaasi.”
Valküüria kortsutas kulmu. „Puudutasin. Puudutasin küll.”
Peegelpilt raputas pead. „Ilmselt unustasid.”
„Ma ei unustanud, issand küll. See juhtus kaks tundi tagasi. Ma ronisin läbi akna sisse, sina läksid peeglisse, mina