just teisiti ei saa.” Matthew pööras end ringi ja suudles naist.
„Ma lubasin neile, et jõuame nende juurde kella seitsmeks. Pääsed sa varem tulema?”
„Muidugi,” vastas mees, olles vaid neljakümne minuti eest Helenile antud lubaduse täiesti unustanud. „Tulen kõigepealt kodust läbi ja võtan su peale.”
3
Voodis lamav Helen mängis telefonivestluse peas uuesti läbi ja püüdis sellest mingeid varjatud vihjeid leida. Kõigi nende aastate jooksul oli kordi, mil Matthew temaga kokkuleppevälistel aegadel kokku saada soovis, olnud vaid käputäis. Naine oleks teada tahtnud, mis praeguse muutuse põhjustas. Äkki riid Sophiega, mõtles ta lootusrikkalt. Ta üritas endale ette kujutada, kuidas Matthew koju jõuab, portfell käes, raskest päevatööst (ja paljust muust) väsinud, tervituseks lastele musi annab. Ta naine on tõre, sest mees jõudis nii hilja koju, õhtusöök on rikutud ja süüdistustest kasvab välja vastastikune karjumine. Aga Helen, kes naist küll kordagi kohanud polnud, ei olnud sugugi rumal – ta teadis, et Sophie ei saa mingi valemiga olla ilutu hallipäine „parim enne möödas” vanamoor, nagu ta endale pärast Matthew’ kojuminekut üksildastel esmaspäeva-, kolmapäeva- ja neljapäevaõhtutel ette armastas kujutada. Kas mees oleks siis sellise naisega abiellunud? Konkreetsemalt, miks oleks ta naisega nii palju aastaid hiljem endiselt abielus ja ärevalt koju kiirustaks, et Sophie ei hakkaks mingil juhul kahtlustama, kas mees jäi kauemaks ära ikka tõesti sellepärast, et tal oli rohkem tööd või ta läks mõne kolleegiga seinatennist mängima. Kui ta eelistanuks olla pigem Heleniga, nagu ta ikka ja alati väitis, siis miks ei võinud ta ööseks jääda ja Sophie arvamuse kuradile saata? See oli ju … kui just …
Aitab! Helen ei lasknud väljakujunenud, kuid sellegipoolest mõttetul unelemisel end kaasa viia ja ajas end voodist välja, et mõtteid mujale juhtida. Naine tõmbas jalga lohmakad pidžaamapüksid ja selga T-särgi, kõndis läbi elutoa ja võttis telefoni, et Rachelile helistada ja asja temaga arutada. Helen võis alati kindel olla, et Rachel aitab tal asju õige nurga alt näha – ka parasjagu kõrtsis või kohtingul viibides jättis Rachel kõik sinnapaika, et Heleni virisemine ära kuulata. Selleks ju sõbrad olidki. Ühte asja Rachel siiski ei teadnud, nimelt seda, et sõprus temaga aitas Helenil end üsna mitmel moel paremana tunda. Rachel oli Helenist edukam, ilusam, jõukamal järjel, aga – ja see oli suur aga – ta oli üksik. Tal ei olnud meest, isegi ajutist nagu Helenil, ja seetõttu – Helen küll ei tundnud selle mõtte üle uhkust ning poleks seda eluski valjusti välja öelnud – paigutus ta naiste hierarhias mitme astme võrra madalamale. Ja igal naisel on tarvis sõpra, kellest ta saab end paremana tunda.
Harilikult kulges nende vestlus umbes niimoodi:
„Mis sa arvad, kas ta magab oma naisega endiselt?”
„Ei, muidugi mitte.”
„Kuidas sa saad selles nii kindel olla?”
„Ta pole juba aastaid oma naise suhtes tõmmet tundnud, kas ta pole sulle seda teab mitu korda öelnud?”
„Jah, aga kas ta sinu meelest mõtleb seda tõsiselt? Miks ta siis endiselt koos temaga elab?”
Seejärel võttis Rachel läbi sedalaadi küsimusele antavate klassikaliste vastuste repertuaari:
„Ehk ähvardas naine end ära tappa, kui mees ta maha jätab. Või põeb ta mõnda surmaga lõppevat haigust ja mees arvab, et ta peab lõpu ära ootama. Või siis on naisel metsikult raha ja mees peab enne lahkumist leidma võimaluse sellele käpp peale panna. Või kannatab naine psühhoosi all ja mees kardab seda, mida ta võib ette võtta.”
Mingi lõpplahenduseni ei jõudnud nad kunagi. Ja otse loomulikult ei öelnud Rachel mitte kunagi seda, mida ta tegelikult mõtles, ehk täpsemalt: „Mis sul ometi viga on? On ju selge, et ta armastab naist endiselt – miks sa raiskad oma aega?”, niisiis oli Helen nende jutuajamiste lõppedes alati taas veendunud, et Matthew vaevleb tõepoolest armastuseta abielus ja ootab üksnes õiget hetke asja lõpetamiseks ning Heleni juurde kolimiseks.
Helen fantaseeris sageli võimalusest Sophiele miskit moodi teada anda, millega täpselt tema abikaasa õhtuti aega sisustab. Tema lemmikfantaasias viskas hullunud (ja tõtt-öelda inetu) Sophie Matthew’ vähimagi leppimisvõimaluseta tänavale, kuid Matthew tundis sellest üksnes kergendust, sest sai võimaluse hakata viimaks elama elu, mille saabumist ta oli viimased neli aastat oodanud. Edasi jätkus fantaasia harilikult suure ja ilusa maamaja ostmise ning Heleni väikese käsitöökeraamikat valmistava firma juhiks saamisega (oma fantaasiates oli Helen alati osav tegema igasugu asju, mida ta päriselus kordagi proovinud polnud). Ja Matthew oli igati paslikult oma olemasolevad võsukesed täiesti unustanud.
Helen oli oletanud, ekslikult, nagu selgus, et Sophie on varastes viiekümnendates. Ta teadis, et naine käib tööl, ja Helen armastas ikka mõelda, et nagu temalgi nii on ka Sophiel lihtsalt töökoht, mitte karjäär. Tema kujutluses oli see midagi lihtsakoelist. Ehk käib ta vabatahtlikuks mõnes Oxfami poes ja sorteerib elatise teenimiseks teiste vanu püksipaare.
Tegelikult oli Sophie nelikümmend viis aastat vana. Tumedajuukseline ja tumedasilmne naine oli Heleniga üsna sarnane, kui üks suur patt välja arvata – nimelt oli ta Helenist mõned aastad vanem. Polnuks raske neid sõpradena ette kujutada, kui üks väike pisiasi selle juures seganud poleks …
Aastate jooksul olid Heleni tõelised sõbrad hakanud vähehaaval minema triivima. Nad olid vahetanud kõrtsid vaiksete kodus veedetud õhtute ja kahele inimestele mõeldud õhtusöökide vastu, kangete napside asemele oli astunud Pinot Grigio. Helen korraldas keskmiselt kord aastas õhtusöögi ning kutsus külla neli kuni kuus oma parimat sõbrannat (hea küll, kaks või kolm sõbrannat koos kaaslasega, sest meeldis see talle või mitte, käisid nad tal nüüd külas paarikaupa). Ta kuulas nende jutte lastest ja köögitarvikute soetamisest, üritades seejuures teeselda, et see kõik pakub talle huvi („Ta oskab nüüd juba ise kempsus käia. Imepärane! Kas ta kannab tõesti juba püksmähkmeid? Oh sa!”), kuid sisimas lämbus ta igavuse kätte. Ta üritas tõrjuda küsimusi Matthew’ ja Sophie ning selle kohta, kas tal poleks aeg mees juba sinnapaika jätta. Viimasel ajal oli naisele hakanud tunduma, et sõbrannad on hakanud teda hukka mõistma ja oma (enamasti täiesti kohutavalt ebaatraktiivseid) abikaasasid teraselt silmas pidama, muretsedes, ega nood pea ometi plaani Helenit hoovi tõmmata.
Vastuküllakutseid sai ta harva – erinevalt vallalisest mehest tekitab vallaline naine teatavat piinlikkust, isegi sõprade seas. Kui kutsuda külla paarike, kellega puhkusel tutvutud, võib naispool pahaks panna, kui mees kogu õhtu saadaoleva naisega jutustab. Ja kui siis naine peaks teada saama, et tema mehe vestluskaaslane on kellegi teise abikaasa armuke, läheb terve õhtu ära metsa. Niisiis, neil vähestel õhtutel, mil Helen väljas käis, oli tema kaaslaseks Rachel ning nad jõid ja tantsisid ja kirusid mehi täpselt nagu siis, kui nad olid kahekümnendates. Ainult mõlemal seisis neljakümnes sünnipäev ukse ees ja asi hakkas juba üsna meeleheitlik välja nägema.
Nüüd seadis Helen end istuma, klaas veini käes, ja valmistus Racheliga häid uudiseid jagama. Ta valis oma juhtmeta telefonil kolmanda lühivalikunumbri (esimene number: Matthew mobiil; teine number: ema ja isa; kolmas number: Rachel; neljas number: Racheli mobiil; viies number: ema mobiil; kuues number: töökoht. Jestas, kui masendav see ikka oli.) Racheli telefon kutsus. Ja kutsus. Viimaks, kui Helen oli just kõnet lõpetamas, Rachel viimaks vastas. Ta tundus kuidagi hajevil olevat.
„Tere.”
„Rach, mina olen. Arva ära, mis just …”
„Helen. Tere. Seda et … ehh … kuule, kas ma saan sulle homme tagasi helistada? Praegu ei ole kõige parem hetk. Neil on siin.”
Heakene küll. Neil oli mees, kellega Rachel oli paari nädala eest klubis kohtunud. Igati normaalne, töötas IT alal. Hea välimusega. Helen teadis, et nad olid pärast seda mõned korrad kokku saanud, talle oli asjast üsna põhjalik ülevaade antud. Üks õhtusöök. Mõned joogid kõrtsis. Seks kolmandal kohtamisel. Neljandal kohtamisel oli mees ööseks jäänud. Racheli tavapärane muster. Nädala pärast on ta mehest tüdinud. Kahe nädala pärast on temast saanud