tuppa võib naridega mahutada ka kaks korda rohkem mehi ning et hommikuti on õhk siis nii paks, et seda saab noaga lõigata.
Üldmulje elamistingimustest oli hea. Tõsi, siit puudus kõik, mis vähegi kodusemat tunnet oleks tekitanud, aga kõik oli vähemalt viks ja viisakas. Puhtus ja kord paistsid majas olevat.
Nüüd, kus olime ennast enam-vähem sisse seadnud, oligi aeg ennast põõsaks riietada. Parasjagu harjumatu oli kõiki laigulistes riietes ringi siiberdamas näha. Mõnda tegelast ei tundnud kohe alguses äragi. Mundri kandmise juures oli ridamisi erinevaid detaile, mis häda ja viletsust kaela võisid tuua. Nööbid ei tohtinud kunagi lahti olla, saapapaelad pidid alati sees olema, müts pidi alati sirgelt peas olema jne. Vöörihm oli esimese hooga kõige harjumatum – pitsitas ja pingestas. Ja hoidku jumal selle eest, et kuskilt mõni pikem niidijupp välja paistis.
Õhtuse rivistuse ajaks olid kõik korralikult ära pügatud. Pikemad juuksed ei tulnud kaitseväes kõne allagi. Nii sammusimegi nagu kamp organiseerunud chihuahua´sid riviplatsi poole. Kui kõrvaltvaataja oleks see pilt muigama pannud, siis mulle tundus, et paljas pea ja mundrikandmine oli mehed tõsisemaks muutnud ja selja sirgemaks lükanud. See vähene ülbus, mis veel alles oli, jäi kuskile kasarmu ette maha.
Taktsammu me veel erinevalt varem saabunutest ei osanud. Vantsisime niisama, ehkki rivikorras ja haneridades. Riviplatsile jõudnuna võtsime sisse meile määratud koha ja jäime suurte silmadega ootama, mis edasi saab. Kõik üksused üles rivistatud, hakkas väljaõppekeskuse korrapidaja nimesid ette lugema. Äratundmisrõõmu korral tuli selge häälega karjuda: „Mina!“ Muidu tuli lihtsalt suumulk kinni hoida ja liikumatult seista. Ei midagi üleloomulikku ega kontimurdvat. Ometigi ei saanud me sellega hakkama. Vene poiste hüütud aktsendiga, venitatud ja pisut nasaalne „mjjiiiiina“ oli piisav selleks, et terve kamp mehi lakkamatult naeraksid. Mitte et see oleks nende suhtes halvustav või pahatahtlik olnud, aga lihtsalt ajas naerma. Hammustasin kõvasti põske, et naeru tagasi hoida. Siis kostis kuskilt kellegi turtsatus või kihin ja kogu kamp irvitas jälle sama hooga edasi. Aga kuhu see siis kõlbab, kui mitukümmend meest rivis naerda kihistavad? Karistuseks pidime pärast rivistust 10 minutit vaikselt ja liikumatult seisma. Esimese korraga see muidugi ei õnnestunud. Saime neli-viis korda otsast peale hakata. Ülemused võtsid samal ajal stopperiga aega, ja oh seda rõõmu, kui keegi pärast seitsme minuti täistiksumist ikka kuskil nurgas turtsatas. Kokku saime niimoodi seista vast 25–30 minutit. Kannad lõid selle aja peale juba tuld, sest ega seegi ülemustele meeltmööda olnud, kui rivid kordamööda lainetasid. Ülemustel oleks jätkunud õpetussõnu ja sõimamist muidugi kauemakski, aga lõpuks saime tulema.
Kasarmu ette jõudes läks kiireks. Riviplatsil lõbusalt aega veetes olime märkamatult ära kulutanud suurema osa sellest ajast, mis oli mõeldud õhtuseks pesemiseks ja kasimiseks. Suitsumeestel jäi õhtune suits tegemata ja ega keegi ennast kuigi rõõmsalt tundnud. 22.00 oli aga kõik see mees siiski siruli maas ja öörahu võis alata. Päevamuljete jagamiseks kellelgi miskipärast tuju polnud ja toad olid vaiksed, mis sest, et akna taga oli alles suviselt valge ja undki suuremat polnud.
Mõtlesin endamisi, et kuidas kurat hommikul kell 6 üles saada ja minutiga riidesse panna ning koridori peale jõuda? Mida võtta, mida jätta, mida esimesena selga tõmmata? Kuidas ma neid asju ka järjekorda ei seadnud, ikkagi tundus see igatepidi ebareaalne. Olin täiesti veendunud, et tõmban unesegasena trussikud pähe ja seon sokid salliks kaela või teen midagi muud jaburat. Küllap see kõik on ikka mingi nali või mõeldud lihtsalt hirmutamiseks, mõtlesin. Ei usu mina, et hommikul kõik nii käib, nagu räägitakse.
Hommikul täpselt kell 6.00 kostis koridorist röögatus: „Äraaatuus!!!“ Röögatuste vahele lasti ruuporiga sireeni. Kisa ja kära oli nii palju, et ka kõige kõvema unega vennad ei saanud sellest välja tegemata jätta. Või oli lihtsalt ärevust nii palju sees? Liigutada tuli ennast kärmelt. Ringutamiseks ega molutamiseks aega polnud, joonelt püsti ja riidesse. Võimalikult palju riideid tuli endale selga ajada, ülejäänu kaasa võtta. Minutiga pidid kõik rohkem või vähem riietununa koridoris rivis seisma. Pilt oli kirju. Üksikud olid igati valmis, tipp-topp riides, enamik poole peal, mõned alles sokkides ja aluspükstes. Nii palju oli pilt juba kõigil selge, et keegi midagi ülearust endale pähe tõmmanud ei olnud. Saabastes ja püksata mehi samuti polnud. Need lihtsad elutarkused, et frentši pole mõtet lahti nööpida, vaid see tuleb üle pea selga tõmmata, või et aja kokkuhoiu mõttes kannatab sokid juba paar minutit enne äratust jalga tõmmata, omandasime mõnevõrra hiljem. Rivis seistes anti veel aega ennast kohendada ja 6.05 tuli olla maja ees rivis. Paljude jaoks oli selline äratus lausa piin ja nii mõnedki silmapaarid meenutasid pigem hiinlaste omi. Oli neidki, kes sellise äkilise äratuse peale silmanähtavalt näost kaamed paistsid.
Hommik oli suviselt karge ja mõnus. Tõeliselt nauditav: selline, mille tarbeks oleks nõus isegi tsiviilis varakult ärkama. Päike säras ja murumätas oli alles kastest niiske. Hommikvõimlemine algas umbes 15-minutilise jooksuga väljaõppekeskuse territooriumil. Sellele järgnes teist sama palju võimlemist riviplatsil. Kõik kokku tõmbas nii mõnegi mehe üsna võhmale. Oli ju varajane hommik ja start üsna äkiline. Jooksmine oli harjumatu, tempo ei pruukinud kõigile sobida ja saapad olid asfaltplatsil jooksmiseks ebamugavad. Samas ei tohtinud keegi maha jääda ja kõrvale hiilimiseks ei antud võimalust ka siis, kui tõepoolest süda pahaks või nägu roheliseks kippus minema. Mulinat ja möla jooksmise ajal rivis polnud, sest kõige tugevamatelgi paistis jooksmisega piisavalt tegemist olevat. Kui ei olnud muud, mis häiriks, siis võis selleks olla öö jooksul kogunenud põietäis. Hiljem, kui hommikuste toimetuste osas juba vilumus tekkis, jäi tavaliselt nii palju aega ülegi, et kes tahtis, sai oma vaevast lahti. Esimese hommiku kohta see aga ei kehtinud.
Võimlemine iseenesest ei käinud kellelgi üle jõu, seal said hinge tõmmata ka nõrgemad. Ringutused, sirutused, lisaks loomulikult kätekõverdused. Söögi alla ja söögi peale. Seejärel sörkjooksuga tagasi kasarmu ette ja isiklikku hügieeni tegema.
Enne kella seitsmest hommikusööki tuli kõik korda seada ja ennast valmis sättida. See oli vahest raskemgi kui hommikune äratus. Voodi tegemine oli omaette teadus. Selleks olid selged juhised ja nõuded. Tekk pidi olema nii sirge ja trimmis, et mõni kergem asi põrganuks sealt pealt ilmselt õhku tagasi. Tagasi keeratud lina serv pidi alati olema sirge ja täpselt nii palju näha, kui nõutud. Padi pidi olema korralikult klopitud jne. Lõppkokkuvõttes võis vähe kogenematumal ja uimasemal vennal ainuüksi voodi tegemiseks paarkümmend minutit kuluda.
Lisaks sellele tuli aga ennast riidesse panna, hambad pesta, habe ära ajada ja kukal puhtaks kratsida. Mõistlik oli pärast võimlemist ka duši all käia. Seda viimast muidugi paljud aja kokkuhoiu mõttes ei teinud. Sahmimist ja kiirustamist kaasnes nende toimetustega omajagu. Keegi polnud sellise elukorraldusega harjunud. Kui juhtus veel, et vaba kraanikaussi pidi ootama või habemeajamise žilett polnud enam kõige teravam, siis tundus õigeks ajaks valmis saamine pea võimatu.
Kella seitsmeks olime hommikusöögiks söökla ette rivistunud. Mõni minut saime rivis oodata, kuni meie üksuse kord kätte jõudis. Sööma läksime otse loomulikult kõik koos, viirgude kaupa. Mingit korralagedust ei tohtinud olla. Nii varajasel ajal hommikust süüa oli alguses üsna harjumatu, erilist isu selleks ajaks veel polnud. Mõnelgi jäi pool pudrukausi sisust puutumata. Pärast sööki tuli taas söökla ette rivistuda. Kui viimased rivvi jõudsid, ütles rühma vastutav: „Toidu eest…!“ mille peale meie pidime vastama: „…täname!“ Kui kõik 40 võitlejat seda koos ütlesid, kõlas see päris hästi. Kellele me selle kombekusega muljet pidime avaldama, pole teada. Igatahes nii tehti ja ei mäleta, et keegi selle kohta pärinud oleks.
Kasarmusse tagasi jõudes oli aeg ennast koridori peale hommikuseks ülevaatuseks rivvi seada. Kes habemeajamisega hommikul toime ei tulnud, see sai seda nüüd uuesti harjutada. Nii kaua, kui selgeks sai. Et kogu ülejäänud seltskonnal samal ajal igav ei hakkaks või et nad ennast liiga lõbusalt ei tunneks, siis võis juhtuda, et kaasvõitleja järele tuli oodata toenglamangus. Seda viimast, tõsi küll, mitte alati. Enamasti ikka siis, kui möla ja irvitamine liiga suureks läksid. Ühtlasi kontrolliti üle kõik muu. Kui hommikune habemeajamine on elementaarne, siis see, et igal hommikul peaks kellelgi laskma žiletiga oma kukla ja kaela üle tõmmata, oli üsna tavatu. Lahtine niidijupp mundri küljes