oli aeg hommikuseks koristuseks. Üle tuli kontrollida ja küürida kogu pesemisala. Kraanikausid, peeglid, WCd, duširuumid jne. Lisaks muidugi koridor ja toad. Meeskond jagati väiksemateks löögirühmadeks. Kõige „õnnelikumad“ said WCsid küürida. Aega anti umbes 10–15 minutit. Kui kõik kombes, pidid kõik võitlejad koridori peale rivvi võtma ja tulemustest raporteerima. Ülemus kontrollis kõik üle ja kui talle sobis, siis jäeti meid selleks korraks rahule. Selline rutiin sai igapäevaseks ja seda enam oli vaja kõike seda harjutada. Nii kaua, et kõik ikka kenasti lihasmällu sööbiks. Pärast esimest pesemist ei võetud ühtegi territooriumi esimese korraga vastu, sealhulgas neid, mis tõepoolest olid juba korralikult pestud. (Olgu märgitud, et „pestud“ ja „puhas“ on kaks täiesti iseasja.) Ikka oli kuskil mõni tolmurull, peegli peal üksik veeplekk vms. Kui tahtmist oli, leidis alati põhjuse otsast peale alustamiseks. Ülemused olid nende vigade otsimise peale eriti mihklid. Oh vaesed kodused, naised ja lapsed, kui mees kord kodus tagasi on!
Pärast seda, kui kõik kohad olid umbes 3–4 korda üle käidud, jäi ülemus lõpuks rahule. Või oleks vist õigem öelda, et ta täna rohkem ei viitsinud? Sest kogu sellele pingutusele vaatamata oli ju kõik ikkagi üldjoontes „paaaahasssti“. Üldine sõnum oli, et koristada me ei oska ja hakkama ei saa. Kõige sellega tuleb meil veel kurja vaeva näha ja lakkamatult harjutada. Aga mis meil seal muud teha olnukski?
Enne lõunat tegime üldfüüsilise testi. Sama asja tuntakse ka nn NATO testi nime all. See koosneb kolmest osast: kätekõverdused, kõhulihaste harjutused ja 3200 meetrit ehk 2 miili jooksu. Parima tulemuse saavutamiseks oli vaja joosta alla 11:54, teha kahe minuti jooksul 92 kõhulihaste harjutust ja 82 kätekõverdust. Selline test näitas üsna adekvaatselt, kui palju keegi ennast varem vormis on hoidnud, arvuti tagant külmikuni liikumisest jäi ilmselgelt väheks. Testi sooritamiseks oli vaja kokku saada vähemalt 190 punkti. Umbes pooled polnud kahetsusväärselt külmikust kaugemale liikunud. Mina sain 209 punktiga läbi, aga kergete killast see ei olnud. Olin küll enne ajateenistust hommikuti jooksmas käima hakanud, aga 2 miili umbes 16 minutiga tappis päris ära. Võhm oli väljas, keel vestil ja olemine nagu puuhobusel. Muretsema sellegipoolest ei pidanud, sest harjutamiseks oli ju aega tervelt 11 kuud.
Pärastlõunase aja veetsime peamiselt siseruumides. Õppisime klassiruumis kodukorda, täpsemalt öeldes tutvusime kaitseväe sisemäärustikuga. See paneb kogu eluolu, mundrikandmisest kuni distsiplinaarkaristusteni, üsna täpselt paika. Mingil põhjusel andsid ülemused siiski korduvalt mõista, et jutuga stiilis „…aga sisekorras on nii kirjas…“ ei maksa nende poole pöörduda. Nii et oma õigusi selle alusel nõutama minna polnud mõtet, aga selgeks pidi see ikkagi saama. Asi polnud selles, et ülemused korda kuidagi eiranud oleks, aga igas väeosas on reeglid natuke isemoodi ja filosoofilistesse-juriidilistesse vestlustesse laskumiseks polnud kellelgi soovi. Ülemused olid üsna veendunud, et seal, kus juuksekarva poolitamiseks läheb, tunnevad nemad reegleid paremini ja võidavad kõik vaidlused juba eos. Niisiis tundus see ülemuste poolt sõbraliku soovitusena mitte tühjast-tähjast probleeme tekitada. Ometigi jäi kahtlus, et see sõnum oli lihtsalt kõikvõimalike protsessijate ärahirmutamiseks.
Omaette ooper oli asjade kappi paigutamine. Selleks olid kindlad instruktsioonid. Millisele riiulile särgid või millisele sokid – see kõik oli väga täpselt paigas ja kõigil ühtemoodi. Niisama millegi tagantkätt kappi viskamine ei tulnud kõne allagi. Selline lohakus oleks igal pagunikandjal harja punaseks ajanud ja pannud teda kogu üksust mööda riviplatsi jooksusammul taga ajama. Nagu seegi, kui kokkulapatud särgi serv riiuli servast ülemäära kaugel oli või ühest riiuli servast teise ei ulatunud. Tsivilistile on see kõik tarbetu pisidetail, meile oli see aga igapäevase elu osa.
Lisaks ei tohtinud kapi avamisel isiklikud asjad liigselt silma torgata. Need tuli ikka pigem kapisügavusse sättida. Kui kellelgi kippus habemeajamisvahu jms parfümeeria jaoks väga palju ruumi kuluma, siis loeti sõnad peale, et seda kõike ikka sihtotstarbeliselt kasutataks. Ühesõnaga, mitme kuu hambapastavaru vms kapis seismas võis alati ülemuste küsimusi, pilkeid või kommentaare kaasa tuua. Söögiasjade osas paistis toimivat iseregulatsioon. Ei mäleta, et keegi tarkpea endale heeringat või soolapekki kappi varunud oleks. Kõik said aru, et riknevaid asju kappi ei panda. Pealegi polnud see lubatud. Küll aga võis mitmeski kapis leida hulganisti küpsiseid, šokolaadi ja karastusjooke. Kümme suurt tahvlit magusat minus tol ajal imestust ei tekitanud.
Üks isiklik pilt ukse siseküljel oli lubatud, aga kõiki oma nõbusid ja lellepoegi ritta panna ei tohtinud. Selles, et Pamela Anderson või Niki kellelegi väga kallis ja lähedane on, ei suutnud vist keegi ülemusi veenda. Katseid muidugi tehti. Tõendite pähe näidati sama pilti rahakoti vahel või räägiti sellest, kuidas mõni selline tegelane neil mitu ööd (tõsi küll, pildi kujul) padja all on maganud. Katsuge siis väita, et ei ole lähedane!
Laupäeval oli meie esimene majanduspäev. Põhimõtteliselt on see suuremat sorti kraamimispäev. Suurpuhastus, mida tavaliselt tehakse kord-paar aastas, tuli meil nüüd ja edaspidi iga jumala laupäev ette võtta. Alustasime kella kaheksast hommikul ja lõpetasime pärastlõunal. Igapäevane koristamine oli sellega võrreldes nohu, sest ülemused näitasid neil juhtudel üles erilist leidlikkust ja fantaasiat. Mustus oli nädala jooksul infiltreerunud kõikvõimalikesse kohtadesse ja see tuli hävitada. Kapipealsed, liistuservad, tuletõrjevoolikukapp, kaamerapealsed, torud ja pesumasinatetagused, lambikuplid ja ripplagi. Kõikjalt tuli tolm välja ajada. Tubadest tassiti seks puhuks kõik voodid koridori. WC-toimkond leidis paberihoidjatest igasugu muhedaid kirjutisi, à la „4 päeva reservini“, „nautige ajateenistust, noored“ jms. Välja oli elatud oma viha ülemuste vastu ja leidus vahvaid luuletusi. Ühesõnaga oli nüüd teada, et kui sealkandis pikem istumine käsil, siis tasub nende paberihoidjate sisemust uurida. Läheb ehk tuju paremaks.
Pärast majandamist oli siinveedetud aja jooksul esimest korda vaba aeg. Sai lugeda, kirjutada, sporti teha jne. Tundus uskumatu, et võib rahulikult oma asjade kallal toimetada. Kuskil kuklasagaras oli kogu aeg teadmine, et pidu võib jääda üürikeseks ja kellegi sigaduse peale võib see puhkeaeg minuti pealt lõppeda ja asenduda näiteks voodiralliga. Õnneks midagi sellist ei juhtunud.
Laupäeviti kehtis väeosas teistmoodi kodukord. Siis võisime soovi korral tavapärase 22.00 asemel 23.00ni üleval olla (äratus oli kella kuue asemel kell seitse). Olime selle võimaluse üle üsna rõõmsad. Nii võis loota, et õnnestub internetis mõni asi korda ajada või film lõpuni vaadata või lihtsalt puhata. Väike konks oli siin muidugi juures – enne 22.30 ei tohtinud keegi voodisse ronida. Ent ometi leidus mingi tainapea, kes 22.05 põhku oli pugenud. Viie minuti pärast anti kogu seltskonnale käsklus „öörahu“. Kirusime toda „tarka“ ja ronisime voodisse. Õnn oli üürike. Tegelikult oli meil vedanud, sest sama hästi võinuks ülemale pähe tulla väike õhtune varbasirutus lennuvälja kiirendusrajal. 2 kilomeetrit näiteks? Loota, et ainult eksinu karistada saab, polnud mõtet. Ei nüüd ega edaspidi. Tõsi, kõik sõltus eksimusest, ülemusest, kuufaasist ja jumal teab millest veel, aga reeglina sai kopikasse terve rühm või jagu, mitte üksikvõitleja.
Eesmärgiks oli tekitada ühtekuuluvust ja ühtsust; mõistmist, et sinu heaolu sõltub teistest ning et sa ei vastuta mitte ainult enda saba ja sarvedega, vaid et vastutust kannavad kõik ühiselt. Ja oi-oi, kuidas selline mõtteviis karistuse kandmise hetkel karva turri ajab! Isegi siis, kui sellise asjaga nõustuda või selle mõttekust kas või pisutki möönda, ei taha seda ikkagi keegi omal nahal läbi elada. See on nii risti vastu meie tavapärasele käitumisele ja arusaamadele, et see ei mahu puunotiga tagudes ka pähe.
Paljud esimesel nädalal läbielatud asjad tahtsid harjumist saada. Sisseelamine oli alles alguses, mitmed igapäevaste toimetuste ja rutiinidega seotud asjad tundusid imelikud ja mõistmatud. Aga inimene harjub pikapeale kõigega. Isegi poomisega. Alguses sipleb pisut, aga pärast on üsna rahulik. Nii et küll harjun minagi.
See nädal oli „sissejuhatav kursus“. Järgmisel nädalal hakkasime juba täie rauaga saama. Siis hakkas ka reserv tibusammudel lähenema. Reservini jäävaid päevi ei hakata muide lugema väeossa saabumise päevast. Tihtilugu kuluvad esimesed paar päeva sisseelamiseks ja sõduri baaskursus (SBK) algab alles järgneval nädalal. Ristikesi saab tegema hakata väljaõppe algusest alates.
Nädala