img_img_fb996a05-1290-5c21-8f6e-a617d8dfb407.jpg"/>
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Tiina Aug
Kujundanud Liis Karu © Tekst. Liisi Õunapuu, 2018 ISBN 978-9985-3-4565-8 ISBN 978-9985-3-4616-7 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda AS Pakett
1.
Ruthi lillakad lokid lendasid mulle näkku, kui ta rõõmust karjatades mu embusse tormas. Krigistasin naise maailma näinud juukseid hammaste vahel ning tajusin meie joovastusest lõhkevate südamete pekslevat rütmi. Ehkki ka minu karvastik oli Aafrika päikese all krõmpsumaks kuivanud, tunnetasin õrna kadedusnoodiga, et seda väikest tulesädet ümbritses kõikide mandrite maagiline aura.
„Mul on Arturi pärast nii kahju,” lausus särtsakas naine mu põske silitades.
Meil kõigil oli Arturi pärast kahju. Kuigi meie armsa humoorika kunstniku lahkumisest siitilmast oli möödunud pea pool aastat, oli teda endiselt igal pool tunda. Veetsin mitu jaanuarikuu päikesetõusu tühja lõuendi ees nuttes, suutmata maalida, kuigi Artur oli soovinud, et ma seda teeksin. Isegi mittemidagiütlevate joonte tõmbamine oli ilma Arturita liiast. Vahel tuli Emilien aurava kohvitassiga, pühkis kõrvaltoolilt lume ja istus vaikides mu kõrvale. Mõnikord külmus pintsli puhastusvesi topsis liiga kiiresti jääkamakaks. Mõnikord keerasin välisuksel otsa ringi ja palusin Arturilt andestust.
Ruthile noogutades neelatasin valupiste kurgust alla.
Kliendisaalis valitses kaneeli, kohvi ja pojengide lõhnabukett ning Arturi grammofon mängis teenindusletil taustaks rahulikku meloodiat. Plaadimängija kõrval istus Pat, kes oli ninapidi uppunud sülle asetatud raamatusse. Tundliku hingega kaksik hoidis meist kõigist kõige rohkem kunstniku mälestusest kinni, mistõttu käis ta keldris veinipudelite ning kapsapeade vahel salaja nutmas ja laenutas raamatukogust kõikvõimalikke kunstiajalooga seotud raamatuid. Uskusin endamisi, et pärast iga loetud teost andis valu tema kulmude vahel järele, justkui oleks Artur rokokoostiilis tantsisklevate figuuride kaudu kaksiku hingemaastikule lohutust pakkumas käinud. Margaret jalutas parasjagu, taldrik mustikate ja vaarikatega kaetud Pavlovaga käes, saali ja naeratas mind nähes. Valge lilleõis ta kõrva taga võimendas naise haruldast ilu veelgi. Mamma tema selja taga sättis aeg-ajalt puusa nõksutades lauale nõusid paika.
„Ma lähen otsin su lilledele vaasi,” sõnas Ruth, kes oli märganud mu käes kimpu valgetest roosidest, mis ma madam Bossile sünnipäevaks hoolikalt valinud olin, ja sammus lokkide hüpeldes köögi poole.
Kuulsin äkitselt vasakult fotoaparaadi klõpsu. Kui pea heli suunas pöörasin, tegi Max minust veel mitu pilti ja ma naeratasin talle magusalt. Mees lasi fotoaparaadil langeda ja naeratas mulle vastu. Päikese võbelevas valguses mõjus tema imetlev pilk kui mesi ning tundsin, kuidas mu jalad pisut nõrgaks lõid. Minu elu armastus!
„Sa näed nende roosidega välja nagu õnnest õhetav pruut,” ütles Max naerdes, astus minu juurde ja andis mu põsele musi.
Sõna „pruut” tiirles slaalomit tehes mu ajukurdude vahel, viskas ühe salto ja ärgitas iha taas koopast välja tulema. See iha oli seekord hoopis teistsuguse mekiga ning koos Mõmmikuga maha maetud unistus tanu alla saamisest liigahtas kusagil mu sügavuses. Madam Boss polnud veel kohal ega teadnud, kui vägevalt oli Le Rhino tema sünnipäeva auks pidulikkusega üle valatud. Maxi lõhnav kael naaldus mu rindade kohale ja ta klõpsutas pildi päikeses helendavatest vaasidest, mis olid tulvil pojenge. Õnne kiirgas igast sillerdavast tolmukübemest ja see täiuslik hetk tardus igaveseks mu mälusoppidesse.
Ruth hüüdis kööki paar särtsakamat sõna, enne kui kristallvaasiga tagasi minu juurde kõndis. Asetasime roosidega täidetud anuma Arturi grammofoni kõrvale, mispeale Pat korraks pilgu tõstis, mulle vaevu naeratas ja uuesti raamatusse peitus. Igaüks põgenes valu eest isemoodi. Kui Mammale abi pakkusin, tõstis ta käed õhku, pomises midagi ülemeelikusest ja näpistas mind seejärel põsest. Sügasin seda, kui ta mind ja Ruthi kohvitassidega nurgas seisva laua taha saatis. Kohv tassis muudkui jahtus, kui kuulasin, suu ammuli, Ruthi jutte unustusse vajuvatest Hiina müüri osadest, mida keegi ei külasta, õnnelike lammaste lihast valmistatud Türgi kebabist, mis hammaste vahele haakus, ja planeeritavast reisist Uus-Meremaale. Mu kulmud tõusid lae poole, kui ta näitas Mehhikos käsivarrele tätoveeritud sombreerot.
„Äge, eks?!” õhkas Ruth, asetas mu sõrmed vastu veidi vildakat joonistust ja lubas, pigem küll käskis, mul seda silitada. Ta naaldus minu poole, säde silmades vilkumas, ning sosistas: „Ehtne!”
Mul ei olnud ühtegi tätoveeringut, ei ehtsat ega võltsi. Ruth ajas sõrmed harali ja sirutas käe valguslaiku. Tema roosakad küüned helkisid päikesepaistel. „Midagi oleks nagu puudu, eks?!” Ta liigutas sõrmi, neid pilukil silmil jõllitades. „Usu mind, Mirth, see juhtub iga hetk!”
Silmitsesin omaenda sülle asetatud sõrmi, mis tundusid sõrmuse puudumise tõttu eriti paljad, ja see ei meeldinud mulle sugugi. Eriti kuna istusin ekstravagantsust õhkava armunud Ruthi kõrval. Ma ise õhkasin ka armastust, lihtsalt sissepoole! Max tegi meist pilti, millel jätsin väga süüdlasliku mulje ja mu pilgust võis lausa lugeda, et „ma olen nii patune, sest elan koos mehega, kes pole mind kosinud”. Maailmarändur tõusis, läks Maxi juurde ja nad alustasid vestlust fotoaparaatide hindade teemal, sest Ruthi populaarsust koguv reisiblogi nõudis omanikult kvaliteetsemaid pilte.
Võtsin tühjaks joodud tassid pihku ja jalutasin kööki, kus Emilien ja elektrik parajasti käesurumises jõudu katsusid. Mu pilk peatus elektriku biitsepsil kauem, kui oleksin tahtnud, ja imestasin, kuidas Emilieni nuudlikäsi sellele vastu sai. Koka nägu oli krabipunaseks värvunud ja ta ninasõõrmed laiutasid maksimaalmõõtudes. Panin tühjad tassid kolinal nende kõrvale lauale, kuid nad ei teinud minust väljagi. Mõtlesin küll kokka kõditada, sest elektrikut ma puudutada ei julgenud, ent tema keskendunud pilk mõjus natuke pelutavalt. Tundus, et mees isegi urises veidi.
Matt oli käskinud Patil tualeti uksele uue sildi maalida, et hingelt õrnem kaksik saaks kätt harjutada, ja kuigi Pati arust polnud tualetiustele siltide maalimine just kõige püham kunst, murdus ta venna surve all kiiresti. Veidi ebaloomulike proportsioonidega orhideeõied kaardusid ümber sõna „Tualettt”, mille lõppu algaja kunstnik oli suure hasardiga kogemata kolm t-tähte maalinud. Madam Boss naeris lõpptulemust nähes helgelt üle koridori ja patsutas häbist õhetava Pati õlga. „Avalikke vigu peab ka tegema!” sõnas naine kindlalt ja nii jäi kirjaviga uksele ilutsema. Ainuke, keda see häiris, oli püsikliendist naabrimees, kes lubas iga kord tualetist naastes, et võtab järgmine kord värvipurgi kaasa, sest grammatikat ei tohtivat rüvetada. „Inimesed, mis teil viga on?” sisistas ta Mamma õlakehituse peale.
Lükkasin ühe ülearuse t-ga ukse lahti ja ruumi sisse astudes leidsin enda eest härra Markuse, kes toetus ühele põlvele ja pakkus mulle pisikese karbi sees istuvat sõrmust. Tundsin, kuidas mu lõug raskeks muutus ja aegluubis maa poole vajus. Kõik oleks olnud igati õige, kui seeniori asemel oleks olnud juunior. Kuid see, mida me etendasime, oli elu ja elul olid omad plaanid.
„Mirth?!” ahhetas härra Markus, igavest armastust vanduv sädelus sõrmede vahel.
Mu lõug puudutas peaaegu maapinda, seisin kui soolasammas, pilk naelutatud suure kiviga sõrmusele. Oleksin võinud vanduda, et selle kohale tekkisid õhku vilkuvad tähed, mis moodustasid sõna „ÕNN”. Potentsiaalne äi värvus näost punaseks ega saanud äkitselt enam püsti. Minu pilk jälitas kaootiliselt liikuvat sõrmust, kui härra Markus kätega tasakaalu otsis, ähkis veidi ja lõpuks mu kleidisabast kinni haaras. Hetk hiljem olime mõlemad Le Rhino tualeti põrandal pikali maas. Sekundiks vaatasime teineteisele otsa, silmis küsimus „Mis asi see nüüd oli?”, ja hakkasime siis valju häälega naerma. Olin juba Maxi lapsepõlvekodu köögis mõelnud, et potentsiaalse äia naer kõlab veidi nagu äsja käivitatud traktorimootor, mis algul tõrksalt popsub, ent kui hoo sisse saab, võib põriseda tunde. Naaldusin vastu seina ja kuivatasin naerupisaraid. Härra Markus ajas end põrandalt püsti ja istus tualetipoti kaanele. Ta paistis sel hetkel nii inimlik. Veidi habraski. Naerust sai naeratus ja vaatasime mõlemad madam Bossi eluarmastuse käes olevat karpi.
„Ilus!” sõnasin vaikselt. Härra Markus ohkas.
„Ei tea, kas mulle