ei suutnud. Bethanyga iga kell, aga mehega millegi pärast mitte.
Rown naeris selle peale. „Mitte midagi.”
Ja-jah, seda ma küll ei usu.
Bethany põrnitses meest tähendusrikkalt ning hakkas lõpuks näppudega vastu lauda trummeldama. Võlur aga raputas korra pead, mille peale blondiin solvus, pani demonstratiivselt käed rinnale risti ning torutas huuli.
„Kuid mul oleks üks palve,” pööras mees end Lana suunas, „me hindaks väga, kui sa jätaksid meiega kohtumise ja selle asukoha siin enda teada.”
„Muidugi,” nõustus Lana siiralt. „Nagu ma tahaks kõigile kuulutada. Mul on endal niigi jamasid kaelas.”
Rown muigas korra. „Jäägu nii.”
Nende sõnadega tõusis mees lauast, haaras oma toidunõud ja pani need kraanikaussi. Seejärel võttis oma seljakoti ja lahkus majast. Lana jäi kahekesi Bethanyga, kes ikka veel väljakutsuvalt mossitas. Nad ei rääkinud, sest Lana sai väga hästi aru, et teine ootas temapoolset vestluse alustamist või katset suhteid siluda.
Ma ei usalda seda „mitte midagi” osa. Liiga lihtne, liiga hea.
Lanal oli võluritega kogemusi. Väga ebameeldivaid kogemusi. Samas oli tal nüüd põhimõtteliselt luba minna, kui talle siinolemine ei sobi. Küll aga oli ta näinud võlureid lubadusi murdmas. Kuid alates hetkest, mil ta Rowni majja sattus, huvitasid teda ta enda mured vähe, see oli väga värskendav tunne ja need kaks olid paeluvad.
Mida küll hertsoginna tahtis selle eest, et ma siia tohin jääda? Kui ta nii jätkab, saab siin tõesti lõbus olema.
Veidi aega vaaginud, arvas Lana, et sai asjale pihta. Naine allus Rowni korraldustele, aga mees ei julgenud talle vastu astuda. Oli üks asi, mis kuigi võimatu, siis parema puudumisel siia sobitus. Teiste vandenõuteooriate seas oli Lana kuulnud totakat lugu sellest, kuidas kroonprintsess Elaisabeth olla kuninglikust paleest röövitud. Väidetavalt oli röövija Rownov Tristes, ehkki keegi ei teadnud, mis neid kahte sidus või milleks oli võluril printsessi vaja. Toona oli see kõige absurdsem asi, mida Lana oli kuulnud ja ta naeris selle välja. Pealegi oli paleesse võimatu sisse murda isegi sellisel mehel, sest see pidavat olema maagiliselt hästi kaitstud. Lana jälgis silmanurgast Bethanyt.
Kas ta tõesti võiks olla kadunud printsess?
Ausalt öeldes ei teadnud Lana, milline see printsess välja nägi. Torreni poliitiline seis oli täielikus kaoses ja kroonprintsess oli tõesti kadunud, need olid ka ainsad kindlad faktid. Kõiki kuningakoja avaldusi esitles asevalitseja ja printsessi kihlatu, keegi Tannenberg. Lana ei saanud aru, miks pidi Torrenil olema veel asevalitseja, kui kuninganna oli olemas. See oli nii segane ja kahtlane, et päris kindel ei olnud vist keegi milleski ja lugusid oli liikvel igasuguseid. Aga et need lood ei puudutanud Lanat otseselt ja kuna viimasel ajal oli iga päev olnud üks suur võitlus, millele ta isegi juba käega tahtis lüüa, siis muutusid sellised arutelud ebaolulisteks.
Kui ta oleks printsess, siis miks ta ei lähe tagasi lossi? Kõik otsivad teda. See ei ole loogiline. Ei, ta ei saa olla printsess. Kui see on Elaisabeth, siis kätt südamele pannes, röövitud ta kindlasti ei ole! Ja miks peaks ta ise siin olla tahtma, kui ta armastatu teda ootab? Ah, neetud kuulujutud! Siin peab mõni teine seletus olema. Pealegi, keegi oleks pidanud ta ära tundma … Üldse, mis see minu asi on?
Nähes, et Lana ei tee kavatsustki esimesena rahu teha, kordas Bethany Rowni liigutusi, viies nõud ära ja lahkudes majast ma-olen-liiga-ilus-et-sind-märgata hoiakuga. Lana oli taas omaette.
Hästi! Kui sind mulle muud moodi ei tutvustatud, siis oledki sa lihtsalt Bethany! Või veel parem eputaja hertsoginna. Ja jääd selleks!
Lana lükkas teema uuesti tagaplaanile ning naeratas laialt, sest ta sai nüüd siia jääda, kuigi mitte päris nii, nagu ta oli plaaninud. Ta kavatses endiselt selle koha korda teha. Naine lasi uuesti kriitilise pilgu üle toa ja hingas sügavalt. Unistused oli vaja nüüd jagada väiksemateks reaalselt teostatavateks plaanideks. Ta kolas mööda elamist, otsides kappidest ja riiulitelt võimalikke töö- ja abivahendeid. Ta leidiski lisaks harjale ja lappidele mõned nuustikud ja veidi kodukeemiat.
Maja tagant leidis ta puurkaevu ja teise sissepääsu keldrisse, kus asus ka elektrikilp. Jälle imestas ta selle üle, kui palju luksust ja mugavusi selles majas oli, arvestades, et näis, nagu polnud siin keegi juba ammu püsivalt elanud.
Kuidas ta selle maja oskas leida? See, et ta ütles, et see on tema oma, ei pruugi veel tõsi olla.
Iiveldusega võideldes puhastas Lana tualetti.
Kui Lana köögi kallale asus, avastas ta, et tema kokakunstisaavutus oli menukas olnud – pott oli peaaegu tühi. Millegipärast üllatas see teda, kuigi ehk ei oleks pidanud, sest mida muud teistelgi süüa oli.
Naine tegutses peaaegu vahet tegemata. Ta ei olnud küll oma pikast rännakust veel taastunud, aga leidis kogu tegevusest endale nii palju rahuldust, et ei tahtnudki puhata. Päeva lõpuks oli ta aga väga väsinud ja selg valutas hirmsasti.
Lana tegi endale olukorrast põhjalikuma ülevaate – sellest, mis puudutas praktilist poolt, aga ka sellest, mis vihjeid andis maja oma eelmiste omanike kohta. Ta oli nädalaid elanud sellest, mida loodusest suutis korjata või inimeste käest kerjata ning mis seal salata – ka sellest, mida teiste prügist leidis. Ta kirjutas üles kõik toiduained, mille ta majast leidis, ja koostas menüü, kus sai kõik olemasoleva ära tarvitada, et midagi raisku ei läheks.
Suppi keetes mõtiskles Lana selle üle, mida ta majakaaslased samal ajal tegid, miks mees tal ikkagi jääda lubas ja kas nad sel õhtul üldse oma nägu näitavad. Lanale hakkas kohale jõudma, et ta oli teatavas mõttes kaasosaline selles, millega iganes mees ja naine tegelevad. See rõhus teda, aga tal puudus tahe midagi muuta. Ta oli teistele ilmselt turvarisk, aga nemad talle veelgi enam.
Keegi ei tea, et ma nendest üldse midagi tean. Rahune, keegi ei oskaks kahtlustadagi.
Maagia, võlurid ja nõiad, müstilised olendid ning paigad olid kunagi Lanat Torrenisse meelitanud. Varem oli tal olnud sellest kohast väga naiivne ja idealiseeritud kujutluspilt, kuid saadud kogemused õpetasid teda kiiresti kartma igasugust maagiat. Siiski leidis ta selles ikka veel midagi lummavat, isegi imetlusväärset. Aukartus oli ehk kõige õigem väljendus, sest kõik, mida ta näinud oli ning omal nahal tunda saanud, pani teda jubedusest värisema.
Sel õhtul tuli koju vaid Bethany. Ta ei rääkinud Lanaga sõnagi ega isegi vaadanud ta poole, vaid viskas möödaminnes Lana suunas suure seljakoti ning asus sööma. Lana oleks igal muul juhul sellest stseeni teinud, aga ta oli liialt väsinud. Esiti kavatses ta kandami niisama nurka seisma jätta ning seda ignoreerida, kuid uudishimu sai temast võitu. Naine kiikas kotti ning oli siiralt hämmeldunud. Seal oli kleite ja muud vajalikku, mis olid enam-vähem tema suurusele parajad, kindlasti mitte selle õblukese hertsoginna mõõtu. Pealegi olid Bethanyl uued riided juba seljas, aga ka see kreemjasroheline kleit polnud siia sobilikum kui eelmine.
Mulle?
Lana hall kleit oli väga kulunud, selle varrukate paikadel olid juba omakorda lapid peal ning seelikuosa serv narmendas mitmest kohast. Need uued rõivad olid täiesti tavalised ja kaunistusteta – lihtinimese igapäevakleidid, aga Lana jaoks hädavajalikud. Üks neist oli paksemast riidest, pruuniruuduline ja kõrge kaelusega, mis meenutas talle ranget õpetajavormi. Teine oli natuke õhem ja tumesinist värvi ning tänu väikesele paelast lipsule kroogitud kaelusel ja pikale nööbireale, mis kaunistas selga, oli see veidi pidulikum. Kingad olid pisut suuremad kui vaja, aga see oli tühine mure. Tema enda pisikeses märsis, millega ta oli Rowni majja sattunud, leidus üks paar päevinäinud pesu ning mõned pisemad tarbeasjad nagu kamm, paari meetri pikkune nöörijupp, tükk seepi ja taskunuga.
„Aitäh,” ütles Lana vaikselt.
Pakun, et see ei olnud tema idee.
Blondiin vaatas korra mürgiselt Lana poole ega lausunud midagi.
Üsna pea selgus, et hertsoginna ei oska üldse süüa teha, kui just leiva, juustu ning mõnikord harva ka vorsti lõikamine ja nende