Kui ma nüüd selle peale mõtlen, tunnen sõrmede all WC-poti prill-laua siledat, jahedat pinda nagu siis, kui ma sellest kinni haarasin, ning kurgu ja sisikonna krampe, mis panid õhku ahmima ja tõmblema. Ka mina suren ära, mõtlesin, ja kaon. Analüüsid ja veel analüüse. Arstid ja veel arste. Midagi ei leitud. Seejärel kõige viimane peatuspaik, neile, kel on nõndanimetatud funktsionaalne tervisehäire, juhuks, kui on düssotsiaalne isiksusehäire, juhuks, kui keha on alistanud kõnevõime – Rachel viis mu psühhiaatri-psühhoanalüütiku juurde. Ma nutsin ja rääkisin ja nutsin natuke veel. Ema ja isa, korter Riverside Drive’il, Cooper Unioni kolledž. Minu vanad ja maatasa tehtud ambitsioonid. Felix ja lapsed. Mida ma küll teinud olen?
Ja siis, ühel pärastlõunal kell kolm läbi kümme minutit, vahetult enne, kui mu seanss lõppes, vaatas doktor Fertig mulle otsa oma kurbade silmadega, mis olid ilmselgelt näinud palju suuremat kurbust kui minu oma, kahtlemata palju hullemat kurbust kui minu oma, ja ütles vaiksel, kuid kaastundlikul häälel: veel on aega, et midagi muuta, Harriet.
Veel on aega, et midagi muuta.
Oksendamine lakkas. Ärge laske kellelgi öelda, et võlusõnu pole olemas.
1 Puuduvad igasugused dokumentaalsed tõendid sellenimelise kunstniku kohta. Pole teada, miks Burden väänab viieteistkümnenda sajandi flaami maalikunstniku Hieronymus Boschi (ca 1450 – 1516) nime, muutes autobiograafilise loo seeläbi väljamõeldiseks. Märkmikus G, milles Burden kirjutab „Maiste lõbude aiast”, seletab ta: „ ... vahest suurim kunstnikest ihuliste piiride ja nende unenäoliste tähenduste väljendamises. Tema ja Goya.” [ ↵ ]
2 Vt Arthur Piggis, „Notes on Artists”, 1975–1990 (New York: Dreyfus Press, 1996). [ ↵ ]
Cynthia Clark
(intervjuu Clark Gallery endise omanikuga, New York,
6. aprill 2009)
Hess: Kas mäletate esimest korda, kui te Harriet Burdeniga kohtusite?
Clark: Jah, Felix tõi ta galeriisse kaasa. Felix oli selleks ajaks just Sarah’st lahutatud ning ta kõndis sisse selle hiiglasliku tüdrukuga, kes oli suur nagu maja ja jõ-le la-he-dalt lopsakas, aga eriskummalise pika näoga. Teda kutsuti Amatsooniks.
Hess: Kas te olite tollal tema töödega tuttav?
Clark: Ei, kuid ausalt öeldes ei olnud keegi tema töödega tuttav. Nüüd olen ma neid, tema varaseid teoseid, näinud, kuid tõsi on see, et mitte keegi kunstimaailmast ei oleks neid tollal üles pannud. Need olid liiga närvilised, sissetallatud rajast liiga erinevad. Need ei sobinud ühtegi raamistikku. Kuuekümnendate lõpus, seitsmekümnendate alguses oli, teate ju küll, väga palju kunstisõdu. Ta polnud ka Judy Chicago, kes võinuks mõne feministliku avaldusega välja tulla. Küllap tegi ka Felix selle problemaatiliseks. Felix ei saanud teda ju esindada, see olnuks onupojapoliitika.
Hess: Kas teile jäi temast peale välimuse veel muljeid, mida tahaksite selle raamatu tarvis edasi anda?
Clark: Ühel õhtusöögil tegi ta stseeni. See oli aastaid tagasi, arvan, et umbes kaheksakümne viiendal. Ta vestles kriitik Rodney Farrelliga – too kadus küll hiljem pildilt, aga tollal oli tal veidi mõjuvõimu –, igatahes ajas miski, mida Farrell ütles, Burdeni silmanähtavalt närvi, ning kuigi me kõik olime seda naist pidanud väga vaikseks, plahvatas ta ja hakkas vatrama filosoofiast, kunstist, keelest. Ta rääkis väga valjusti, dotseerivalt, ebameeldivalt. Ma arvan, et kellelgi polnud õrna aimugi, millest ta rääkis. Mulle ausalt öeldes tundus, et see oli mingi pudikeel. Kõik jäid vait. Ja siis hakkas ta naerma hullumeelset, põrunud naeru ning läks laua äärest minema. Felix oli endast väljas. Ta vihkas stseene.
Hess: Ja pseudonüümid? Kas te kahtlustasite midagi?
Clark: Absoluutselt mitte. Pärast seda, kui Felix suri, kadus Burden silmapiirilt. Keegi ei rääkinud enam temast.
Hess: Kas teid ei üllatunud see, kui väljapeetud olid Anton Tishi taiesed? Ta oli sel ajal ainult kahekümne neljane, näis olevat eikusagilt välja ilmunud, intervjuudes olid tal silmatorkavad väljendusraskused ja tundus, et tal on omaenda teoste kohta ainult pealiskaudsed mõtted.
Clark: Ma olen oma galeriis eksponeerinud paljusid kunstnikke, kes ei suutnud öelda, millest nende tööd räägivad. Olen alati uskunud, et teos peaks kõnelema enda eest ning et kunstnikel lasuv surve neid lahti seletada on kohatu.
Hess: Olen teiega nõus, kuid ometigi on „Lääne kunsti ajalugu” viidetest, tsitaatidest, kalambuuridest ja anagrammidest läbi põimunud keerukas nali kunsti arvel. Ühel akadeemia igaaastasele salonginäitusele välja pandud Chardini lõuendil on vihje Diderot’le, mis pärineb prantsuskeelsest väljaandest. Seda konkreetset esseed ei olnud siis veel inglise keelde tõlgitud. Noormees prantsuse keelt ei osanud.
Clark: Kuulge, ma olen seda varemgi öelnud. Sellele kõigele on praegu väga hea tagantjärele vaadata ja küsida, kuidas pagana pihta meid küll niimoodi tüssati. Te võite viidata mis näidetele tahes. Mina ei arutlenud selle üle, kuidas noormees seda tegi. Ta pakkus mulle oma teoseid. See tekitas tähelepanu. See müüs. Ma külastasin tema ateljeed ja seal olid kõikjal pooleli olevad tööd. Mida teie oleksite arvanud?
Hess: Ma ei oska öelda.
Clark: Teate, selle kohta ei ole üheselt selget seisukohta. Võib kergesti väita, et teose esitlus, performance, oli osa taiesest endast, et see kõik kuulub kokku ning, nagu te väga hästi teate, siis teosed sellelt näituselt, millel on Anton Tishi signeering, on kõrges hinnas. Ma ei kahetse hetkegi, et neid eksponeerisin.
Hess: Arvan, et peamine küsimus on see: kas teie oleksite neid eksponeerinud, kui oleksite teadnud, kes need tegelikult valmistas?
Clark: Usun, et oleksin. Jah, ma arvan, et oleksin küll.
Maisie Lord
(toimetatud ülestähendus)
Pärast seda, kui ema Brooklyni kolis, hakkas ta kodutuid kokku korjama – kodutuid inimesi, mitte loomi. Iga kord, kui tal külas käisin, paistis ühes tema tubadest elavat juba järgmine „assistent”: luuletaja, hulkur või lihtsalt mõni tavaline ligimesearmastuse juhtum, ning ma olin mures, et nad võivad teda ära kasutada, ta röövida või isegi une pealt tappa. Ma muretsen liiga palju, see on krooniline. Minust on saanud meie pere muretseja – see on jäänud minu ülesandeks. Ema juures elas kaua aega mees, kes nimetas ennast Baromeetriks. Veidi enne seda, kui tüüp ema ukselävele maandus, oli too veetnud kaks nädalat Bellevues. Ta patras muudkui tuulte toodud sõnumitest ja tegi kummalisi liigutusi, et õhuniiskust vähendada. Kui mainisin, et ta teeb mind murelikuks, vastas ema: „Aga Maisie, ta on vagur inimene ja ta joonistab väga hästi.” Nagu selgus, oli emal tema suhtes õigus. Temast sai ühe mu filmi peategelane, kuid oli ka teisi, põgusamaid ja ebameeldivamaid tegelasi, kes mind öösiti ärkvel hoidsid, kuni saabus Phineas ja sättis ema juures korra majja, kuid see juhtus hiljem. Ema elas vanas ja tohutu suures laohoones. Sellel oli kaks korrust: üks elamiseks ja teine töötamiseks. Kui ta hoones remonti tegi, hoolitses ta selle eest, et seal oleks palju magamistube „kõikidele mu tulevastele lastelastele”, aga mina arvan, et ta unistas juba siis sellest, et saaks noori kunstnikke otseselt aidata, neile elukohta ja töötuba pakkuda. Mu isal oli oma fond. Mu emal oli oma ad hoc Red Hooki kunstnike koloonia.
Üsna varsti pärast seda, kui ema sinna kolis, ütles ta mulle: „Maisie, ma oskan lennata.” Tema energia oli ülevoolav – pehmelt öeldes. Ma lugesin kuskilt hüpomaaniast ja küsisin endalt, ega mu emal seda ei ole. Närvisüsteemi kõiksugused tõusud ja mõõnad võivad ju leinamist raskendada ning pärast isa surma oli ta tõesti haige. Ta oli nii nõrk ja kõhn, et suutis vaevu liikuda, kuid pärast seda, kui ta paranes, ei peatunud ta ikkagi. Ema töötas iga päev pikalt oma ateljees ja pärast seda luges kaks või kolm tundi, ühe raamatu teise järel: nii romaane kui ka teoseid filosoofiast, kunstist ja teadusest. Ta pidas päevikuid ja märkmikke. Ta ostis endale suure ja raske poksikoti ning palkas Wanda-nimelise naise endale poksitunde andma. Mõnikord tundsin end üksnes ema vaadates jõuetuna. Temas oli alati