kangapoodi kui ka aianduskeskust, kahele kurameerimishuvilisele sai vastu kirjutatud jaatav kohtuotsus.
•
Saabusin Le Rhinosse järgmisel hommikul väga vara. Magasin kehvasti ja uni läks lõplikult ära juba kell viis. Olin eiranud tahtmist Maxilt küsida, miks ta Arturiga nii teeb, ja veetsime õhtu filme vaadates – must-valged kinolinakangelased aitasid varjutada värvilisi tundeid mu sees.
Kuna mu patune hing ei lasknud mul kodus olla, sõtkusin vaevu aimatavas koiduvalguses aeglaselt rattaga kohviku poole. Õhk oli veidi karge, mistõttu minu ohetest tekkisid aurupilved. Panin ratta välisukse ette hoidlasse lukku. Mu sünnipäevakingitus sobis üldpildiga väga hästi kokku ja märkasin hiljem, kuidas turistid meie kohviku eksterjöörist pidevalt pilte klõpsutasid. Mõnikord käis Mamma neile ukse pealt lehvitamas, sest nagu ta selgituseks ütles, kunagi pole liiga hilja, et kuulsaks saada ja näiteks mõne välismaa sisustusajakirja kaanele sattuda. Väidetavalt olla tema teinud selleks kõik, ülejäänu oli saatuse ja turistide kätes. Keerasin välisukse võtmega lahti, astusin kliendisaali ja panin ukse enda järel taas lukku. Mõnikord oli tunne, et vaikuses võis saali seintelt kuulda kõiki neid lugusid, mida siin päeva jooksul jutustati. Algul ma kartsin üksi Le Rhinos viibida, kuid ajaga said kõik helid ja nurgad omaks. Koduks!
Jalutasin kööki, et endale kohvi teha. Kell lähenes kuuele, mis tähendas, et varsti pidi tulema ka Emilien päevakooki küpsetama. Nägin köögilaual auravat kohvitassi. Kas kokk oli juba kohal? Asetasin salli tassi kõrvale, kohv oli veel kuum. Korraks mõtlesin, et äkki Artur lollitab, kuid viskasin selle mõtte peast. Köögikell tiksus valjult, külmkapid undasid, ent kõik muu oli vaikne. Sammusin üle köögi tagauksest välja ja tõmbasin kopsudesse suure sõõmu hommikuvärskust. Emilieni tillipeenarde lõhn ronis kohe mänglevalt mu ninasõõrmetesse. Vaatasin ringi ja märkasin päikesetõusueelse punetava taeva taustal kahte tuttavat kuju. Võimsate lokkidega madam Boss istus toolil ja tema ette maandus ühele põlvele härra Markus. Taevas oli nii roosakaspunane, et olin surmkindel, et selle oli Artur isiklikult tol hommikul maalinud. Madam Boss noogutas ja kaks kuju sulandusid teineteise embuses üheks. Pisarad voolasid mööda mu põski maa poole ja kukkusid veel avanemata võililleõite vahele. Ikkagi kolmkümmend aastat!
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.