jäi ta isekeskis arutlema, miks Rown need üleüldse toonud oli, sest Bethany oli nendest veelgi rohkem üllatunud ja väga häiritud.
Küllap andis mõni neiu talle korvi. Vähemalt ei visanud ta neid lihtsalt ära, see oleks tõesti raiskamine olnud.
See ei olnud aga kõige iseäralikum juhtum. Ükskord, kui Bethany oli jälle kadunud, oli Rown kodus ja luges nagu ikka. Lana oli ametis köögi koristamisega, mis tal sel päeval üldse ei sujunud. Ta tegi korduvaid katseid praeahju seest puhtaks saada, aga hangunud rasvakihid ei olnud nõus sealt maha tulema. Lana oli väga ärritunud, kuid pärast tundidepikkust vaeva oli ta lõpuks sunnitud loobuma. See suunas naist oma raevu millegi muu peale välja valama, ta haaras harja ning asus sellega hoogsalt põrandat pühkima. Ta alustas toa tagumisest otsast riiulite juurest ja kui ta Rownini jõudis, liigutas mees ennast vaid nii palju, et istus ühest tugitoolist teise.
No on tegelane! Ta võiks natukenegi siin majas korda luua, aga oh ei, tema ei liiguta sõrmegi. Ta on sama saamatu kui hertsoginna!
Lana nihutas tooli, millel mees oli ennist istunud, et põrand selle alt puhtaks saada, aga kui Rown mugavusest oma jalad just sellele toolile tõstis, ei suutnud naine enam oma keelt talitseda. Terve hommikupooliku olid asjad viltu vedanud ning nüüd sai ta hing täis.
„Sul pole mingeid kombeid! Ühe võluri kohta oled sa kõige suuremat sorti looder, keda ma näinud olen. Porikärbes on ka usin ja tubli sinu kõrval! Võiksid oma oskusi pisut ka maja tarbeks rakendada!”
Rown vastas ükskõikselt, nagu räägiks ilmast: „Maagiat koristamise peale raisata on mõttetu.” Seda öeldes ei tõstnud ta isegi pilku oma raamatult.
„Loomulikult, kui on keegi, kes seda sinu eest teeb,” pomises Lana.
Mis mul viga on, et ma vait ei saa oldud? Pea suu!
Naine ei saanud ise ka aru, miks ta mehega tüli noris.
„Loomulikult,” muigas Rown, „ma muidugi ei mäleta, et oleksin sul seda üldse teha palunud.”
Viha vabastas Lana sel momendil kõigist kütkeist, mida ta tavaliselt mehe juuresolekul tundis. Ta jäi käed puusas mehele vihaselt otsa põrnitsema.
„Ma lihtsalt ei talu seda segadust. Ma ei mõista, mis mõnu see sulle pakub? See peaks sinusugusele käkitegu olema, et siin kord luua.”
Rown langetas raamatu ja silmitses Lanat pahaselt. „Ei. Ei ole käkitegu. See on midagi, millest SINA ilmselt kunagi ei suuda aru saada!”
Torkasin vist närvi pihta.
Hirm naasis Lanasse, sest ta teadis, et ärritatud võlur on tihti ettearvamatu ja temast ei olnud üldse tark tegu meest vihastada.
„Mis see maagia sinu meelest on? Asjade suvaline ringilennutamine sõrmenipsu peale?” küsis Rown tigedalt. „Kõik, mis muutub ja mis liigub, kulutab energiat. Ma ei ütle, et ma ei võiks ega saaks oma võimeid kasutada ka koristamiseks,” venitas ta põlglikult seda sõna, „kuid see oleks tarbetu energiaraiskamine, kuna seda ON võimalik teha ka ilma võlukunstita! Mul on targematki teha!”
Lana vaatas meest uurivalt, süda rinnus tagumas.
Ma ei mäleta, millal ma viimati Härra Tõredalt nii palju lauseid korraga kuulsin.
„Nagu näiteks?” pressis Lana edasi. „Käia ringi ja inimesi needa? See on ilmselt see, mida SINA targemaks tegevuseks pead!” nähvas ta mehele, sest teda oli see teadmine juba ammu närinud. Siiski ei tundunud Rown üldse selline mees, nagu teda kuulujuttudes kujutati.
Mehe nägu muutus kalgiks. „Kui sa nii arvad,” vastas ta ükskõikselt.
Ja kõik?
Lanal põlved värisesid ja süda jättis hirmust lööke vahele, kuid ta ei soovinud endast argpüksi muljet jätta. Pealegi tahtis ta teada, millega võlur seda kõike ise põhjendab.
„See kõik on siis alatu laim, sa pole kärbselegi liiga teinud?”
Ta lootis, et küsimus provotseerib meest ja ehk paljastub midagi. Rown aga naeris kergelt ja raputas pead.
See polnud küll reaktsioon, mida ma ootasin. Mis siin naljakat on?
„Ma ei mõista. Kas sulle meeldibki olla … Miks sa oled, noh, see, kes sa oled?” läksid Lanal sõnad suus sassi. „Sa oled halb ja kurjategija, sest see on sinu meelest mõistlik?”
„Millest sa seda järeldad?” küsis Rown heatujuliselt. „Jäta palun korraks kõrvale kõik see, mida teised inimesed arvavad. Miks sina minust nii mõtled? Olen ma sulle selleks põhjust andnud?”
Lana kohmetus, ta teadis väga hästi, et mees oli andnud talle peavarju, süüa ja isegi riideid. Naine üritas meenutada mõnda kindlat asitõendit, mida ei saaks ümber lükata.
„Sa siis pole kellelegi needust peale pannud? Musta maagiat praktiseerinud?” kordas Lana oma küsimust.
„Olen,” vastas Rown täiesti rahulikult raamatut kõrvale pannes.
No olge lahke!
Lana tundis isegi teatud pahameelt, et see tõsi oli.
„Miks? Miks sa teed nii?” oli Lana nördinud. „Ma ei kujuta ette, mis seda õigustaks. Ka halvale halvaga vastamine ei tee sind veel heaks!”
Rowni nägu muutus tõsisemaks, aga emotsioon selle taga jäi Lanale arusaamatuks.
„Ma ei näe seda päris nii. Asi on ilmselt ka selles, et minu jaoks on mõisted „halb” ja „hea” üsna väärtusetud. Need väljendavad ainult ühe inimese või grupi vaadet juhtunule. Aga kõik, mis juhtub, sõltub põhjuse ja tagajärje seosest.”
Rääkides muutus mehe ilme palju kalgimaks.
„Tahad rääkida Hendvihi veresaunast? Hästi. Räägime, kui sa teisiti ei saa.” Ta pidas väikese pausi, enne kui jätkas. „Ütleme nii, et ma oleks võinud otsustada ka teisiti. Mitte, et ma tookord oleks sama arvanud … Igatahes poleks mitte miski seda olukorda heaks teinud, isegi kui ma oleks taganenud. Mis juhtus, see juhtus. Hendvih … see oli … mitte just õiglus, aga ütleme, et tasu kõige eest, mida nad isiklikult mulle võlgu olid. Ja ei tee see mind ka halvaks,” vastas Rown rahulikult.
„Ma ei saa sellega nõustuda. Kas nüüd on siis parem, kui see kõik tehtud on? Kümned inimesed, kes on kannatanud … kõik see valu, kõik see kaotus.” Lana vahtis põrandale, ta ei saanud kuidagi välja öelda, mida mees oli teinud. „Võib-olla ei mõistnud sina hoopis neid, nende motiive. Kas sa ei võinud eksida?” pakkus Lana.
Rown jäi korraks mõttesse ja Lana tõstis pilgu temale. Mees vaatas Lanat silmadega, mis võinuksid kuuluda saja-aastasele, miski temas oli muutunud.
„Parem? Hmm … ei, parem ei ole, seda kindlasti mitte, aga võib-olla on asi vähemalt tasakaalus. Hästi. Kui sa tahad, eks ma siis võin rääkida, kuidas see mulle paistab. Jää oma arvamuse juurde, kui tahad,” pakkus Rown ning tõstis jalad tagasi põrandale.
See oli täpselt see, mida Lana tahtis. „Olgu. Ma kuulan,” vastas ta mehele ning istus vabanenud toolile tema ette. Ta ootas innukalt, mida Rown talle rääkida kavatseb. Mees mõõtis teda pilguga, võib-olla kaalus, kas ikka maksab talle kõik üles tunnistada ning naine hakkas arvama, et ta mõtleski ümber.
„Ma pean tunnistama, et ma üldiselt ei räägi sel teemal. Need, kes teavad niigi, need ei päri. Teistele ei ole ma selgitust võlgu. Ma oletan, et sa tead ainult seda, mida kuulujuttudena levitatakse. Aga mu päritolust?”
Lana raputas pead, ta ei teadnud midagi muud peale kuulujuttude, kuidas Rownov Tristes nüüdseks umbes kümmekond aastat tagasi ühel sügisööl ründas väikest küla – Hendvihi –, kus ta kõik või vähemalt enamiku täisealistest ära needis. Nii mõnedki ei elanud seda ööd üle, aga täpne hukkunute arv varieerus loost loosse, nii nagu muudki detailid. Hendvihi veresaun oli rahuaja kõige jõhkram maagiline rünnak terves Torreni ajaloos.