ecs99b3u5f773f037301.jpg" alt="cover"/>
Originaali tiitel:
Jane Fallon
Getting Rid of Matthew
Penguin Books
London 2007
Toimetanud Mari Tuuling
Kaane kujundanud Piia Stranberg
Copyright © Jane Fallon, 2007
Autoriõigus tõlkele: Piret Lemetti ja OÜ Eesti Raamat, 2018
ISBN 978-9949-658-07-7
ISBN 978-9949-658-08-4 (epub)
www.eestiraamat.ee
www.facebook.com/Eesti-Raamat
Trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda
1
Magamistuba oli pime, seda valgustas üksnes kardinaserva vahelt tee tuppa leidnud särav kiireke, mis tuli keldriseinal olevast lambist. Heleni silm seletas raskustega kella, mis näitas veerand üheksa. Naine teadis, et peaks Matthew’ üles äratama, kuid mõistis sedagi, et mees oleks sandis tujus, kuna ta oli unustanud kella helisema panna. Ja mida pikemalt ta seda edasi lükkab, seda sandimaks läheb mehe tuju. Niisiis polnud tal valikut. Ta suskas meest sõrmega õrnalt korra ribidesse ja kui too ei reageerinud, siis teisegi, mispeale too ärritatult külge keeras ja voodi kõrvalt madalalt laualt käekella napsas.
„Kurat, ma jään hiljaks.”
Helen jälgis uniselt, kuidas mees teki alt välja vupsas, söehalle juukseid silus ning duši all käimisele aega kulutamata riideid selga tõmbama asus: tume maitsekas rätsepatööna valminud ülikond, hea lõikega särk ja pehmest mustast vasikanahast kingad. Mees kummardus naist hüvastijätuks põgusalt suudlema ja tõmbas seejärel magamistoa ukse enda järel kinni. Naine vajus patjadele, millest õhkus veel tema enda poolt mehele nende suhte aastapäevaks kingitud Armani Black Code’i hõngu, ja jäi laes olevat pragu vahtima. See oli raudselt suuremaks muutunud, ja ta küsis endalt, kas peaks ehk ülevalt naabritega asjast rääkima. Mitte et ta neid tundnud oleks. Ta oli neid kahe korteris elatud aasta jooksul näinud vaid kolm või neli korda. Kolmekümnendates paarike: mees soonilisevõitu ja kaame, nagu ei käiks ta kunagi väljas; naine kandis fliisjakke ja tal oli ilmetu, tukaga soeng. Aga nende seksuaalelu oli ootamatult tormiline, nagu Helen viis ööd nädalas ja mõnikord ka pärastlõunati kuulis. Kõik toimus väga häälekalt ja teatraalselt. Rohkelt hüüdeid „oh, kallis” ja „jaa, jaa” koos voodipäitsi kolksumisega. Ühel korral olid Matthew ja Helen juhtumisi samal ajal asjaga ametis olnud ja üritusest oli kujunenud midagi konkurentsilaadset, omalaadne oigamisheitlus. Heleni jaoks oli väike võistlusmoment alati teretulnud.
Nüüd kuulis ta sulguva välisukse kolksatust ja Matthew’ samme trepist üles tänavale minemas ning kaalus tõusmist. Ta otsustas seda siiski mitte teha, tiris tekid üle pea ja sättis end uuesti selili, pistis siis ühe käe teki alt välja külma tuppa, kobas puldi järele ning lülitas teleka sisse. Lõpuks ei olnud tõusmisel ju erilist mõtet – vaid paari tunni pärast oleks ta nii või teisiti voodisse läinud. Sest Matthew ei olnud teel tööle. Kell ei olnud veerand üheksa hommikul, vaid veerand üheksa õhtul, ja mees kiirustas oma koju õhtusöögile. Oma naise juurde. Ja muidugi oma kahe võluva lapse juurde. Sest Matthew oli abielus, ja mitte Heleniga – tema abikaasa nimi oli Sophie. Ning Helen oli viimased neli aastat oma esmaspäevaõhtuid just niimoodi veetnud. Tihtipeale ka kolmapäeva- ja neljapäevaõhtuid.
Ja igal esmaspäeva-, kolmapäeva- ja neljapäevaõhtul läks Matthew kell kaheksa koju. Helen jäi üksi ja tal oli võimalus valida kahe ülipõneva variandi vahel: üksi voodis vedeledes telekat vaadata või tõusta ja üksi elutoas telekat vaadata.
Nüüd lamas naine pimedas toas teki all ja kuulas, kuidas „EastEndersis” järjekordset abielulist lahkheli etendati. Kellegi mees süüdistas oma naist ringitõmbamises. Rohkesti karjumist, kõik laoti letti; nad kas jäävad kokku või lähevad laiali. Seebiooperis käisid asjad alati just sedamoodi, kuid Helen teadis, et päriselus on kõik hoopis keerulisem. Päriselu etendamine teles oleks kohutavalt igav, kuna ükski asi ei jõua kunagi lahenduseni. Päriselus tuleb mees kolmel õhtul nädalas paariks tunniks naise juurde ja läheb seejärel koju abikaasa juurde, nagu poleks midagi juhtunud. Ikka ja jälle. Aastaid.
Helen ei olnud iial arvanud, et temast saab kellegi armuke. Tema oli elus ihaldanud kolme asja: kõrge palgaga tööd avalike suhete vallas, oma korterit ja meest, kes samuti üksnes tema enda jagu oleks. Miskit moodi oli temast saanud hoopis isiklik assistent ehk kõigi teiste sõnavara kohaselt sekretär. Tema palgast ei piisanud korteri ostmiseks, niisiis üüris ta ühe magamistoa ja väikese ning pimeda sisehooviga soklikorruse korterit Camden High Streeti lähedal; selle magamistoa laes oli pragu ja vannitoa seinal tume rõske laik. Ja mis mehesse puutus – nojah, Helen küll uskus tõelisse armastusse ja pühendumisse ja abieluvannetesse, ainult tema ei olnud neist kordagi osa saanud.
Lapsepõlves oli ta näinud oma vanemate jonnakat teineteisele pühendumist, meie-kahekesi-maailma-vastu-ühisrinnet, milles isegi temal, nende ainsal lapsel, kohta polnud, ja üritanud kogu elu endale samamoodi ideaalselt partnerit leida, omaenda kaheinimesemeeskonda moodustada. Aga seda polnud ta küll kunagi osanud ette kujutada, et leiab end koos mehega, kes on abielus teise naisega.
Millalgi varasemas elus oli Helen ühega oma pikaajaliste kavaleride reast pikemalt koos olnud. Nüüd sellele tagasi vaadates ei suutnud ta meelde tuletada, mida ta oli Simonis täpselt näinud. Või kui, siis mingil määral, kuna mees oli noor ja hea välimusega ja asjaliku töökohaga ning piisavalt ambitsioonikas; ometi ei suutnud naine enam kuidagi taibata, miks oli ta mehega tervelt viieks aastaks kokku jäänud. Küllap ainult sellepärast, et see oli tal lihtsalt loomuses. Mõte, et suhted sõlmitakse kogu eluks, oli üks osa vanemate pärandist, millest Helen ei suutnud end vabaks võidelda. Kui ta oli kord otsustanud, et suhe on jätkamist väärt, klammerdus ta vaatamata teda vastupidises veenda üritavatele hoiatavatele märkidele jonnakalt selle külge. Niisiis ei teinud ta väljagi tõsiasjast, et tema oli ainus, kes tulevikuplaanidest rääkis, ja üritas mitte märgata, kuidas mehe silmad iga kord, kuid ta korteri eest sissemakse tegemise jutuks võttis, tuhmi kalapilgu omandasid. Ta oli sellele mehele kulutanud aastaid, see suhe pidi end tasa teenima, naisel polnud vähimatki kavatsust lüüasaamist tunnistada. Helen oli kõik munad ühte korvi pannud ja tal polnud plaaniski neid ümber paigutama hakata. No vähemalt seni, kuni Simon need ühel õhtul maha valas ja seejärel neil jalgadega otsas trampis. Nad olid just parasjagu koos õhtusööki valmistanud: see oli nende igaõhtune rituaal, milles Helen nägi märki sellest, et nende suhe on küps ja tõsine.
„Mind viiakse üle,” oli Simon kartuleid täis sõelale pobisenud.
Helen põimis käed ümber mehe. „Sind edutatakse? Piirkonnajuht, oh sa poiss. Niisiis me kolime Manchesterisse?”
Mees ei tõstnud pilku, vaid keskendus erakordselt visa ja jonnaka kartulisilma väljaurgitsemisele. „Eee … ei, mitte päris nii.”
„Siis kuhu?” Simon püsis kangena nagu juurikas, sellal kui Helen teda kallistada üritas, ja see muutis naise närviliseks. Simon pani koorimisnoa käest ja pöördus talle otsa vaatama, tõmmates enne sügavalt hinge nagu vilets näitleja enne suurt seebiooperihetke.
„Mina kolin Manchesterisse. Ilma sinuta.”
Mees oli jätkanud jutuga sellest, et see kõik pole mõistagi Heleni süü. Asi oli mehes, ta kartis end siduda. Ta väitis, et peab end pere loomiseks ja ühe naise juurde jäämiseks liiga nooreks. Kõik taandus ajastamisele – oleks ta vaid kohtunud Heleniga mõned aastad hiljem, selliseks suureks sammuks valmis olles …
„Ma armastan sind nii väga, asi on täielikult minus, ma olen kord selline asjade untsukeeraja. Ma tean, et hakkan seda kahetsema, aga ma lihtsalt pean seda tegema,” oli mees rolli sisse elades kiununud. Ta oli väitnud, et mängus pole kedagi teist, ja Helen oli teda uskuma jäänud – tegelikult mehele koguni kaasa tundnud, sest sellise valiku ees seismine näis tema jaoks nii piinarikas olevat.
Kaks kuud hiljem jõudis temani info, et mees asutab teise naisega abielluma.
Helen oli sel hetkel kolmkümmend viis aastat vana. Mitte niivõrd Simoni enda kaotusest kui suhte ebaõnnestumisest mõlkida ja muljuda saanuna