Kriitiline diskursuse analüüs sai alguse 20. sajandi II poolel lingvis-tikas. van Dijki (2005) järgi tegeles lingvistika sel ajal pigem grammati-kaga, diskursuse analüüsi eesmärk aga „on seletada süstemaatiliselt teksti ja kõne keerukaid struktuure ja strateegiaid, mida tegelikult sotsiaalses kontekstis ellu viiakse”. Diskursuse analüüsi mõte ongi seega seostada kõnet või teksti – diskursust – reaalse sotsiaalse praktikaga. Need seosed väljenduvad diskursuse ja praktikate üksteise taasloomises. Politoloogias on diskursuse analüüsi kasutatud näiteks võimu analüüsimisel – kuidas keel muudab või kinnistab mingisuguseid võimusuhteid. Ka rahvus-vaheliste suhete uurimises on diskursus mõningates käsitlustes olulisel kohal. Näiteks poststrukturalism rõhutab keele olulisust ning diskursiiv-seid praktikaid. Samuti on diskursuse analüüs oluline vahend feminist-like koolkondade juures. Samas tuleb siiski meeles pidada, et diskursuse analüüs ise ei ole meetod, nagu seda on statistiline, võrdlev või juhtumi analüüsi meetod. Diskursuse analüüsi võib teha nii võrdlevalt kui juhtumi analüüsi kasutades, statistikat on vähem kasutatud.
4. Rahvusvaheliste suhete analüüsi tasand
Erinevaid analüüsitasandeid saab sotsiaalsete suhete uurimisel olla kui mitte lõpmatult, siis vähemalt päris palju. Erinevad tasandid annavad meile võimaluse leida erinevaid muutujaid, mis võiks seletada rahvus-vahelisi suhteid, rahvusvahelisi sündmusi. Siiski tuleb meelde jätta, et analüüsitasandid ongi mõeldud just analüüsiks. Me ei saa maailma nii lihtsalt tükkideks jagada, samas annab selline jagamine meile analüütilist selgust. Me saame esitada täpsemaid uurimisküsimusi ning testida erine-vate muutujate mõju.
Esimeseks teoreetikuks, kes tõi analüüsitasandid rahvusvaheliste suhete uurimisse, peetakse Kenneth Waltzi, kes 1959. a identifitseeris neid kolm – indiviid, riik ja süsteem. Paar aastat hiljem arvas J. David Singer (1961), et piisab riigisisesest süsteemist ja rahvusvahelisest süsteemist. Singer tegeleski palju rahvusvahelise süsteemi uurimisega, seega tundub kahe süsteemi eristamine loogiline. Indiviidi tasandi süsteem ei tundu
48
II peatükk.Kuidas uurida rahvusvahelisi suhteid?
selles raamistikus ka pädev. Buzan ja Little (2000) võtavad aluseks Waltzi liigituse ning lisavad sinna allsüsteemi ja allüksuse tasandi. Üksus vastab Waltzi riigitasandile, kuid et Buzan ja Little lähevad oma analüüsis kau-gele ajalukku, siis nad ei leia, et üksuse tasandit iseloomustab ainult riik. Teised autorid näevad lisaks neile veel spetsiifilisemaid tasandeid. Näiteks Viotti ja Kauppi (2013) toovad sisse grupi tasandi, Joyce Kaufman (2015) ühiskondliku tasandi. Allpool vaatame kõiki tasandeid ükshaaval.
Rahvusvahelise süsteemi tasandil tulevad riikide käitumist mõjutavad tegurid kas riikidevaheliste suhete mustritest või süsteemi struktuu-rist, mis riikide käitumist piirab. Analüüs sellel tasandil ei võta arvesse riikide omapära ega riigijuhtide isiksuseomadusi. Rahvusvahelisest süsteemist räägime pikemalt vastavas peatükis (VI ptk ).
Allsüsteemi tasandiks peetakse enamasti regioone. Üldiselt on käsitlu-sed siin sarnased süsteemi tasandi omadega, ainult süsteem on piira-tud mingi konkreetse geograafilise ruumiga ega hõlma tervet planeeti Maa.
Riigi (üksuse) tasandi puhul tulevad riigi käitumist seletavad muu-tujad riigist seest. Arvesse tuleb võtta poliitilise süsteemi struktuuri ja iseloomu. Näiteks, kas tegemist on demokraatliku või autoritaarse valitsemisega. Rahvusvahelist poliitikat silmas pidades on nende kahe valitsemisviisi peamine erinevus otsustamises ja seda ennekõike kahes tähenduses. Esiteks, demokraatlik valitsemine eeldab pidevaid arute-lusid, ka välispoliitika ja rahvusvaheliste suhete valdkonnas. Arutelud võtavad aega ning seetõttu pole alust loota seesuguste valitsuste kiirele reageerimisele. Autoritaarsed režiimid suudavad otsustada kiiresti, kuid selle tõttu on nende poliitika suuresti prognoosimatu – ühel het-kel võib olla tegemist liitlasega, järgmisel momendil vaenlasega. Klas-sikalised näited – NSV Liidu ja Saksamaa poliitika enne II maailma-sõja puhkemist. Teine oluline tahk – teoreetilises mõtlemises praktika kaudu kinnitust leidnud arusaam, et demokraatiad üksteisega ei sõdi. See teadmine süvendab stabiilsust, samas kui autoritaarsete valitsuste käitumine sunnib ettevaatlikkusele.
Allüksuse tasandil otsime samuti muutujaid riigi seest, mitte enam riigi enda struktuuridest, vaid erinevatest toimijatest, kes võivad riigi poliitikat mõjutada. Siin me saame eristada kolme käsitlust.
1. Geograafiline. Riikide haldusterritoriaalsed üksused kui toimijad rah-vusvahelistes suhetes. Üldiselt on välisriikidega suhtlemine keskvõimu
49
II peatükk.Kuidas uurida rahvusvahelisi suhteid?
pärusmaa, kuid mitte alati. Näiteks erinevad piiriülesed suhtlusviisid võivad hõlmata riigisiseseid üksusi. Samuti on vahel föderaalsetes rii-kides föderatsiooni subjektidel õigus mingis ulatuses välissuhtluseks. Küll formaalselt, aga näiteks sobivad Ukraina ja Valgevene NSV, kes olid ÜRO asutajaliikmed.
2. Teiseks võib välja tuua grupitasandi. Grupi võivad moodustada otsus-taja lähimad nõunikud, kuid selleks võib olla ka mõni välispoliitilistel arengutel silma peal hoidev huvigrupp. Grupp võib olla oma seisu-kohtades enam-vähem üksmeelne – huvigrupp võikski olla seesugune näide, kuid ta võib olla ka teravalt lõhestunud. Niisuguse grupi kõige ilmekam näide on parlament, kus arusaamad lahenduskäikude otsin-gutel võivad olla risti vastupidised. Omaette küsimus grupi tasandil otsustamistel võib olla vahekord isiku tasandiga – tegelikus poliiti-kas sageli ettetulev riigipea või valitsusjuhi ja teiselt poolt parlamendi vastuolu. Samasse kategooriasse mahub ka poliitikute ja valitsus-bürokraatia vastuolu . Bürokraatia rolli rahvusvaheliste suhete kujun-damisel ehk teisisõnu – välispoliitilisel otsustamisel – seletavad lahti mitmed mudelid alates 1950. aastastest kuni tänaseni. Nende hulka kuuluvad näiteks organisatsioonilise protsessi mudel ja bürokraatliku poliitika mudel.
3. Samuti võime eristada riiki ühiskonnast, mis annab meile ühiskond-liku tasandi. Et tegemist on väga mitmetahulise analüüsitasandiga, siis saab ühiskondliku tasandi mõju mõõta mitmete tunnuste alusel.
Ühiskonna majanduslik struktuur – eeldatakse, et turumajanduslikud ühiskonnad on rohkem koostöövalmis, riigikapitalistlikud ja tugeva plaanimajandusliku kallakuga riigid võivad eelistada isolatsionistliku-mat ja autarkilisemat poliitikat. Äärmuslikematel juhtudel võib maa-ilm jaguneda üksteisega vaenutsevateks majandussüsteemideks – nagu juhtus Külma sõja aegadel, mil sotsialistlik maailmasüsteem vastandas ennast teravalt turumajanduslikule maailmale.
Ühiskonna avalik arvamus on midagi, mida riigijuhid arvestavad. Siiski tuleb silmas pidada, et avaliku arvamuse arvesse võtmine saab toimuda demokraatlikemates riikides. Avalik arvamus võib muutuda tähtsaks näiteks siis, kui riik kavatseb võtta endale kohustusi rahvus-vahelisel areenil. Samuti on avalikku arvamust uuritud konkreetsete sündmuste puhul. Arvamust saab küsida rangelt formaalselt, näiteks referendumitega või valitsustele mittesiduvate küsitlustega. Esimese valdkonna näiteks on kaks rahvahääletust, mille tulemusena Norra ei
50
II peatükk.Kuidas uurida rahvusvahelisi suhteid?
liitunud Euroopa Liiduga ning rahvahääletus, mille tagajärjel toimub Suurbritannia lahkumine EL-st. Teise valdkonna puhul saab näidetena esile tuua araabia kevade ühe tagajärjena lahvatanud rändekriisi, mil-lesse paljude riikide elanikud suhtuvad ülima skepsisega. Kaugemale ajalukku minnes saab rääkida USA kodanikest ja nende suhtumisest Vietnami sõjasse.
Riikide käitumist saab prognoosida kultuuri sarnasuse alusel – pigem on see positiivne kui vaenulikkust tekitav või suurendav.
Indiviidi tasandit saab vaadelda kahte moodi. Üheks võib olla inimloo-muse rõhutamine, nagu tegid varasemad realistid. See lähenemine on siiski vähemoluline, sest inimloomus on praeguseks uurijate jaoks täht-suse kaotanud. Teise võimaluse keskpunktis on liider, kes võtab otsuseid vastu ainuisikuliselt või vähemasti mõjutab otsustamist märkimisväär-selt. Indiviidi tasand on oluline näiteks välispoliitika analüüsis, kus uuri-taksegi otsuste langetamist. Peamiseks uurimisprobleemiks on viimaste aastakümnete jooksul