pärsituks, olin sõlmed lahti päästnud ja köidikuist vabanenud. Peaksin kogu seda oksendamist tänama. Sellest sümptomist sai alguse minu julgus rääkida ja muutuda. Minust oli saanud Vabastatud Harriet, siis alles viiekümne viiene, kuigi loendasin aastaid, ning ma mõtisklesin muude eluradade, alternatiivsete eksistentside, teise Harry Burdeni üle, kes oleks võinud, oleks saanud, oleks pidanud ennast varem valla päästma, või siis sellise Harry Burdeni üle, kes oli nagu April Rain, väike ja rõõsk, või Harry üle, kes on sündinud poisina ja oleks tegelikult ka Harry, mitte Harriet. Oleksin võinud oma pikkuse ja tõrksate juustega olla tugeva kondiga noormees. Kas polnud ma siis kuulnud, kuidas ema halas kõikide nende sentimeetrite pärast, mis olid tüdruku peale raisatud? Mind painas mõte teisest kehast, teisest olemise viisist. Kas tegemist oli mingit sorti kahetsusega? Arutlesin omaette, mis tunne võiks olla minu teadvusel Edgari kehas. Kindla peale ei tahtnud ma endale Edgari meeli, mis olid ääretasa täis tehnobände ja pidevat jutumula, milles torkas pidevalt tähenduseta sidesõnana kõrva täheühend „krt”. Fantaasia hakkas kuju võtma ja keerles kõikvõimalikke trajektoore mööda ümber minu, paljutahulise kunstniku.
Kahtlustasin, et kui ma oleksin sündinud teistsuguses pakendis, oleks minu tööd omaks võetud või neisse oleks vähemalt tõsisemalt suhtutud. Ma ei uskunud, et minu vastu oleks sepitsetud vandenõu. Suur osa eelarvamustest on alateadlikud. See, mis pinnale ilmub, on mõistetamatu vastumeelsus, mida siis püütakse kuidagi mõistuspäraselt õigustada. Vahel on eiramine hullemgi – igavus teise inimese silmis, kinnitus, et ükski osa minust ei saa kuidagimoodi huvi pakkuda. Sellest hoolimata olin kogunud kokku mulle suunatud otsesed hoobid ja alandused ning need olid mind pauku kartma pannud.
Minu selja taga: See on Felix Lordi naine. Ta teeb nukumaju. Naerukihin.
Näost näkku: Kuulsin, et Jonathan pani su tööd välja, sest ta on Felixi sõber. Lisaks oli neil kollektsiooni naist vaja.
Rämpslehes: Legendaarse kunstikaupmehe Felix Lordi abikaasa Harriet Burdeni näitus Jonathan Palmeri galeriis koosneb väikestest arhitektuuriteostest, mis on risustatud mitmesuguste kujude ja tekstidega. Taiesel puudub igasugune korrastatus või fookus ning tundub, et see on veider segu pretensioonikusest ja naiivsusest. Jääb vaid imestada, miks oli need tööd vaja näitusele panna.[4.]
Ajaga läksid emotsioonid hullemaks, mitte paremaks. Hoolimata Racheli ennustusest, et ma naasen lahingukära juurde, teadsin mina, et noorus on ihaldatud vara ja et vaatamata geriljatüdrukute tegevusele on ikkagi parem, kui sul on peenis.[5.] Minul oli parim enne möödas ja peenist polnud mul kunagi olnud. Minu jaoks oli liiga hilja omaenda nime all esineda. Olin lõplikult kadunud ja see, kui kergesti see juhtus, oli mulle selgeks teinud, kui pinnapealsed olid olnud minu ja nende kõikide vahelised suhted. Nad tulid mälestusteenistusele – või vähemalt mõned neist. Selleks ajaks, kui Felix suri, oli tema kõrgpunkt möödas. Ta oli läinud ajalukku P. ja L-i ja T. möödunud aegade teoste vahendajana. Tema naisel polnud millegagi ajalukku minna, aga mis siis, kui ma saaksin naasta teise isikuna? Hakkasin välja mõtlema lugusid geniaalsetest maskeeringutest. Nagu nüüdisaegne Sherlock Holmes, sulandusin oma kostüümidesse ning lollitasin isegi lapsed ja Racheli oma kavalate persona’dega ära. Joonistasin kavandeid kõikvõimalikest Harrydest: Superman Harry, keep seljas; kodutu ja ebaselge seksuaalse orientatsiooniga, pudeleid tariv Harry; lühikese ja klanitud valge habemega dändist vanamees Harry; meessoost transvestiit Harry (üsna veenev); itsitav Harry mehe suguelunditega, mis on hellenistlikku traditsiooni järgides tagasihoidliku suurusega. Ja ma ammutasin inspiratsiooni minevikust:
„Ajalooline ja füüsiline väitekiri Catterina Vizzani juhtumi kohta, mis sisaldab Roomas sündinud noore naise seiklusi; naine veetis kaheksa aastat mehe kombel, tapeti armuloo pärast noore daamiga, ning kui lahkamisel leiti, et ta on neitsi, pääses ta vaevu sellest, et rahvas oleks teda pühakuks pidama hakanud. Mõningate kurioossete ja anatoomiliste märkustega neitsinaha olemuse ja olemasolu kohta. Koostanud Giovanni Bianchi, Siena ülikooli anatoomiaprofessor, teda lahanud kirurg. Millele inglise keele toimetaja on lisanud teatavaid vajalikke märkusi.” (Tlk John Cleland, London: Meyer, 1751)
Natuke aega pärast seda, kui Inglismaal avaldati professor Bianchi uurimus, mille oli tõlkinud ja toimetanud John Cleland, „Fanny Hilli” kurikuulus autor, hakkas Charles d’Eon de Beaumont, Prantsuse diplomaat, spioon ja tragunite kapten, avalikult naisterõivais ringi käima. Ta selgitas, et teda kasvatati poisina, kuid tegelikult on ta naine. Ta avaldas memuaarid pealkirja all „La Vie militaire, politique et privée de Mademoiselle d’Eon”. Tema surma järel avastati, et tal on meesterahva suguelundid.
Oli ka üks märkimisväärne juhtum doktor James Barryga, kes astus 1809. aastal Edinburghi ülikooli meditsiini erialale, sooritas 1813. aastal Inglismaa Kirurgide Kuningliku Kolledži eksami, sai sõjaväekirurgiks, reisis ühest teenistuskohast teise ja edutati järjest kõrgematele auastmetele. Karjääri lõppedes oli ta Kanada sõjaväehaiglate peainspektor. Ta suri 1865. aastal Londonis düsenteeriasse. Alles siis avastati, et ta oli naine. Kuna oma soo tõttu ei tohtinud ta meditsiiniga tegelda, siis oli ta sugu vahetanud.
Edukal džässmuusikul Billie Tiptonil, sündinud 1914. aastal kui Dorothy Lucille Tipton, keelati keskkoolibändis esineda, sest ta oli tüdruk; ta hakkas esinema mehena ja hakkaski siis elama mehe elu; tal oli pikaajaline suhe endise strippari Kitty Oakesiga ja nad lapsendasid koos kolm poega. Ükski neist ei teadnud kuni tema surmani 1989. aastal, et anatoomiliselt oli Billie olnud naine.
Selle kohta, miks naissoost loobutakse ja hakatakse meheks või vastupidi, vastavalt vajadusele, on palju lugusid ja sellel on sama palju põhjuseid. On olnud naisi, kes järgnesid oma abikaasale sõtta ja võitlesid, et tema lähedal olla, ning naisi, kes võitlesid puhtalt patriootlikust õhinast ja pärast lahingut hakkasid uuesti naiseks. On olnud naisi, kes esinesid mehena, et pärida oma isa vara, ja naisi, kes olid kaotanud kõik – abikaasa ja lapsed ja raha – ning tundsid, et on naisena liiga haavatavad, ja hakkasid meheks. Paljudel neist olid osavõtlikud emad-isad, õed-vennad ja sõbrad, kes nende saladust hoidsid. Riided, nimi, muudetud häälevarjund ja sobivad liigutused olidki kõik, mida vaja. Aja möödudes polnud enam vaja pingutada, et mees olla. Enamgi veel – see sai nende tegelikkuseks.
*
Ent kas mina olin huvitatud omaenda kehaga eksperimenteerimisest, oma rindade kinnisidumisest ja millegi püksi toppimisest? Kas ma tahtsin elada mehena? Ei. Mind huvitas vaid taju ja selle muudetavus, asjaolu, et me näeme tavaliselt seda, mida näha tahame. Kas mitte see Harry, keda ma peeglist nägin, ei olnud juba piisavalt muutunud? Ma arutlesin tihti endamisi, kas ma ennast üldse päriselt ka näen. Ühel päeval leidsin, et näen täitsa hea välja ja olen suhteliselt sale, tähendab, enda kohta, aga järgmisel päeval nägin lõtva, pirnikujulise kerega groteskset kuju. Kuidas sai muutust selgitada muu kui mõttega, et minapilt on parimal juhul ebausaldusväärne? Ei, ma tahtsin oma keha sellest välja jätta ja teha kunstipäraseid kõrvalepõikeid kellegi teise nime all ning ma tahtsin enamat kui vaid kattevari nimega George Eliot. Tahtsin luua iseenda kaudseid sidekanaleid à la Kierkegaard, kelle maskid põrkusid ja võitlesid omavahel teostes, kust võis leida nii jämedat, peent kui ka vaevu märgatavat irooniat. Kust ma leiaksin omaenese Victor Eremita, A ja B, Kohtunik Wilhelmi, Johannes de Silentio, Constantin Constantiuse, Vigilius Haufniensise, Nicolaus Notabene, Raamatuköitja Hilariuse, Inter et Interi, Johannes Climacuse ja Anti-Climacuse?[6.] See, kuidas selliseid transformatsioone minu puhul saavutada, oli parimal juhul hägune: polnud rohkemat kui mõttes tehtud märkmed, kuid ma leidsin need viljakad olevat.
Kas mitte polnud S. K. varjunime Notabene all kirjutanud terve rea eessõnu, millele ei järgnenud mingit teksti?[7.] Mis oleks, kui ma leiutaksin kunstniku, kelle kohta on ohtralt kunstiarvustusi, terve kataloog, aga kellel pole ühtegi taiest? Kui palju kunstnikke oli lõppude lõpuks saanud otsekui katapulteeritult tähtsaks tühja loba abil, mille olid kirja pannud kõik need kirjatsurad, kes olid viitsinud midagi keelealast ette võtta? Ah, see écriture! Too kunstnik peaks olema noormees, enfant terrible, kelle tühisusest luuakse üks lehekülg teksti teise järel. Oo, kui lõbus! Tegin proovi:
X-i töödes avalduv apooria on saavutatud autoinduktsiooni kulgemisel