tahtsid vajuda. Naisel oli hirm, et hommik võib midagi ära rikkuda, kuid siiski ootas ta õhinaga uut võimalust seda kogemust korrata. Oli veel nii palju asju, mida ta oleks tahtnud Rowni käest küsida. Lanas oli taas tärganud lootus ja usk, et elus on enamatki kui olme ja töö ja normid. Ärevusega ootas ta uut päeva.
Rowni tagasitulek
Lana ärkas alles siis, kui toas oli juba päris valge.
Kell on viie pärast kaksteist?! Ma magasin nii kaua!
Ta tõusis kiiresti ja pani riidesse. Majas valitses täielik vaikus. Ta pani kohvivee keema ja korrastas hommikusöögiks toidulauda. Ta lootis, et Rown ühineb temaga.
Huvitav, kas ta magab veel? Noh, ilmselgelt!
Lana naeris omaette.
Mis kell oli, kui me lõpuks magama heitsime? See võis vist olla umbes kolme paiku öösel.
Naine oli säravas meeleolus, ta oleks võinud laulda ja tantsida, kui ta vaid oleks julgenud.
Esialgu tegi ta ühe tassitäie kohvi ainult endale. Ta jõi ja sõi endiselt oodates, seejärel pesi nõud ja igavuse peletamiseks lõpetas eelmisel päeval pooleli jäänud põrandapühkimise.
Möödus mõni tund, Lana muutus veidi rahutuks.
Kas ta tõesti ikka veel magab?
Päev veeres edasi kummalises ootuses, mis aja möödudes segunes ebamäärase murega. Õhtu eel astus tuppa Bethany, kes oli juba kolm päeva kadunud olnud. Ta oli väsinud, Ta ei näinud hea välja, istus sõnagi lausumata lauda ja asus sööma, ise kogu selle aja Lanat hämmeldunult ja samas tigedalt jõllitades. Esiti otsustas Lana, et ei lase ennast sellest häirida. Bethany sõi mehaaniliste liigutustega ja einet lõpetades jättis ta nõud lihtsalt lauale – selle pärast oli neil Lanaga juba sõnelemisi olnud. Bethany tõusis lauast ning hakkas oma tuppa minema, kuid peatus poolel teel. Mida iganes ta öelda kavatses, võttis ta selleks vähemalt kaks korda hoogu.
„Rown saatis sõna … et sel nädalal pole teda tagasi oodata,” ütles Bethany lõpuks sapiselt ning ilmse vastumeelsusega.
Ta läks ära? Tähendab juba varahommikul. Üliväsinuna …
„Sa siis nägid teda täna?” küsis Lana kähedalt, lihtsalt selleks, et mingit selgitust saada. Pettumus pakitses igas tema kehaosas.
„Tuleb nii välja,” vastas Bethany mürgiselt, „täna hommikul põrkasime metsa vahel kokku.” Seda öelnud, kadus naine oma tuppa.
„Metsa vahel”, mida ta sellega mõtles?! Igal juhul oli see osa vale. Ja ebaoluline.
Lana istus tusaselt diivanile ja surus sõrmeotstega meelekohtadele. Ta ei mõistnud enne, kui väga ta oli oodanud ja lootnud, et suhted selles majas on muutunud. Vestlus Rowniga oli olnud kui sõõm kõige värskemat õhku ning nüüd lämbus ta jälle sisimas. Kõik oli asjata, talle jäi jälle vaid nördimus. Rown otsustas just nüüd pikema reisi ette võtta. Samas ei võinud Lana kuidagi teada, kas see oli juba varem nii planeeritud või …
On sellel mingi seos minuga? Ta isegi ei öelnud midagi.
Naine istus oma voodil kägaras ja mossitas. Ta ei saanud isegi aru, miks Rowni kadumine teda nii hirmsasti endast välja ajas.
Järgmised päevad venisid võimatu aeglusega õhtusse, Lanas oli kadunud huvi midagi praktilist teha. Aeg-ajalt võttis ta midagi ette, tegi töösarnaseid liigutusi, kuid jättis asja jälle sinnapaika, sest mitte miski ei õnnestunud. Toit kõrbes põhja, ta pillas puruks ühe kristallvaasi ning põhjustas mitu pisemat hooletusõnnetust. Seejärel oli ta ärritunud ja iga ebaõnnestumine vaid suurendas seda tunnet. Lisaks oli ta vihane iseenda peale, sest ta sai aru, et ta käitub väga tobedalt, kuid ta ei viitsinud seda isegi mitte varjata.
Miks ta ei öelnud midagi? Kes on öösel kella kolmeni üleval, kui peab järgmisel hommikul pikale väljasõidule minema? Mitte keegi! Asi oli minus, eks? Miks? Kas ma tegin midagi valesti?
Kui nädal täis sai, hakkas Lana muretsema, et Rowniga on midagi juhtunud. Ta hakkas nägema hirmutavaid unenägusid, mida tekitas ilmselt teadmine mehe vanematega juhtunust. Ärgates oli naine kaetud külma higiga ja tema süda peksles. Kulus vähemalt pool tundi, enne kui ta maha suutis rahuneda.
Isegi Bethany muutus nädala täitudes närviliseks, lahkudes ainult turuleminekuks. Naised omavahel sellest ei rääkinud, kuid ega nad muidu ka eriti jutukad polnud. Tavaliselt tähendas nende vestlus ainult fraaside vahetamist, mis sisaldasid vähe teavet ja hulganisti sappi. Õhustik oli majas pingeline ning ootusärev – Lana kahtlustas, et Bethany süüdistab teda Rowni kadumises. Kõige hullem oli, et Lana ise oli sama meelt. Ta analüüsis korduvalt oma vestlust mehega, kuid ei leidnud midagi, mis võinuks olla nii solvav või eemalepeletav, et mees selle pärast lahkuma oleks pidanud.
Ma tegin ilmselt vale järelduse. Mulle tundus, et ka temal oli huvitav. Ju siis mitte. Aga mis selles oli niisugust, et ta isegi koju ei tule? Ma ei saa aru. See teeb nii haiget.
Möödus veel paar masendavat päeva. Ärevus, mure ja närvilisus kasvasid, Bethany pilk muutus päev-päevalt teravamaks ja isegi ta käed tõmbusid mõnikord rusikasse. Lana süütunne kasvas, aga tema mossitamine oli muutunud uuesti vaoshoituks ning oma emotsioonid valas ta majapidamistöödesse. Ta lõi läikima iga pinna majas, ta pesi aknaid, nühkis maha raamidelt kooruva värvi ja asendas selle uuega – õigemini sellega, mille ta keldrist leidis, aga see tundus toimivat. Õues riisus ta kokku eelmise aasta kulu, et uus rohi saaks ruttu kasvama hakata. Ta tegi seda kõike palju vähema ajaga, kui ta varem võimalikuks oli pidanud. Õhtute sisustamine oli keerulisem, kuna valikuid oli vähem. Käsitöömaterjal oli otsa lõppemas, kuid sel hetkel ei söandanud ta vajaminevate asjade nimekirja küll midagi sokutada. Seetõttu valmistas ta õhtuti hoopis toite, mis olid rohkem aeganõudvad.
Ühel õhtul, kui Lana tuli just sahvrist, seisis Rown ukselävel ja toetus raskelt vastu piita, nagu hakkaks ümber kukkuma. Lana tormas teda abistama.
„Mis juhtus?”
Rown tõrjus teda käega eemale, keeldudes naise poole vaatamast. Mees vaarus tuppa, ta tasakaal tundus üsna vilets olema. Lana tahtis teda toetada, aga taas tõrjus mees ta eemale.
„Ma saan ise! Kao magama!”
Need sõnad salvasid Lanat, varem polnud mees temasse nii jämedalt veel suhtunud. Naine oli nii haavunud, et nutumaik tõusis kurku.
Kas ma tõesti solvasin teda millegagi nii väga? Ta ei luba mind isegi aidata. Ma ei mõista.
Ta vaatas, kuidas mees üle põranda lonkas, tundus, et tema vasak jalg oli vigastatud. Trepile astudes hakkas Rown uuesti kukkuma ja Lana tormas talle taas appi, aga ei suutnud õnnetust ära hoida – nad kukkusid mõlemad.
„Jäta mind rahule! Ma ei vaja su abi!” turtsatas Rown püsti tõustes õelalt.
Lana võitles sisimas, et mitte sealsamas nutma puhkeda, sest ta oli mehe pärast südant vaevanud ja tema pärast hirmu tundnud, aga see hoolimine maksis nüüd talle endale kätte. Ta selg ja küünarnukk olid kukkumisel haiget saanud, aga see polnud midagi võrreldes torgetega, mida ta tundis oma südames. Mehe sõnad lõikasid sügavamalt, kui Lana seda eales oodata oleks osanud. Ta lebas hetke tardunult põrandal ning vaatas Rowni eemaldumas, kui viimane trepist üles läks. Alles siis märkas ta end püsti ajada. Ta läks otsejoones oma voodisse ja tõmbas kardina ette. Seal laskis ta pisaratel voolata.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу