sõlmimise ajal VLO sisuliselt lagunes. Ei jõudnud Pariisi lepe jõustuda, kui varises kokku ka Nõukogude Liit. 1992. aastal Taškendis sõlmitud leppe kohaselt sai Venemaa õiguse 1995. aasta lõpuks omada riigi Euroopa-osas kuni 6400 tanki, 11 480 soomusmasinat, 6415 suurtükki, 3450 sõjalennukit ja 890 helikopterit.
Samas võib Venemaa käesoleva aasta lõpuks oma tiibadel (Leningradi ja Põhja-Kaukaasia sõjaväeringkond) omada vaid 14 protsenti tankidest ja 5,5 protsenti soomusmasinatest. Juba praegu asub Tšetšeenias rohkem raskerelvi, kui seda on lubatud kahe tiiva peale kokku.
Lääs saab aru, et tavarelvastuse piiramise leppel on ajaloo pitser. Ühtaegu ollakse ühel meelel selles, et ettenähtud tähtajaks, s.o 1995. aasta lõpuks, peaksid lepingu tingimused siiski täidetud olema. Alles seejärel võiks lepingu uuesti läbi vaadata ja vajaduse korral teatud korrektiive teha.
Kaitseminister Gratšov on oma hiljutistes avaldustes andnud mõista, et Venemaa ei kavatse täita tavarelvastuse lepingut sellisel kujul, nagu see 1990. aastal kindlaks määrati. Vene kindralstaabi otsus rajada Tšetšeeniasse 58. armee viitab Gratšovi sõnade paikapidavusele.
Ajalehe Segodnja militaarreporter Pavel Felgenhaeur peab just tavarelvastuslepingut külma rahu üheks „nurgakiviks”. Mõlemad pooled näivad olevat oma seisukohtades sedavõrd kindlad, et õigus kuulub neile ja vastupidine sündmuste areng on lihtsalt välistatud.
USA president eelistab kõnelusi külmale rahule
Nädala pärast algab Moskvas Vene-USA järjekordne tippkohtumine. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist pole kahe suure suhted olnud nii keerukad ja probleemirohked kui praegu. USA president Bill Clinton on teatanud, et tema kohtumine president Jeltsiniga on vajalik kohtumise enda pärast.
Ameeriklaste meelest on vaja probleeme lahendada läbirääkimiste abil. Suhete külmutamine kunstlikult võib viia uue „eesriide” langemiseni. USA kaitseministri William Perry hiljutine Moskva-visiit näitas siiski, et initsiatiiv on praegu Venemaa käes ja Clintonit võib tabada sama saatus mis Perryt − Kreml jääb kompromissitult enda juurde.
Kozõrev on jõudnud juba teatada, et Moskva ei kavatse mingil tingimusel taganeda tuumatehingust Iraaniga, millele sunnib Washington. Eriarvamus võib alles jääda ka Euroopa kollektiivse julgeoleku tagamise üle.
Samas tunnetavad nii Clinton kui ka Jeltsin, et lähenemas on valimised ja paljudki välispoliitilised otsused on tingitud sisemisele auditooriumile mõeldes.
Võib vaid loota, et nende mängude käigus ei kannata Kesk- ja Ida-Euroopa riigid, kelle saatus on korduvalt olnud Ida-Lääne vastuolude räsida.
1 Postimees, 2. mai 1995. [ ↵ ]
Moskva alustab maadekogumist[1.]
SRÜ hiljutine tippkohtumine Minskis näitas veel kord, et Moskva on otsustanud alustada taas maade kogumist ja endise liitriigi (impeeriumi) taastamist. Seejuures on sümboolne, et esimene tõsine samm selles suunas astuti Valgevenes. Mäletatavasti tehti Nõukogude Liidu laialisaatmisotsus 8. detsembril 1991 just sealsamas, Valgevene ürgmetsas.
Vaevalt neli aastat pärast otsustavat lahkulöömist on taas hakatud mõtlema ühinemisele ja uue liitriigi loomisele. Kui veel mõni aeg tagasi kinnitati Moskvast, et Venemaa ei ole huvitatud liidu taasloomisest, siis nüüd on need jutud ununenud ning kihk „suure venna” rolli reanimeerimise järele on varasemad kõhklused alla surunud.
Varem toetas Venemaa endiste liiduvabariikide ühinemist vaid teoreetiliselt, sest ideede praktiline teostamine näis olevat väga kulukas. Eeskätt hoidis Vene poliitikuid tagasi teadmine, et ühinemisega tõmmatakse Venemaa orbiiti nõrga majandusega riigid, kelle doonoriks peaks Moskva seejuures paratamatult saama.
Ometi on see kartus nüüdseks kadunud. Eks suurel määral tõuka Venemaa poliitilise eliidi tegevust tagant lähenevad valimised. Kremlil tuleb möödapääsmatult arvestada suurema osa elanikkonna nostalgiaga Nõukogude Liidu järele.
Läinud aasta septembris avaldas Venemaa Föderaalne Välisluureteenistus ettekande olukorrast SRÜ ruumis ning esitas seejuures kolm võimalikku arengustsenaariumit. Moskvale meelepärasema lõpptulemusena nähti integratsiooni süvenemist ja uue liitriigi loomist.
Venemaa peaminister Viktor Tšernomõrdin ütles reedese tippkohtumise lõpul otse, et liit taastatakse. Seejuures tehtavat seda „normaalsete, tsiviliseeritud ja turumajanduslike printsiipide” alusel. Tšernomõrdin lisas veel, et ühinemisega ei sattuvat ohtu ühegi riigi suveräniteet.
Venemaa on asetanud uue liitriigi loomisel pearõhu majandusintegratsiooni ja sõjalise koostöö tõhustamisele. Mida see tegelikkuses tähendab, näitab Venemaa ja Valgevene vahel sõlmitud tolliliit, millega aasta lõpuks peaks ühinema ka Kasahstan.
Tolliliit näeb ette reformide koordineerimist, rahvusliku seadusandluse ühtlustamist, valuutaturgude organiseerimise ühiste reeglite kehtestamist, kolmandate riikide suhtes teostatava välismajandusliku tegevuse kooskõlastamist, piiride kaotamist tolliliidu osaliste vahel ning nn välispiiride ühist efektiivset kaitsmist, liidu osapoolte sõjaväeobjektide vastastikust kasutamist.
Täiesti ilmne, et sellised tingimused annavad Venemaale võimaluse täielikult haarata oma kontrolli alla tolliliiduga ühinenud endised liiduvabariigid. On ju välistatud, et Moskva hakkaks oma seadusandlust kohandama vastavusse Valgevene omaga. Selge, et hoopis Minskil tuleb joonduda nende nõudmiste ja tingimuste järgi, mis seatakse ette Venemaa pealinnast.
SRÜ tippkohtumine siiski annab samas lootust, et mitte kõik riigid ei satu kohe Venemaa sülelusse. Igatahes jätkab Ukraina endiselt oma joone ajamist ning jääb edasi otsustavaks vastukaaluks Venemaa kasvavatele ambitsioonidele.
Venemaa presidendi Boriss Jeltsini ja Ukraina presidendi Leonid Kutšma lühike kohtumine Minskis ei andnud mingeid tulemusi. Kumbki pool jäi enda juurde. Moskva on Kiievi näol leidnud endale tõsise komistuskivi ning tõsisemast liitumisprotsessist võib tegelikult rääkida alles siis, kui Moskva suudab just selle takistuse ületada.
Uuest ühinemisliikumisest on esialgu välja jäetud kolm Balti riiki, kuid see ei tähenda veel, et Moskvas oleks meid unustatud. Pole välistatud, et uue liidu tugevnemisel, eriti aga pärast seda, kui Ukraina näitab Venemaale kas või vähemalgi määral valget lippu, algab meie vastu hoopis uus survelaine.
Kogu see protsess ei ole kaugeltki esimene Moskva algatatud maadekogumine endise Vene impeeriumi aladel. Viimati leidis midagi sarnast aset Nõukogude Liidu loomisel 1920. aastate algul. Siis rajatud liit püsis vaevalt inimpõlve. Eks aeg näitab, kui edukas on Moskvale seekordne maadekogumine.
1 Postimees, 31. mai 1995. [ ↵ ]
Venemaa ähvardab maailma tuumasõjaga: tuumakonflikti ajendiks võib saada Balti riikide liitumine NATO-ga[1.]
Septembri lõpupäevadel hakkasid Moskvas ringlema kuuldused Venemaa uue sõjalise doktriini üksikasjadest. Justkui juhuslikult libises ajalehtede veergudele Venemaa kindralstaabi tundmatuks jääda soovinud ohvitseride informatsioon.
Venemaa üldise isoleerumispoliitika taustal lisab sedalaadi infoleke (siinjuures pole tähtis, kas oli see tahtlik või tahtmatu) Lääne diplomaatide tegevusse paraja koguse uut usaldamatust suhetes Moskvaga. Venemaa lähemad naabrid aga, kelle julgeolek näib iga päevaga küsitavamaks muutuvat, pigem aktiviseerivad oma püüdeid, liitumaks Lääne-Euroopa kaitsestruktuuridega.
Kuid kõigepealt, mis siis ikkagi on teada Venemaa uuest sõjalisest doktriinist või selle kavandist? Komsomolskaja Pravdas ja Nezavissimaja Gazetas avaldatu põhjal võib kokku panna umbes sellise pildi.
Kindralstaabis väljatöötamisel olev dokument asetab põhirõhu NATO laienemisega seonduvale ja selle võimalikele tagajärgedele. Doktriini koostajad ei välista, et NATO ekspansioon ida suunas toob kaasa uue sõjalise bloki tekkimise.
Seejuures