laikudest, mis meenutasid jäälilli klaasil, ning oli ebakorrapärase kujuga, kasvades ja tihenedes kiiresti. Vähemasti see toimis, hoides tagaajajate püssikuulid ja vibunooled mõnda aega kinni.
Seejärel ratsanik kummardus ja haaras hoo pealt Lana õlavartest ning tõmbas ta kaasa. Kõik see juhtus väga kiiresti, kuid näis võtvat igaviku.
Enne kui Lana millestki aru sai, oli ta hobuse selga kõhuli visatud – pea ühel ja jalad teisel pool. Ratsanik hoidis ühe käega tema vöökohast kinni, mis ühest küljest hoidis naist küll tasakaalus, kuid teisest küljest takistas tal põgeneda. Lana oli sellises olukorras väga abitu. Kui ta oleks üritanud end püsti tõsta, oleks ta maha kukkunud ja hobusekapjade alla jäänud. Hobune galoppis aga täiskiirusel edasi.
Mida ta minuga teeb? Oi kurivaim! Minuga! Alati peab kõik see saast juhtuma minuga! Miks ma ei võinud sinna sohu jõuda? Kas ma pole nii paljugi väärt, et surra?!
Jalamehed, kes enne olid üsna kaugel, jõudsid nüüd väga lähedale. Kaitsev kilp oli kadunud. Nad röökisid ja karjusid vandesõnu ning esitasid ilma igasuguse valehäbita oma nõudmisi.
„Pane plika maha!” möirgas üks.
„Hei! Teeme vaherahu, anna tüdruk meile ja me jätame su rahule!” karjus teine.
Oda moodi ese lendas hobusest paari meetri kaugusele maha, see sisises ning paiskas välja punaseid peenikesi kiiri, mis hobuse jalgu ründasid. Õnneks suutis ratsanik ka need kahjutuks teha.
„Hei, kuuled või?! Pane tüdruk maha!”
Mehed karjusid ja huilgasid veel hulga inetuid sõnu, osa neist keeles, mida Lana ei mõistnud.
„Me saame teid veel kätte!” kostis vihaselt, kuid juba pisut kaugemalt.
Lana soovis ainult, et ratsanik neid kuulda ei võtaks. Ta nuttis ja palvetas oma peas.
Palun ära peatu! Kui sa mind juba kaasa võtsid, siis ära enam peatu!
Hobune ei aeglustanudki sammu, vaid tormas edasi ning vihased mehed jäid järjest kaugemale. Siis tabasid Lanat aga uued hirmud.
Kas ta viskab mu kusagil lihtsalt maha ja jätab mind üksi? Või ta ei tahtnud mind teistega jagada?
Tõtt-öelda hirmutasid mõlemad väljavaated Lanat ühepalju. Polnud tal ju kusagil asu, teda põlati ära ja kiusati igal pool, lihtsalt seetõttu, et ta needust kandis.
Veel hullem – ta teeb mõlemat. Ta teeb minuga, mis tahab ja jätab siis saatuse hoolde.
Enne Torrenisse tulemist ei tajunud Lana, et maagiarahva ning teiste – tavaliste inimeste nagu ta ise – vahel oli niivõrd suur vihkamine. See oli lausa irooniline, sest Lana oli ise musta maagia ohver, aga just selle seotuse tõttu sai ta sama kohtlemise osaks nagu nõiad ja võlurid.
Lana pea huugas hirmsatest võimalustest, mis teda ees võivad oodata. Ta ketras oma peas erinevaid stsenaariumeid, üks hullem kui teine. Paanikas ja kabuhirmus, ei leidnud ta ühtegi lootuskiirt, mis teda nüüd päästaks, sest õnn kaldus teda järjest enam vältivat. Samal ajal hakkas tal halb, sest pea alaspidi üles-alla rappumine ajas iiveldama. Tema silme eest jooksis läbi maa hobuse kapjade all. Sulalumi, pori ja vesi pritsisid talle näkku. Ta oli juba enne väsinud olnud ja terve päeva ilma suutäieta veetnud ning peagi oli ta omadega nii läbi, et soovis vaid oma piinade lõppu. Ta arvas, et suremine ei saa olla hullem kui see.
Kui ma teda väga palun, äkki ta tapaks mu.
Läks hämaramaks ja Lana märkas, et nad olid kusagil metsas. Naine kaotas kohati teadvuse, kuid tundis siiski kuidas hobune tema all kõndis. Kõikjal oli lumesopp ja õhk oli muutunud tunduvalt külmemaks. Lanat läbisid pidevalt külmavärinad.
Lõpuks hobune peatus ning naine tiriti maha. Järgmisel hetkel oli ta kellegi kätel ja teda kanti kuhugi eemale. Lana nägi enda silme ees mehe kaelaehet, mis sammude taktis kiikus. See koosnes kihvadest ja kontidest, mis olid lükitud nahkpaela otsa ja sõlmedega üksteisest eraldatud.
Trofeekee?
Lana oli minetanud võime midagi tunda, ta ei kartnud enam, paanika oli kadunud. Ta ei kavatsenud vastu sõdida, kui mees teda ründaks.
Milleks kõike veel raskemaks teha? Milleks veel rohkem kannatada?
Ta vihkas ennast juba ette selle pärast, et ta alla annab.
„Panen su kohe pikali,” ütles mehe tume hääl.
Lana noogutas ja suikus teadvusetusesse.
„Kes see on?” kuulis Lana äkki nõudlikku ja heledat häält, mis kuulus vaieldamatult naisterahvale. Lana ei teadnud, kui kaua ta vahepeal kadunud oli olnud, aga ei suutnud leida endas jõudu, et silmigi avada. Vastust ei tulnud.
„Miks sa ta siia tõid?” küsis naine solvunud ja samas üleoleva häälega.
„Kuhu ma ta siis viima oleks pidanud? Näed ju ise,” vastas ratsanik.
Lanal oli ühtäkki väga mugav ja soe, vaevu meelemärkusel olles kuulis ta vestlust, kuigi talle tundus, nagu see oleks tulnud kusagilt kaugelt. Ühest küljest tahtis naine seda kõike välja lülitada, aga siiski veenduda, et ta pole enam otseses ohus, seega ta pingutas, et sõnadest aru saada.
„Mis sa temaga teha mõtled?” uuris naishääl tuntava põlastusnoodiga mõne aja pärast uuesti. Lana ei pidanud tema nägu nägemagi, teadmaks, millise pilguga teda vaadati.
„Ma ei tea,” kostis mees väsinud ohkega.
„Ma ei taha teda siia! Sa ei tohi teda siia jätta!” hüüdis naine. See oli rohkem käsk kui arvamus.
„See on minu maja,” vastas mees rahulikult.
„Ei noh, tore! Aga sa vaata teda,” jonnis solvunud naine edasi.
„See on needus.”
Ta teab. Muidugi. Ta peab olema võlur, ma teadsin seda!
„Mitte et ma kahtleksin sinu suuremeelses kaastundevõimes, Rownov,” jätkas naine sarkastilise tooniga, „aga kas ta pole siin meile komplikatsiooniks?”
Rownov Tristes?!
Lana oleks peaaegu ise halisema hakanud.
Ei noh, mu elu on ikka täiuslik. Mis saab veel rohkem valesti minna?
Lana ohkas. Ta kuulis teisi veel rääkimas, aga ei suutnud sõnadest enam aru saada. Siis oli veidi aega vaikus, kuni meeshääl selle katkestas.
„Eks homme paistab. Ma pean hobuse ära viima.”
„Kus siis mina magan?” kriiskas naine.
„Elutoas on diivan. Oma suuremeelsest kaastundest annan ma lahkesti loa seda kasutada,” kostis tige vastus.
„Mhh!” puhkis vihane naine ja seejärel oli kuulda lahkuvaid samme.
Järgmisel hommikul ärkas Lana üsna väljapuhanult, aga kangena. Ta kohmetus, kui vaatas enda ümber peenemustrilise tapeediga väikest tuba, kus ta eales varem polnud viibinud. Naine oli maganud üheinimesevoodis, millel olid rauast sepistatud otsad. See meeldis talle väga, ainult kõik muu seal juures oli paras segadus. Vastasseinas seisis suur puidust kummut, mis vaevu välja paistis, sest selle peale oli kuhjatud hunnik riideid ja muid asju. Kaks tooli kummuti kõrval olid samuti asjadega üle koormatud. Toa kõige märgatavam tunnus oli kohutav lohakus.
Kes küll sellises seapesas elada suudab?
Lana ise võis vahel olla üsna kaootiline, aga siin oli lausa räpane, riided olid kõik mustad ja porised ning suvaliselt üksteise otsa visatud.
Tasapisi hakkasid Lanale meenuma eelmise päeva sündmused. Väljavaade, et saatus teda taas nöögib ning sunnib ta vastamisi ühe ohtlikema võluriga, tekitas tuska.
Kas see on Rownov Tristesi kodu? Ma oleks oodanud midagi teistsugust.
Läbi väikese madala akna, mille ees rippus tolmune ja koltunud pitskardin, paistis tuppa natuke valgust. Lana üritas arvata, mis kell võiks olla, aga peale selle, et