siis võidutseks headus kurjuse üle ja keegi ei peaks kannatama. Kena mustvalge maailm, kas poleks? Ma ei tea, kas sa nõustud minuga, aga mina leian, et teadmine sellest, mis on õige ja mis vale, muutuvad pidevalt. Need on segased, ebamäärased mõisted, nende vahel võib olla palju muutuvaid tegureid ja seoseid. Mõistad? See, mis oli õige eile, võib homme olla vale. Kui liiga palju valesid asju juhtub järjest, siis ei pruugi keegi enam teada, mis peaks üleüldse õige olema. Ma juba enne ütlesin, et minu seisukohast on nii headus kui ka kurjus suhtelised, sõltudes asjaoludest, vaatenurgast, eelloost, väärtustest ja tont teab, millest veel. Ja õigupoolest ongi hea ja halb vaid tagantjärele antavad hinnangud. Teine oluline asi, mida meeles pidada, on, et need on ainult üht osapoolt eelistavad hinnangud, kas pole?”
Mehe jutt tundus Lanale loogilisena ning põhimõtetega oli ta nõus, aga ta ootas jätkuvalt põhjendust tema tegudele.
„Väga palju inimesi elab illusioonis, et iga tegu, mõtet või motiivi saab ja võib vaadelda eraldiseisvana, nagu võiks raamatust lehe välja rebida, aga elu ei ole ju selline, säärane lähenemine vaid näib võimalikuna. Noh … toon näite, et kui sulle liiga tehakse, siis saad sa teha kahte asja: sa kas võtad selles suhtes midagi ette või mitte.” Ta pidas uuesti pausi ja jälgis Lana nägu.
Ma loodan, et see ei ole kõik, mida ta kavatses öelda.
„Palun nüüd, et sa ei segaks vahele. Ma tahan seda sulle selgitada.”
Lana noogutas.
„Sulle on pandud peale needus. Ma ei tea põhjust ja ära ütle ka, mind ei huvita. Ma võin vaid eeldada, et sa kas ise norisid seda või oli see ülekohus või oli mõlemat, ja tegelikult vahet pole. Kõigel on mingi eeltõuge.”
Lana surus hambad tugevasti kokku – ta oli solvunud, et mees pidas teda juhtunus süüdlaseks. Praegu ei olnud teemaks see, mida peremees võib või ei või oma alluva suhtes teha ning ta surus ärritust endas alla.
„Ma kujutan ette, et olles nõrgem osapool selles olukorras, sa põgenesid. Aga oletame, et sul oleks olnud võimalus selle eest midagi vastu teha. Oletame, et sa oleks saanud samaga vastata. Milline oleks olnud sinu valik, kas sa oleksid kätte maksnud või ei?”
Rown ootas, kuni Lana selle üle järele mõtles. Naine oleks tahtnud puhtalt jonni pärast „ei” öelda, sest oli just mõni hetk tagasi väitnud, et kõik, kes teisele haiget teevad, on halvad, aga ta ei saanud. Ta vihkas Tannerit kogu südamest, naise meelest oli ta üks jälgimaid mehi, keda ta eales on kohanud, igal võimalusel oleks ta tahtnud talle tagasi teha kõige selle eest, mida ta oli pidanud tema pärast taluma.
„Ma olen sinu olukorras olnud,” jätkas Rown mõne aja pärast. Ta pilk pöördus kuhugi kaugele Lana selja taha, kui ta edasi rääkis. „Ütleme, et sa oleksid kätte maksnud, aga keegi ei teaks sinu eellugu. Kumb teist siis ei oleks halb? Mina suuremasse võimu ja õiglusesse ei usu. Ma pole kunagi näinud, et „headel” inimestel kõik lihtsalt hästi läheb ja „halbadel” pidevalt õnnetusi juhtub. Kõik inimesed kannatavad, ju on see siis nii loodudki. Kui üldse midagi uskuda, siis mina usun seostesse maailmas: sina mulle ja mina sulle. Ja pole midagi parata, kõik sõltub ressurssidest. Kellel neid on, sellel on ka suurem võim.
See oli minu otsus neile kätte maksta. Ma ei ole midagi kergekäeliselt teinud. Ma tegin seda teadlikult – see ei vabanda mind välja, kui sa nii peaksid arvama. Ma olen tagajärje eest vastutav, ka minu tegudele on olnud vastureaktsioone, aga mingisse kohtusüsteemi ja õiglasse õigusemõistmisse ma ei usu. Nemad seal elavad illusioonis, valivad, mida nad näha ja kuulda tahavad. Tegin, mida tegin ja ka vastutan selle eest, võib-olla mitte nii, nagu suurem osa inimesi seda tahaks, aga siiski. Minu vabadus on tinglik ja päris õige mehena ei saa ma kunagi enam ringi käia.”
Lana seedis seda veidi, kui Rown rääkimise lõpetas.
Väga brutaalne elufilosoofia. Praktiline. Kuhu jääb lootus? Puhas südametunnistus? Õilsus? Kõik ei saa taanduda lihtsalt hammas hamba vastu seadusele.
Lana suutis korraks aimata, millist elu on elanud Rown, aga samas oli ta ka kurb.
„Kas ma võin midagi küsida?” uuris Lana, kui mees mõnda aega vaikinud oli.
„Ole lahke,” lubas Rown.
„Kas ei oleks olnud üllam jätta enda käed määrimata?”
„Üllam?” oli mees sellest sõnast üllatunud, ta muigas irooniliselt. „Võimalik. Aga mille nimel? Ma ei tunne end määrituna. Vahest ei suuda ma näha midagi üllast ohvriks olemises ja mõttetult kannatamises, lahterdades nemad halvaks ja enda heaks.”
„Oled sa nüüd rahul? Ma mõtlen, oled sa õnnelik selle üle? Sa ei tunne … midagi, et oled hävitanud nii palju elusid?” ei jätnud Lana meest rahule. Ta ei osanud endale seletada, miks see talle nii oluline oli, aga ometi tahtis ta väga Rowni mõista.
„Rahul? Õnnelik? Ei. Ei ole,” vastas Rown ohates, „aga ei kahetse ka. Kuid sina usu pealegi õigluse võidutsevasse väesse, heasse ja halba. Usu siiralt, et sinu kannatustel on õilis eesmärk ning sulle tehtud kurjuse eest tasutakse nii, et sa ise OMA väikeseid käsi määrima ei peaks.”
Tema viimaseid sõnu täitis midagi väga õelat ja rasket, solvates naise lapselikku maailmavaadet.
„Sa siiski ei öelnud,” ütles Lana veidi aja pärast, kui oli end kogunud, „mis juhtus. Sa lubasid rääkida.”
Mees vaikis mõnda aega, ta kortsutas kulmu, kuid hakkas siiski uuesti rääkima. Seejuures oli ta eemalolev ja rahulik.
„Hästi. Eks ma lubasin vist jah. Väga lühidalt. Minu vanemad mõrvati minu silme all, kui ma olin üheksane. Põletati elusalt tuleriidal.”
Seda ei osanud naine oodata. Lugu ulatus ajas kaugemale tagasi, kui Lana oli üldse oletanud. Loomulikult pidid ka Rown Tristesil olema vanemad, aga sellele ei olnud ta enne kordagi mõelnud.
„Nad olid väga head vanemad, head ja lihtsad inimesed, tegelesid teiste ravimisega ja võlujookide valmistamisega. Isa teadis hästi maagilisi taimi, kuidas neid korjata ja mida neist teha. Ema oskas kätega ära võtta valu ja ravida põletikke.” Mees hingas vahepeal sügavalt. „See oli nii ammu, et on asju, mida mina ei mäleta, aga tean, kust ja millest see kõik alguse sai. Külavanema poeg oli hiljuti raske haiguse tagajärjel surnud ning minu vanemaid ei olnud parasjagu kohal, et teda päästa. Me tulime suvepuhkuselt nädalapäevad hiljem, kuid siis ei olnud midagi enam teha. Külaelanike arvates oli see minu vanemate süü ja nende vastutus. Häälekamate arvates tuli neid selle eest ka vastavalt karistada. Meil polnud vähimatki võimalust, nad tulid vastu õhtut ilma hoiatuseta. Ma olen seda tuhandeid kordi oma peas läbi kedranud, kas ma oleks saanud … kui ma oleks teinud midagi teisiti, kas ma oleks saanud midagi muuta? Ma olen ennast selle mõttega lõputult piinanud. Kogu külarahvas tuli … Nad piirasid maja sisse … Oli lihtsalt juhus, et mina mängisin parajasti vana tammepuu otsas, sellepärast nad mind ei leidnudki.”
Rown ei andnud täpsemat kirjeldust ega polnudki vaja, Lana suutis kõike ise ette kujutada.
„Paraku on nii seatud, et need, kellel maagilised võimed puuduvad, kadestavad ja kardavad neid, kellel need on. Millegipärast on nii paljudel ettekujutus, et kui sul on mingi maagiline võime, siis järsku on see inimene kohustatud kõike tegema, võimatut suutma. Nagu ravijad saaksid näpuliigutuse või võlujoogiga ka surnu tagasi tuua. Nõidasid ja võlureid saadab tihti imetlus, aga enamasti ikka suur vihkamine.”
Lana tundis teatavat sarnasust enda ja nende inimestega, kes Rowni orvuks olid muutnud.
„Kes teab, mis täpselt otsustavaks sai. Võib-olla oli see lihtsalt ahnus, sest kõigele lisaks tassiti maja tühjaks ning varastati nii palju, kui üldse võtta oli … enne, kui majale tuli otsa pandi.” Rowni silmad olid lugu jutustades fookustamata ja suunatud kuhugi tühjusesse ning ta hääl oli kalk. „Ma tean, et sa ei saa minuga samastuda, kui ma ütlen, et mind on vihatud sünnist saati vaid selle eest, kes ma olen. See on midagi, mis paratamatult oma jälje jätab.”
Järsult muutus Rowni toon mõnitavaks. „Võib-olla kui ma lubaksin täita tavaliste inimeste soove, lubaksin