Pööris. Johannes Kivipõld

Võitlus mujal õuel näitas raugemise märke. Enamik streikijatest oli maha väänatud ja nende käed olid seljale seotud. Osad andsid ise alla ja põgenesid MTP territooriumilt minema. Isegi tootmishoone poisid oli nüüd relvituks tehtud ja neid taoti kumminuiadega, kui mõni oma käsi selja taha panna ei tahtnud. Frederik jooksis lähemale, et seda asjatut peksu lõpetada. Ta nägi, kuidas Haljaslaid kõike oma kontori aknast jälgib. Lisaks märkas, et polnud ühtegi meediaväljaannet ega kaamerameest seda vägivalda filmimas. Ainult töötajate enda fotokad ja telefonid, mida neilt parasjasti tumedasse kotti kokku korjati.

      Enne kui Frederik pekstavatele appi jõudis, leidis ta maas veriseks löödud peaga Ilja. Tema sõber, alati lõbus Ilja, kes nüüd teadvusetuna selili lamas ja korises. Purunenud prillide jupid lõikusid ta silme juures nahka. Fred püüdis neid ettevaatlikult eemaldada, et need rohkem kahju ei teeks. Verd oli palju.

      „Tulge appi! Teil arsti või meedikut on? See mees vajab abi!“ Frederik püüdis pilguga tabada mõne kaastundliku mundrikandja silmi, aga need olid kõikidel kiivrite taga peidus – mendid ainult vaatasid pealt.

      Ettevaatlikult tõstis mees oma sõbra lõuga ülespoole, et hingamisteid avada. Tundus, et see töötas, sest Ilja hingamine kõlas nüüd veidi normaalsemalt. Peast ja näost tuli küll omajagu verd, aga see hetkel eriti ei morjendanud. Ta lihtsalt hoidis oma semu pead ja jälgis, et mees hingaks.

      Mingi umbmääraselt aeglaselt möödunud aja pärast saabus kiirabi ja võttis kannatanu enda hoole alla. Tuli Ilja naisele helistada. Frederik vaatas enda ümber ringi. Veriseid mehi leidus veel, ka korrakaitsjate seas. Tema kolleege talutati parasjagu bussidesse. Ta pidi mitmel korral sekkuma, kui pollarid tema töökaaslasi liiga karmilt kohtlesid. Miskipärast harjusid mundrikandjad tema kohalolekuga ja isegi järgisid tema korralekutsumisi. Võib-olla seepärast, et vene keelt ta enam ei kasutanud. Vovat ei õnnestunud kuskilt leida. Suur pinge, mis alles pool tundi tagasi kogu MTP õue täitis, oli nüüd lahtunud, alles jäi ainult meeleheide.

      Põhimõtteliselt oli Haljaslaiul olnud õigus. Kahe nädala pärast olid peaaegu kõik streigi tõttu vallandatute töökohad täidetud. Asjaolu, et samaaegselt toimusid mitmed streigid üle kogu riigi, päästis MTP ka suurest hulgast halvast tähelepanust. Nii mõneski kohas oli samamoodi kakluseks läinud ja politsei resoluutne, kuid vägivaldne käitumine tundus olevat pigem reegel kui erand.

      Ilja sai terveks. Enam-vähem. Arstide sõnul võis meest edaspidi aeg-ajalt kummitada peavalu, aga üldises plaanis polnud vigastus väga hull. Sellele vaatamata oli surmaoht väga reaalne. Tähelepanuta selili lamama jäämine oleks võinud surmaga lõppeda, sest teadvuseta mehel vajus keel kurku ja lämbumine oli küllaltki tõenäoline. Silmad jäid õnneks mõlemad terveks, kulmu jäi eluaegne arm.

      Ka politsei poolt kinni peetud streikijad lasti õige pea vabaks. Politsei võttis neilt sõrmejäljed, tegi pildid, aga enamus pääses isegi trahvist. Ainult need, kes suurema vägivallaga silma paistsid, said süüdistused. Mõnda aega olid nad MTP väravate taga protestimas ja püüdsid takistada uusi töölisi sisse pääsemast, aga ka see aktsioon suri tasapisi iseseisvalt välja. Meestel oli tarvis perekonna toitmiseks mingigi sissetulek leida.

      Vova oli targu suurimate kokkupõrgete ajal varju hoidunud ja vestluses Haljaslaiuga enda lahkumisega ähvardades suutis Frederik sõbra töökoha säilitada. Isegi veel paar vana alluvat õnnestus uuesti tööle kaubelda. Täpsemalt just neid, kes aktiivsemate kokkupõrgete ajal minema hiilisid. Selgrootud mehed muidugi, aga piisavalt targad, et mõttetust võitlusest hoiduda. Töö nüanssidega kursis olevaid spetsialiste oli hädasti vaja, eriti siis, kui uusi nägusid veel värvata polnud õnnestunud. Kokkuvõtvalt vahetus MTP-s tänu streigile ligi seitsekümmend protsenti töötajatest. Vova spekuleeris, et lahkujatel võis õnnestuda mõnes teises oma streikijaid vallandanud ettevõttes tööd saada. Selline vahetuskaup. Palk oli loomulikult märkimisväärselt väiksem kui varem.

      Muidugi oli Frederik tülgastunud MTP käitumisest, aga ta andis enesele aru, et tema mossitamine poleks olukorda kuidagi parandanud. Veel enam – tema enese säästud läksid ühes Rootsi pangas kärssama, sest pank oli andnud liiga palju laene, mida inimesed enam tagasi maksta ei jõudnud. Pankrot oli paratamatu ja tagatiseks olevast rahast piisas, et kliendid said kätte kõigest kümme protsenti oma hoiustest. Tasapisi ujusid küll kuskilt välja dokumendid, mis viitasid panga varade kantimisele emapanka Rootsis, aga valitsus ja pank ise nimetasid neid võltsinguteks. Kahtlane tundus kogu see krempel ikkagi. Ja Frederik oli nüüd tööl jätkamisega täitsa sundseisus. Võiks vabalt seista aadete ja õigluse eest, aga kui sul võetakse sellisel juhul korter käest ja süüa pole midagi, jääks võitlus väga üürikeseks.

      Venemaa kasutas kasvavat rahulolematust osavasti ära. Neil õnnestus ringlusesse paisata mõned videoklipid vägivallaga liialdavatest korrakaitsjatest, mis tekitasid venekeelses kogukonnas palju furoori. Ühelt poolt oli nende seas terve hulk töölisi, kes ise reaalselt olid tappa saanud, teisalt nägid neid kaadreid inimesed, kes muidu tootvas sektoris ei töötanud.

      Nüüd said nad ka aimu, kuidas nende kaasmaalasi riigi poolt oli koheldud.

      Sotsiaalmeedia lehekülgedel tekkisid nii-öelda isehakanud toetusgrupid töökaotanutele, memmed keetsid neile süüa ja veel ree peal püsivad perekonnad aitasid õnnetumaid igasuguste abivahenditega. Mõned kogusid annetusi isegi Venemaalt. Kommuunides jagati nii tarbeesemeid kui ka juriidilist nõu, kuidas oma tööandjalt väljateenitud raha kätte saada. Enamasti olid need spontaansed grupid asukohapõhised, aga paar tükki tegutses ka üle riigi. Esimestena kerkisid esile venekeelsed, aga kui vallandamisvikat üha suuremate kaartega lõikama hakkas, tekkisid analoogsed ka riigikeelsetena.

      Venemaa pakkus igakülgset abi puudustkannatajatele ja kuigi riik püüdis neid pooltõsiselt takistada, siis eravärvides veokid käisid ikka maakonnakeskustes aeg-ajalt kuivaineid ja riideid jagamas. Valvsad kaamerasilmad muidugi filmisid, et hiljem näidata, kui mannetu vabariik ise oma kodanike aitamisel on, aga Venemaa – vot nemad hoolivad.