jahedas ruumis. Küsija vihased silmad piidlesid paistetanud põsesarnade ja kulmude kiuste ülekuulajaid. Hammaste ja huulte purunenud segu tegi sõnad raskesti arusaadavaks. Tema ümber seisis kolm sõjaväevormis meest. Kahel neist olid automaadid rihmaga kaelas. Nägusid polnud hästi näha, sest akendeta tuba oli pime, põrandal säras ainult üksik lamp, otse näkku.
„Ülemuste pärast. Nad tahavad teada sinu motiive. Et edaspidi oleks võimalik sinusuguseid ennetada ja tabada.“
„Te ju juba teate kõike. Mis siin enam. Lõpetage see pull ära. Ühel või teisel moel.“
„Davai, mis sa siin ikka kõva meest mängid. Ootame spetsialisti ära. Ära kuhugi mine, on ju.“
Sõdurid irvitasid mõnuga. Enne ruumist lahkumist virutas neist üks veel kord vangile jalaga. Löök ei olnudki nii valus. Vähemasti mitte eelnevaga võrreldes. See tabas sääre pihta ja andis ainult korraks tunda.
Pea tuikas. Peksust ja veepuudusest. Suu kuivas, soolakas veremaitse tegi asja ainult hullemaks. Olukord tundus lootusetu. Käed tooli külge seotud, jalad samuti, kuskil sisejulgeolekujõudude majas. Kindlasti kubises siin kümnetest relvis meestest, ümber aed, okastraat, veel sajad sõdurid ühe raadiokutsungi kaugusel.
See pidigi siis lõpp olema. Tundus tulevat piinarikas surm. Ta pidi vähemalt homseni vastu pidama. Kui mitte ülehomseni, siis oleks kindlam, et plaan läheb läbi. Kaua ta enam ülekuulajaid ninapidi vedada ei suutnud. Varsti pidi hakkama natukesehaaval tõtt ka rääkima. Loodetavasti selleks ajaks teised juba teadsid, et ta on kinni võetud ja oskasid sellega oma tegudes arvestada. Ei teadnudki, mis järgmine samm olema saab, pekstud oli, lõigutud oli … Võimalusi oli veel mitmeid. Äkki elekter? Või droogid, mis rääkima panevad? Uputamine? Põletamine või hoopis külmutamine?
Tulgu, mis tuleb, tema ei kahetsenud midagi. Kui saaks vaid ehk ennast kuidagi tooliga põrandale pikali kiigutada, lambini roomata, pirn purustada ja siis elektri abil enda surma veidigi kiirendada …
Nupud lauale
Ettevõtte MTP 2007. aasta parimaks töötajaks valiti kolleegide hääletuse tulemusena Frederik. Ta paistis kõigile silma kui väga pühendunud töötaja. Saabus alati õigel ajal tööle, ei napsutanud, aitas kaaslasi igal võimalusel, andis ülemustele head nõu, kuidas tööd efektiivsemaks muuta, ja oli väga usaldusväärne. Tema nõudlik iseloom tekitas aeg-ajalt küll mõningaid tülisid, aga enamasti laiskade inimestega, kes ettevõttele niikuinii eriti väärtuslikud polnud.
Mees alustas tööd viie aasta eest, esialgu tõstukijuhi abina laos, aitas väljasaadetavaid aluseid komplekteerida. Jäi ruttu oma asjalikkusega silma ja tõusis järk-järgult ametikohtadel üha kõrgemale. Viimane aasta möödus juba laojuhatajana rabeledes. Tema vastutas, et MTP-s toodetud alkohoolsed joogid jõuaksid õigeaegselt sihtkohtadesse kogu Euroopas.
„Palju õnne, Fred! Sa oled tõesti kõvasti vaeva näinud ja sinu alluvad ja kaastöölised hindavad sind kõrgelt. Ka mina,“ võttis ülemus aasta parimat oma kabinetis soojalt vastu. Jõulupidu alumise korruse puhkeruumis alles kogus tuure, aga boss tahtis veidikene nelja silma all juttu puhuda. Ta seisis seljaga Frederiku poole, asjatundlikult ninapidi baarikapis sobrades, kiilanev pealagi uste vahelt välkumas. Maailmaturul kapitalismi tingimustes konkureerimine polnud mehele kerge olnud, nii et ta selg oli alati veidi küürus. Välja arvatud muidugi juhul, kui ta kuskil tähtsas kohas MTP-d esindas. Siis seisis mees uhkusega tikksirgelt.
„Brändit tahad? Oude Meester. Väidetavalt üks parimaid maailmas.“
„Ei tahaks teile tüli teha, härra Haljaslaid.“
„Ah mis sa nüüd. Kuidas ma üksinda jooma peaksin. Või tahad midagi muud? Siin on igasugust kraami. Ega ma tegelikult joodik ole, lihtsalt kingitakse. Nagu meil endal alkot siin vähe oleks, on ju!“ naeris ülemus veidi pingutatult.
„Ei-ei, brändi kõlbab küll.“
Mehed rüüpasid vaikides kergelt karamellise ja tsitruselise maitsega mõnusat jooki, kus tubaka ja laagerdamiseks kasutatud vaadi maitse kenasti segunesid. Vähemasti nii väitis asjatundjast ülemus. Frederik tundis lihtsalt tugevat mõru alkoholimaitset. Nahkses tugitoolis oli küllaltki mugav istuda. Sai endamisi juurelda, miks teda vaibale kutsuti.
„Ega ma tegelikult sind siia ainult bränditama ei tahtnud,“ kogus lõpuks Haljaslaid hoogu, „mul on sulle hoopistükkis üks ettepanek. Selline huvitav ja põnev. Oled põnevil? Ma näen seda, jah, sinu näost.“
Kandev paus. Frederik pidas paremaks mitte sekkuda, kui härra Haljaslaidi silmad tema reaktsiooni kompasid.
„Vaata, meil on selline lugu, et Düsseldorfi vahelao ülem, too hobusesabaga Meestermann, läheb pensionile ja meil oleks tarvis kedagi asjalikku, kes juhtimise üle võtaks. Ma tean, et sa õppisid siin aastaga vene keele selgeks, Saksamaal läheb keelega sama ludinal.“
„Millal see oleks?“
„Suve lõpus. Sul on parajasti aega oma eluolu siin kokku tõmmata, uus elukoht välja peilida ja kolida. Ma usun, et motiveerivas töötasus saame samuti kokkuleppele. Sa oled suhteliselt noor mees, küll oma kaasa ka ära veenad. Saksamaal on vinge. Kõik teised kihvtid riigid on lähedal, saate naisega nädalavahetuseti suusatamas käia ja Pariisi põrutab sealt kah rongiga päris kiirelt. Mis sa arvad?“
„Mis siin ikka arvata. Ma olen sellest pakkumisest ja usaldusest väga meelitatud. Aitäh. Olen nõus!“ Frederiku otsusekindlus oli Haljaslaiule tuttav, aga sellegipoolest üllatas teda mehe jaatuse kiirus.
„Tohoh, see on muidugi super, aga kas sa oma teise poolega ei soovi läbi rääkida enne jah-sõna ütlemist?“
„Mul ei ole kaasat. Saan täitsa üksinda otsustada ja olen päri. Aitäh, härra Haljaslaid!“
Mehed lobisesid veel pisut maast ja ilmast. Boss oli rõõmus, et sai nii kerge vaevaga endale asjaliku mehe vastutusrikkale positsioonile. Fred oli õnnelik, et teda oli ootamas ees põnev väljakutse. Uus keskkond, teistsugused reeglid, võimalused rohkem vastutust võtta, organiseerida ja teha asju enda äranägemise järgi.
Järgmised paar kuud läksid kiiresti. Tööl läks palju auru troonipärija väljakoolitamisele, tööväline aeg jaotus saksa keele õppimise ning uue elukoha otsimise vahel. Korra sai isegi Düsseldorfis käidud ja pensionile suunduva Meestermanniga kohtutud. Mehed leppisid kokku, et Frederik alustab mais uuel ametikohal sisseelamist ja juuliks on ta võimeline iseseisvalt jätkama. Aitas muidugi ka asjaolu, et Meestermanni parem käsi tundus vägagi pädev tegelane olevat, kellele esialgu toetuda sai.
Kuigi Frederik oli karjääritõusu kõhklemata vastu võtnud, oli tal harjumuspärasest kohast lahkumine raske.
Pealinnast oli ta lahkunud pärast ema surma, MTP asus riigi teises servas, paarisaja tuhande elanikuga maakonnas, kus valdavalt räägiti riigikeele asemel vene keelt. Kolmandik venekeelseid elanikke riigis ja valdav enamus selles maakonnas oli Nõukogude Liitu kuulumise pärand. Ka suurem osa kolleegidest olid venelased või ukrainlased ja seega oli vene keel enesestmõistetavalt töökeeleks. Jah, dokumentatsioon oli enamasti riigikeelne ja kui mõnele kõrgemale kohale sattus eriti sinisilmne boss, kes püüdis ka korralduste andmisel vene keelt vältida, siis ta söödi ruttu välja või korrigeeris tegelane ise küllalt kiirelt oma suhtumist.
Frederiku vene keele oskus piirdus esialgu lihtsamate tegu-, nimi- ja omadussõnadega. Sekka muidugi paar vängemat roppust. Sellest jäi kärmelt väheks, olgugi et Frederik suitsunurgas lobisemisest nagunii ei hoolinud ega puhkeruumiski jututamist nautinud. Kõige rutem sai selgeks kirillitsa. Seejärel sobitusid sagedasti kuuldud sõnad loogilistesse kastidesse tema ajus. Alguses olid need valdavalt käsklused, mis neuronites kanda kinnitasid. Varsti julges ta isegi lihtsamaid asju töökaaslastele vastu mõmiseda. Sedasi, sõnade ja fraaside kaupa, õppis üsna taibukas Frederik vähem kui aastaga vene keeles suhtlema.
Muidugi surfas tema jutus kõva aktsent, mis elupõlistele venekeelsetele palju nalja valmistas. Probleemid susisevate tähtedega ja nurgeliste konsonantidega tegid tema kõne aeglaseks ja raiuvaks. Hüüdnimi Sakslane muutus õige pea mehelikult hellitavalt Fašistiks. Frederik sellest suurt numbrit ei teinud, kuna tegudes olid kõik tema vastu hoolivad ja head. Sõbralikult pakuti suitsu, vahel kesvamärjukest, mõnikord isegi küüti, kui mees oma bussist maha jäi. Paari aastaga võeti Fred nii omaks, et teda kutsuti sageli külla, kalale ja kahel korral