_img_img_8228c46b-3500-5e73-a5f0-831a4abf5a4c.jpg"/>
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital
Originaali tiitel: The Blazing World Siri Hustvedt Simon & Schuster 2014 Toimetanud Kersti Unt Korrektuuri lugenud Eda Posti Kujundanud Maris Kaskmann Copyright © 2014 by Siri Hustvedt © Tõlge eesti keelde. Krista Nurm, 2018 ISBN 978-9985-3-4506-1 ISBN 978-9985-3-4638-9 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www. facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif
Toimetaja eessõna
„Kõik intellektuaalsed ja kunstipärased püüdlused, isegi anekdoodid, pilked ja paroodiad, on rahvale rohkem meelt mööda, kui rahvas teab, et kuskilt selle suure töö või suure kelmustüki tagant võib leida riista ja paari mune.” Sellise väljakutsuva lause peale sattusin 2003. aastal üht toimetajale saadetud kirja lugedes, mis avaldati ühes The Open Eye numbris – tegemist on valdkondadevahelise ajakirjaga, mille ustav lugeja olin juba mitu aastat olnud. Kirja autor Richard Brickman polnud seda lauset ise kirjutanud. Ta tsiteeris Harriet Burdenit, kunstnikku, kelle nime ma polnud trükimustas varem kohanud. Brickmani väitel oli Burden kirjutanud talle pika kirja ühest projektist ja palunud temal see avalikustada. Kuigi Burden oli oma töid 1970. ja 1980. aastatel eksponeerinud New Yorgis korraldatud näitustel, oli ta selles, kuidas need vastu võeti, pettunud ja kunstimaailmast täiesti eemale tõmbunud. Millalgi 1990. aastate lõpu poole alustas ta eksperimenti, mis kestis viis aastat. Brickmani sõnul palkas Burden kolm meest, kes pidid esinema tema loomingu autoritena. Kolmel New Yorgi galeriides välja pandud isikunäitusel, mille autoriks arvati olevat Anton Tish (1999), Phineas Q. Eldridge (2002) ja kunstnik, keda tunti vaid Rune nime all (2003), näidati tegelikult Burdeni teoseid. Burden nimetas kogu projekti „Maskeeringuteks” ja kuulutas, et sellega ei tahtnud ta paljastada mitte ainult kunstimaailma eelarvamuslikku suhtumist naistesse, vaid tõestada avalikkusele, et inimtaju toimib kompleksselt ning kuidas teadvustamata ideed soost, rassist ja kuulsusest mõjutavad vaataja arusaama konkreetsetest kunstiteostest.
Ent Brickman läks veelgi kaugemale. Tema väitel rõhutas Burden, et pseudonüüm, mille ta oli võtnud, muutis tema loodava kunsti iseloomu. Teisisõnu, mees, keda naine maskina kasutas, mõjutas seda, millist kunsti Burden lõi: „Iga kunstnikumask muutus Burdeni jaoks „poetiseeritud isiksuseks”, „hermafrodiitse iseenda” visuaalseks edasiarenduseks, mida ei saanud pidada osaks ei temast ega tema maskist, vaid „nende vahel loodud läbipõimunud tegelikkuseks”.” Esteetikaprofessorina olin projektist otsekohe lummatud nii selle ambitsioonikuse kui ka filosoofilise komplekssuse ja peenuse tõttu.
Ühtaegu ajas Brickmani kiri mind hämmeldusse. Miks polnud Burden ise oma seisukohta avaldanud? Miks lasi ta Brickmanil enda nimel rääkida? Brickman väitis, et kuuekümneleheküljeline kiri, mida Burden nimetas „Läkituseks väljamõeldud olemise vallast”, oli tema kirjakasti saabunud ootamatult, ja et enne seda polnud tal kunstniku olemasolust aimugi. Ka Brickmani kirja toon pakub huvi: see on vaheldumisi üleolev ja imetlev. Ta sarjab Burdeni kirja liialdusi ja peab seda akadeemilises ajakirjas avaldamiseks sobimatuks, siis aga tsiteerib justkui heakskiitvalt teisi kunstnikule omistatud lõike. Mulle jäi kirjast segane mulje ning samuti ärritas mind Brickman, kelle märkused hägustasid suuresti Burdeni esialgset teksti. Vaatasin kohe järele, mida need kolm näitust endast kujutasid: Tishi „Lääne kunsti ajalugu”, Eldridge’i „Lämmatavad toad” ja Rune „Pealispinna all” olid kõik üksteisest silmanähtavalt erinevad. Sellest hoolimata avastasin kõigi kolme näituse juures mingi „perekondliku sarnasuse”. Tishi, Eldridge’i ja Rune tööd, mille oli väidetavalt loonud Burden, olid kõik taiestena mõjusad, kuid erilist huvi äratas minus just Burdeni eksperiment, sest see haakus mu enda intellektuaalsete huvidega.
Minu päevakava oli tol aastal väga tihe. Olin ajutiselt osakonnajuhataja kohusetäitja, nii et ma sain rahuldada oma uudishimu „Maskeeringute” vastu alles kolme aasta pärast, mil võtsin akadeemilise puhkuse, et töötada oma raamatu „Plural Voices and Multiple Visions” kallal, milles ma võtan vaatluse alla Søren Kierkegaardi, M. M. Bahtini ja kunstiajaloolase Aby Warburgi teosed. Brickmani kirjeldus Burdeni projekti ja poetiseeritud isiksuste kohta (viimane on Kierkegaardi väljend) haakus ideaalselt minu enda mõtetega ning nii ma otsustasin Brickmani The Open Eye kaudu üles otsida ja kuulata, mida tal enda kaitseks öelda on.
Ajakirja toimetaja Peter Wentworth otsis välja enda ja Brickmani e-kirjavahetuse – mitu lühikest, igavat, ametlikku teadaannet. Ent kui mina püüdsin Brickmaniga ühendust võtta, avastasin, et aadressi pole olemas. Wentworth tõi lagedale ühe essee, mille Brickman oli ajakirjas avaldanud kaks aastat enne The Open Eyele saadetud kirja, ja mulle meenus hilinemisega, et olin seda lugenud: tegemist oli raskesti mõistetava tekstiga, milles kritiseeriti käimasolevaid arutelusid analüütilise filosoofia kontseptsioonide üle – see teema oli minu huvidest kaugel. Wentworthi sõnade kohaselt oli Brickman saanud Emory ülikoolist filosoofiadoktori kraadi ja töötas Minnesotas Northfieldis St. Olafi kolledžis abiprofessorina. Ent kui ma St. Olafi kolledžiga ühendust võtsin, selgus, et seal ei õpeta ega ole ka kunagi õpetanud ühtki Richard Brickmani nimelist isikut. Pole vist vaja lisada, et ka Emory ülikoolil polnud andmeid ühegi sellenimelise filosoofiadoktorandi kohta. Otsustasin pöörduda otsejoones Harriet Burdeni poole, kuid selleks ajaks, kui ma talle New Yorgis tema tütre Maisie Lordi kaudu jälile sain, oli ta kaks aastat surnud olnud.
Siinse raamatu mõte sündis minu esimese Maisie Lordiga peetud telefonivestluse käigus. Kuigi ta teadis Brickmani kirjast, üllatus ta, kui kuulis, et selle autor polegi seesama inimene, kelleks ta teda pidas, kui too tõepoolest üldse olemas oli. Tema teada oli ema Brickmaniga suhelnud, kuid ta ei teadnud nende lävimise üksikasju. Selleks ajaks, kui mina Maisiega rääkisin, olid Harriet Burdeni kunstiteosed kõik kataloogitud ja säilitatud ning Maisie ise oli juba mitu aastat töötanud emast kõneleva dokumentaalfilmi kallal. Filmis on kasutatud pealeloetud katkendeid kahekümne neljast isiklikust päevaraamatust, mida ta ema hakkas pidama 1995. aastal pärast abikaasa Felix Lordi surma, igal märgistuseks üks tähestiku täht. Niipalju kui Maisie teadis, ei mainitud Brickmani üheski päevikus. (Mina leidsin kaks viidet R. B-le, eeldatavasti Richard Brickmanile, kuid ei midagi paljastavamat.) Maisie aga oli kindel, et ema jättis päevikutesse terve rea „vihjeid” mitte üksnes oma pseudonüümse projekti, vaid ka millegi sellise kohta, mida ta nimetas „minu ema isiksuse saladusteks”.
Kaks nädalat pärast meie telefonivestlust lendasin New Yorki, kus sain kokku Maisie, tema venna Ethan Lordi ja Burdeni elukaaslase Bruno Kleinfeldiga, kes kõik vestlesid minuga pikalt. Nägin sadu kunstiteoseid, mida Burden polnud kusagil eksponeerinud, ja ta lapsed teatasid mulle, et tema tööd viidi just New Yorgis asuvasse mainekasse Grace Gallerysse. Burdeni 2008. aasta retrospektiiv pälvib tunnustust ja kiidusõnu, mida kunstnik meeleheitlikult igatses, nii et tema tõeline karjäär algas alles postuumselt. Maisie näitas mulle katkendeid oma lõpetamata filmist ja, mis eriti oluline, lubas mul märkmikke uurida.
Lugedes sadu Burdeni kirjutatud lehekülgi, olin kord lummatud, kord ärritatud või masenduses. Ta pidas ühel ja samal ajal mitut eri päevaraamatut. Mõnele sissekandele kirjutas ta kuupäeva juurde, teistele mitte. Tal oli märkmike jaoks ristviidete süsteem, mis mõnikord oli üheselt arusaadav, teinekord näis aga oma ülimas keerukuses absurdne või komplitseeritud. Lõpuks loobusin ma selle lahtiharutamisest. Mõnel leheküljel kahaneb ta käekiri loetamatuks ja teistel kasvab niivõrd suureks, et lehele mahub vaid paar lauset. Kohati hägustavad teksti joonistused, mis katavad ka valmis teksti. Mõned märkmikud olid tihedasti täis kirjutatud, teised sisaldasid vaid üksikuid lõike. Märkmik A ja märkmik U olid peamiselt autobiograafilised, kuid mitte täielikult. Ta oli teinud hoolikalt märkmeid kunstnike kohta, keda armastas ja kellest mõned võtsid päevikus enda alla terveid lehekülgi. Näiteks Vermeer ja Velázquez on koos V-tähe all. Louise Bourgeois’l on oma märkmik L-tähe ja mitte B-tähe all, kuid L hõlmab ka kõrvalepõikeid lapsepõlve ja psühhoanalüüsi. William Wechsler, märkmik W, sisaldab tähelepanekuid Wechsleri tööde kohta, aga ka üksikasjalikke kõrvalepõikeid Lawrence Sterne’i „Tristram Shandy” ja Eliza Heywoodi „Fantomina” kohta ning samuti märkusi Horatiuse teemadel.
Paljud päevaraamatud sisaldavad peamiselt märkmeid tema loetava lektüüri kohta, mis oli mahukas ja hõlmas paljusid valdkondi: kirjandust, filosoofiat, keeleteadust, ajalugu, psühholoogiat ja neuroteadust.