eks? Kui mina olen sellisena sündinud, siis on minu kohus olla kõigile kasulik! Nagu ma oleksin teistele kuidagi võlgu! Küll on vastik, et ma ei taha olla kellegi tööriist. Nagu mina ei tahaks oma elu elada, nagu poleks mul oma tahet, soove, unistusi. Alati pole maagiast eriti palju abi. Pole mul suurt midagi, ma pole oma elus midagi saavutanud peale tühjade käte. Kõik mis mul on, on ajutine.” Ta turtsatas naerda. „Istun siin räämas majas kahe väga tujuka naisega, kes teevad mu elu võimalikult ebamugavaks, mingist kergest ja hõlpsast elust pole jälgegi!”
Lana surus silmad maha ja huuled kriipsuks, ühelt poolt seetõttu, et kriitika oli õigustatud, aga teisalt seepärast, et mehe viimane lause ajas teda ennastki naerma.
„Parem olla tagaotsitav ja põlu all, kui surutud ühiskonnamalli, mida ma ei mõista. Ma ei lase oma vaimu murda, ma olen ise kõik, mis mul on, ma ei või lubada, et ka see minult võetakse. Las siis olla nii, et minu eest joostakse kabuhirmus. Ja kuigi ma ei saa kunagi kusagil rahulikult olla, vaid pean alati üle õla vaatama, siis ma eelistan seda, sest keegi … ma rõhutan – mitte keegi – isegi ei uurinud minu vanemate mõrva. Seda nagu ei olekski juhtunud. Kõik teadsid sellest, aga kedagi ei võetud vastutusele. Minu vanematest ei räägi ju ükski lugu, see pole kunagi kedagi huvitanud! Kõik vaikiti maha, aga ma ei ole kaugelt ainus, kellega selline asi on juhtunud. Sama lugu olen näinud ja kuulnud üha uuesti ja uuesti. Minu lugu on kordunud kümneid, võib-olla isegi sadu kordi. Mina olen mõrtsukas, aga nemad? Kui ma poleks suutnud end peita, siis ei oleks enam ka mind. Neil ei olnud vahet … Mis mind kõige enam vihastas, oli see, et pärast elasid need mõrtsukad oma elu edasi nii, nagu oleksid nad kõige õigemad inimesed üldse. Arva sina ka, mida iganes soovid, aga ma ei kahetse oma tegu. Pärast seda ööd sain mina tagasi oma meelerahu, nüüd olen ma midagigi teinud. Enam ma ei vaeva end mõttega, nagu oleks ma suutnud oma ema või isa päästa. Need mõrtsukad hävitasid minu ja mina hävitasin nemad. Punkt.”
Järgnes pikk paus, mil mõlemad olid vait. Ükski legend, mida Lana oli kuulnud, selle veretöö põhjustele ei viidanud, just nii nagu mees ütles – neid nagu ei olekski olnud. Naine teadis, et miski ei tohiks olla õigustus kuriteole, aga oli raske Rownile mitte kaasa tunda ja ta ei suutnud meest kuidagi hukka mõista. Raske oli uuesti sõnu leida, sest mida üldse sellisel puhul öelda tulnuks?
„Mul on väga kahju su vanemate pärast.” See oli ainus asi, mis oli aus, kuid mitte läägelt haletsev. Tal oli tõesti kahju nii selle pärast, mis mehega juhtunud oli, kui ka sellepärast, et see kõik viis nii paljude inimeste surmani. Lanal endal olid aga vanematega keerukad suhted olnud ning seetõttu ei mõistnud ta sügavuti seda kaotust, mida mees oli kogenud.
„Tead, mis on kummaline?” küsis Rown äraolevalt.
Lana raputas pead.
„Pole just kuigi palju inimesi, kes minust nii palju teavad.”
Lana oli üllatunud, kuna enamik inimesi kaldub oma tegusid kõigile õigustama ja neid põhjendama ka siis, kui selle taga ei olegi midagi mõistlikku. Naine tahtis, et kõik teaksid kogu eellugu, mitte seda poolikut legendi, mida siiani levitatud oli. Samas sai ta aru, et kogu tragöödia oli niivõrd isiklik, et vaevalt ükski inimene seda nii kergekäeliselt jagaks.
Lana oli meelitatud, mistahes põhjusel ka Rown talle selle loo usaldas. Ta oleks tahtnud palju enamat väljendada, proovida meest lohutada või talle midagi öelda, aga ei osanud. Lõpuks pani ta lihtsalt oma käe Rowni oma peale. Ühe hirmutava hetke kartis ta, et teine võib sellele reageerida, nagu Bethany seda tegi, aga mees võttis ta käe hoopis oma pihku ja hoidis seda.
„Aitäh,” lausus ta mõtlikult.
„Mul on hea meel sind paremini tunda,” vastas Lana siiralt. „Vabandan, et enne nii inetult ütlesin.”
Rown naeratas, mille peale Lana süda kummalise hüppe tegi, siis laskis mees naise käe vabaks.
„See ei tähenda, et sa peaksid veel oma seisukohtadest loobuma. Need on väga õilsad,” möönis Rown.
„Ha-ha! Ma pole millestki loobunud. Mul on vaja selle üle pisut järele mõelda, ära sa liialt lootma hakka. Ma olen üsna põikpäine,” pilkas Lana, kuigi see oli veidi sunnitud moega. Ta tahtis vaid sünget meeleolu kuidagi parandada. Tõe teadmine oli vabastav ja tal oli selle üle hea meel, aga ta kartis, et sellega võib nende vestlus ebamugavalt katkeda. Ta tahtis meest veel rohkem tundma õppida.
„Meeldiv kuulda, see oleks ka kole, kui kõik selles maailmas oma tõdesid nii kergekäeliselt muudaksid,” naeris Rown ja tema näole tekkis hingemattev naeratus. Lana tundis ühtaegu nii kadedust, kaastunnet kui ka imetlust.
„Eks ole. Küll ma olen tubli, et olen ihuüksi lausa terve maailma sellega ära päästnud. Rääkides maailma korraldamisest …” Lanal oli peaaegu keele peal küsimus Bethany kohta, kuid muutis seda viimasel hetkel, nii et järgnev küsimus viis nende jutu teisele teemale. „Ma ei ole aru saanud, miks on Torren sellises kaoses ega ole üle läinud parlamentaarsele valitsusele. Arvestades … et teil pole sisuliselt monarhigi.”
Rowni pilk muutus, aga õnneks tundus teema talle väga meeldivat. Mees oli veendunud, et tuleks taastada kuningakoja endine hiilgus ja riigil peaks olema kindlakäeline kuningas. Tema arvates ei olnud riik valmis muudatuseks minna üle parlamentaarsele valitsusele. Lana leidis jälle, et esiteks oli väga riskantne lootma jääda ühe inimese kompetentsile riigijuhtimises ning jääda sõltuvaks tema enda või tema mõjuisikute otsustest, teiseks ei tähendanud kuninga olemasolu veel seda, et ta on ka valitseja. Lana pooldas demokraatlikku riigikorraldust, kus otsuseid teeb suurem hulk inimesi.
Nad vaidlesid pikalt ja elavalt kummagi vaadete tugevuste ja nõrkuste üle. Lana jaoks olid nii mõnedki mehe seisukohad üllatavad. Ta otsis teise jutust pidavalt vihjed Bethany kohta. Rown oli aga printsessi teemat käsitledes väga ettevaatlik või nii vähemalt Lanale tundus. Paaril korral oleks ta peaaegu naise kohta pärinud, aga lõi ikka ja jälle araks. Miks, seda ei teadnud ta isegi. Liiatigi ei soovinud ta vestlust Bethany teemaga rikkuda, aga kusagil sügaval sisimas ta aimas, et kui neiu kuninglik seisus tõeks osutub, siis tema elu seal majas sellisel kujul lõppeb ning selleks ei olnud ta valmis.
Rown unustas raamatulugemise ning Lana põrandapühkimise, nad tegid hoopis teed ja rääkisid mitu tundi, vestlus kulges sundimatult ja loomulikult, nagu oleksid nad seda iga päev teinud. Ühelt teemalt hüpati teisele, sealjuures mitte niivõrd vaieldes, vaid pigem lihtsalt oma seisukohti väljendades, oletades ja arutledes. Üllatuslik oli Lanale, et Rown suhtus igasugusesse tulevikuennustamisse ja tähemärkide tähenduslikkusesse täieliku põlgusega. Naine oli millegipärast pähe võtnud, et see kõik on maagia ning ühes sellega võlurite ja nõidade rida. Mees pidas aga tähemärkide, käejoonte või sünnimärkide asetusi juhuslikuks ning tema arvates ei määranud need kellegi saatust, pigem kasutati seda pelga vabandusena oma kehvade iseloomuomaduste õigustamiseks ja paremate osade upitamiseks. Rown nimetas selliste asjade uskujaid muinasjutuvestjateks.
Aeg kadus märkamatult, õhtust sai öö ning lõpuks olid mõlemad liiga unised, et edasi rääkida. Nad soovisid teineteisele head ööd ja suundusid magama. Lana oli pehmelt väljendades rõõmus. Ta polnud niimoodi veel kellegagi rääkida saanud, sest kodus vaadati tema peale väga viltu, kui ta mingi arutelu üles võttis või oma arvamust avaldas. Tema vaated ei kattunud teiste omadega, jutt pidi olema kas argine, praktiline, töine või pealiskaudne, silmakirjalik ja klatšiv.
Lana tuli ühest väikesest Kaskoni tööstuslinnakesest, kus ta põlgas oma sealset elu. Kuhjunud probleemid, mida ta lahendada ei suutnud, said ka ajendiks tema lahkumisele. Tema unistused olid tugevas vastuolus sellega, mida talt oodati, lõpuks tehti kõik otsused tema eest ja tal ei olnud sõnaõigust õigupoolest milleski. Sõpru, kellega oma mõtteid jagada, ei olnud tal ka kunagi olnud. Kõige lähedasem isik oli talle vanem õde, kuid ka tema hakkas tihti tänitama ja norima. Eeskätt oli Lanal aga just emaga olnud kõige raskem läbi saada, sest temal olid alati kõigele kõige õigemad vastused ning Lana täitis haruharva talle seatud ootusi. Kuna ema teda häbenes, siis ei tohtinud ta kusagil käia ega ka sõpru endale külla kutsuda.
Rown aga rääkis temaga nüüd kui võrdne ükskõik millest ja kordagi teda naeruvääristamata, seega oli Lana kogu õhtu üle