laevastiku sõjalaevadele.
Samuti kavatsetakse luua tugev vägede grupeering Leedu ja Poola piiridele, mis on operatiivse juhtimise kaudu seotud Vene löögijõududega Kaliningradi oblastis.
Samas suunatakse tuumaraketid Tšehhi ja Poola peale, kuhu NATO kavatseb tuua oma tuumajõud. Vaid nii suudaks Venemaa ära hoida Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni laienemise, arvavad kindralstaabi ohvitserid.
Sõjalise doktriini vaieldamatult käremeelsemaks lõiguks peetakse aga Venemaa võimalikku tegevust juhul, kui Balti riigid peaksid astuma NATO liikmeks. Väidetavalt ei suuda Venemaa vastu seista Poola ja teiste Kesk-Euroopa riikide ühinemisele NATO-ga. Hoopis teine lugu on aga Balti riikidega.
Kui Brüsselis otsustatakse ikkagi Balti riigid Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni vastu võtta, viib Venemaa otsemaid oma väed Eesti, Läti ja Leedu territooriumile. Seejuures tõlgendatakse Moskvas NATO katset sellele sammule vastu astuda kui ülemaailmse tuumakatastroofi eelmängu.
Doktriini veel ühe olulise momendina võib välja tuua Venemaa nõudmised 1990. aastal sõlmitud tavarelvastusleppe ümbervaatamiseks. Teatavasti näeb leping, mis peaks jõustuma veel selle aasta lõpul, ette raskerelvastuse vähendamise Leningradi ja Põhja-Kaukaasia sõjaväeringkondades. Venemaa väidab, et see on aegunud leping, sest sõjalisi blokke enam ei eksisteeri, ning nõuab seepärast vabu käsi tegutsemiseks.
Kindralstaabis ei välistata, et Venemaa katkestab üleüldse osaluse tavarelvastusleppes ning koondab uued tanki- ja motolaskurdiviisid Eesti ja Läti piiridele.
Uue sõjalise doktriini kavand seab kahtluse alla rahvusvahelise kontrolli massihävitusrelvade mittelevitamise üle. Teatud tingimustel on Venemaa valmis müüma sõjalistel eesmärkidel kasutatavat raketitehnoloogiat Indiale, Iraagile, Iraanile ja Alžeeriale. Pole välistatud otsene sõjaline liit näiteks Iraagi ja teiste endise Nõukogude Liidu „sõpradega”.
Ei Komsomolskaja Pravda ega Nezavissimaja Gazeta ajakirjanikud, kes sõjalise doktriini üksikasjadest kirjutasid, pole seda dokumenti ise oma silmaga näinud.
Välisminister Andrei Kozõrev väitis 4. oktoobril, et tema ei tea midagi uue sõjalise doktriini väljatöötamisest. Võib-olla ei teagi, sest väidetavalt pole dokumendi koostajad rahul järjekindla liini puudumisega välisministeeriumi ja presidendi struktuuride töös kaitse- ja julgeolekuküsimustes.
Tähelepanu väärib veel teadmine, et Kozõrevi enda positsioon on viimasel ajal tugevasti kõikuma löönud ning paari kuu pärast võib ka teoks saada tema võimalik errusaatmine. Analüütikute arvates tähendaks see ka Venemaa välispoliitilise kursi muutust, mis on muuseas ka sisse programmeeritud uue sõjalisse doktriini projekti.
Päeval, mil Kozõrev eitas uue sõjalise doktriini väljatöötamist, ütles Venemaa suursaadik Vilniuses Nikolai Obertõšev Leedu välisministrile Povilas Gylysele, et dokument on tõepoolest olemas ning antud läbivaatamiseks Riigiduuma komiteedesse. Obertõšev lisas, et kavandatava sõjalise doktriini sisu on talle teadmata.
Venemaa Riigiduuma kaitsekomitee esimees Sergei Jušenkov (fraktsioonist Venemaa Valik) ütles 11. oktoobril Luubile, et tema pole nimetatud dokumenti näinud ega tea, et see oleks ametlikult saadetud tema juhitud komiteesse. Samas ei välistanud Jušenkov, et keegi kaitsekomitee liikmetest on oma kanalite kaudu siiski selle dokumendiga tuttav.
Jušenkov on üldse vastu sellele, et sõjaline doktriin formuleeritakse mingi ühe dokumendi näol. „Sisuliselt ükski riik maailmas ei oma eraldi dokumenti sõjalisest doktriinist. See peaks olema terve dokumentide kogum. Venemaal see siiski on olemas ning põhiseaduse alusel kinnitab doktriini president. Enne seda ei oma doktriin mingit reaalset jõudu,” räägib Jušenkov.
Väidetavalt on doktriini juba heaks kiitnud kaitseminister Pavel Gratšov ja tema esimene asetäitja, kindralstaabi ülem Mihhail Kolesnikov. Pole välistatud, et kaitsedoktriiniga on kursis ka president Boriss Jeltsin. Gratšov ei käinud septembris Sotšis mitte üksnes tennist mängimas, vaid tutvustas ilmselt riigipeale ka uue doktriini põhialuseid.
Pole välistatud, et informatsioon lekkis kaugeltki mitte juhuslikult. Moskva on varemgi sedasi käitunud. Ilmselt püütakse sellega kombata võimalikke reaktsioone ning sellest lähtudes seada oma edasist tegevust.
INTERVJUUD
GEORGI ARBATOV, USA-Kanada Instituudi direktor
Miks Venemaa suhtub NATO laienemisse suure südamevaluga?
NATO on külma sõja instrument ja mitte sugugi rahutoov instrument, nagu on seda ÜRO. NATO oleks pidanud surema koos Varssavi pakti kokkuvarisemisega.
Tuleb ikkagi tõsiselt arutada, milline peaks olema Euroopa julgeolekukontseptsioon ja need hoovad, millega seda teostada. On olemas Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon, kellel on üllad printsiibid, kuid kellel pole mingeid mehhanisme, on olemas NATO, kellel on piisavalt mehhanisme ja sõjalist jõudu, kuid kellel pole printsiipe.
Kesk- ja Ida-Euroopa riikide ühinemine NATO-ga ei lisa neile julgeolekut. Seda enam, et kusagilt ei lähtu neile riikidele ka ohtu. Keegi ei kavatse neid rünnata. Venemaal on teisigi probleeme.
NATO laienemine viib aga kindlasti selleni, et tugevnevad Venemaa kõige sõjakamad ja natsionalistlikumad ringkonnad. Need ütlevad, et vaadake, me rääkisime teile, NATO tuleb otse meie lävele. Sellist kingitust poleks meie poliitilised äärmusjõud osanud oodatagi.
NATO avaldas dokumendi, milles uutelt liikmesriikidelt nõutakse vajadusel tuumarelvade paigutamist nende territooriumile. Kelle vastu? Kui mitte Venemaa vastu, siis kelle vastu? Eesti vastu? Meil suhtutakse sellesse loomulikult valuliselt.
Kas uus sõjaline blokistumine on võimalik?
Kui NATO ei hooli Venemaa seisukohtadest, siis ei jää Moskval üle midagi muud kui püüda luua NATO vastu uus sõjaline blokk. Mis sellest välja tuleb, ei tea. Arvan, et Valgevenega õnnestub liituda. Kuid see ei ole vastus.
Kui me asume vaenu teele, siis on meil väga palju võimalusi teha kahju NATO liikmesriikidele. Me võime hakata toetama liikumisi ja riike, keda NATO ei salli. Me võime saata neisse riikidesse relvi, teadlasi ja insenere. Me võime hakata blokeerima ÜRO Julgeolekunõukogu tööd, asetades vetod kõigile NATO huvides olevatele küsimustele.
Ma ei arva, et me võidaksime niiviisi USA-d. Kuid on ka kindel, et nemad ei võidaks meid. Ebameeldivusi teineteisele võime aga luua küllaga.
SERGEI JUŠENKOV, Riigiduuma kaitsekomitee esimees
Milline on teie seisukoht NATO laienemise suhtes?
Suhtun sellesse küsimusse negatiivselt. Negatiivselt mitte sellepärast, et see tooks objektiivselt mingit kahju Venemaa huvidele, vaid sellepärast, et NATO laienemine sütitab Venemaal veelgi läänevaenulikkust, annab natsionalistlikele jõududele, kindralkonna ja sõjatööstuskompleksi reaktsioonilisele osale veel ühe haakekoha.
Ma ei ole NATO laienemise vastu, kui järgitaks selliseid tingimusi. NATO peab ennast ümber formuleerima kaitsestruktuurist julgeolekustruktuuriks. Teine tingimus on see, et Venemaa peab suhtlema NATO-ga palju tihedamalt, kuni selleni välja, et temast saab bloki assotsieerunud liige. Siis ma ei näeks mingeid probleeme ja takistusi ka teiste riikide ühinemisel NATO-ga.
Mida te arvate nende Vene kindralite väidetest, kes lubavad väed taas Baltikumi viia?
Ei, see on täiesti välistatud. See on lihtsalt rumalus.
Kas te ei arva, et need poliitikud, kes peavad Balti riike igipõliseks Venemaa territooriumiks, hakkavad ükskord nõudma oma?
Kes need poliitikud on. Võib olla kolm-neli inimest. Minu arust ka kõige äärmuslikumad on juba mõistnud, et see küsimus on otsustatud. Vaadake kas või nende poliitikute avaldusi,