koristama hakati. Tekkisid kuulujutud pettusest ja Rootsi toiduaineametile tuli järsku elu sisse. Ootamatult sadasid kohale kontrollid, just siis, kui neid üldse oodata ei osatud. Julius jäi lühikese aja jooksul ilma tervelt kolmest Peruu kaubapartiist, need konfiskeeriti ja hävitati igati seaduse järgi. Lisaks pandi vahendajad – erinevalt Juliusest endast – kinni. Selline on juba kord vahendajate saatus.
Ehkki seaduse pikk käsi ei ulatunud operatsiooni ajuni, kaotas Julius huvi. Ta oli Rootsi ülimast seaduskuulekusest tüdinud. On siis keegi kunagi Peruu spargli söömisest ära surnud?
Ei, ausatel väikesulleritel polnud siin enam midagi teha. Julius otsustas hoopis pensionile minna. Ta ajas kodus väikest viisi samakat, salaküttis aeg-ajalt mõne põdra, laenas luba küsimata naabri elektrit, kusjuures mitte eriti palju. Kuni hetkeni, mil ootamatult koputas tema uksele saja-aastane vanamees. Taat ütles, et tema nimi on Allan, ja tal oli kaasas varastatud kohver, mille nad pärast napsuga alla loputatud meeldivat õhtusööki ühiste jõududega avasid. Selgus, et kohvris oli mitu miljonit.
Üks asi viis teiseni, teine omakorda kolmandani. Julius ja Allan raputasid kannult maha kõik jonnakad indiviidid, kes oma raha tagasi tahtsid saada, ja sattusid Balile, kus nad seda raha nüüd ühtlases tempos sirgeks lõid.
Allan nägi, kuidas Julius norutab.Ta püüdis igavlevat sõpra lõbustada ja luges talle mustast tahvlist ette uudiseid maailma eri nurkades toimuvatest ebamoraalsetest juhtumitest. Rumeenia, Itaalia ja Norra olid juba läbi töötatud. Lõuna-Aafrika president Zumaga õnnestus samuti kogu hommikusöögiaeg täita, kuna too oli maksumaksjate raha eest ehitanud omale isikliku ujumisbasseini ja teatri. Teenitud tähelepanu pälvis ka üks Rootsi lauljanna, kes oli tuludeklaratsioonis tööreiside kuludesse märkinud seitse kleiti ning kaheksateist paari kingi.
Aga Julius norutas edasi. Ta vajas mingit tegevust, enne kui teda päriselt depressioon tabab.
Allan, kes polnud sada aastat millegi üle muret tundnud, polnud sõbra pilgus kustunud sädemega rahul. Peab ju ometi olema midagi, millest ta innustub?
Kaugemale ta oma arutlusega ei jõudnudki, enne sekkus juhus. See sündis ühel õhtul, kui Allan oli juba voodisse läinud, Julius aga tundis, et tal tuleb veel oma hinges valitsevat kurbust leevendada. Ta läks hotelli baari ja tellis klaasi kohalikku arak’it. Seda valmistatakse riisist ja suhkruroost, jook maitseb nagu rumm ja on nii kange, et võtab silmast vee välja. Julius oli õppinud, et üks klaas muudab mured ähmaseks, järgmine peletab need aga hoopis eemale. Igaks juhuks võttis ta enne magama minekut tavaliselt veel kolmandagi klaasi.
Esimene klaasitäis oli tühi ja teine pooleli, Juliuse meeled olid piisavalt avardunud ja ta märkas, et pole ruumis üksi. Kolme tooli kaugusel istus keskealine Aasia päritolu mees, kellel oli samuti arak käes.
„Skool,” ütles Julius rahulikult ja tõstis klaasi.
Mees naeratas vastuseks, misjärel mõlemad kummutasid joogi alla ning krimpsutasid nägu.
„Hakkab juba looma,” ütles mees, kellel olid samamoodi pisarad silmas nagu Juliusel.
„Esimene või teine?” küsis Julius.
„Teine,” vastas mees.
„Sama lugu.”
Julius ja mees kolisid teineteisele lähemale ja tellisid kolmandad joogid.
Nad vestlesid natuke aega tühjast-tähjast, enne kui mees end tutvustas:
„Simran Aryabhat Chakrabarty Gopaldas,” ütles ta.„Meeldiv tutvuda!”
Julius vaatas äsja oma nime öelnud mehele otsa. Tal oli piisavalt arak’it keres, et välja öelda, mida ta mõtles.
„See ei saa ometi kellegi nimi olla!”
Jah, siiski, sai küll. Eriti juhul, kui oled pärit Indiast. Simran pluss kõik need teised nimed oli sattunud Indoneesiasse pärast õnnetut intsidenti ühe täiesti mõistmatu mehe tütrega.
Julius noogutas. Tütarde isad võivad olla mõistmatumad kui ülejäänud inimesed. Aga ega sellepärast pea kellelgi olema veel sihuke nimi, mille väljaütlemiseks kulub terve hommikupoolik.
Mees, kellel oli selline nimi, nagu oli, suhtus oma identiteedi tähtsusesse pragmaatiliselt. Või siis oli tal lihtsalt hea huumoritaju.
„Mis mu nimi siis sinu arvates olema peaks?”
Juliusele meeldis India pagulane. Aga kui neist sõbrad peaksid saama, siis ei kõlba see nimerodu tõepoolest mitte kuskile. Tuli juhust kasutada.
„Gustav Svensson,” ütles Julius.„See on hea nimi, lihtne ütelda ja meelde jätta.”
Mees ütles, et tal pole ka Simran Aryabhat Chakrabarty Gopaldase meeldejätmisega kunagi probleeme olnud, ent temagi meelest kõlas Gustav Svensson kenasti.
„Rootsi nimi, eks?” küsis ta.
Jah, noogutas Julius. Enam rootsipärasemaks minna ei saagi.
Täpselt sel hetkel hakkas tema peas idanema uus äriidee.
*
Julius Jonsson ja Simran-mis-iganes leidsid teineteist tõeliselt pärast kolmandat arak’i klaasi. Enne lahkumist lepiti kokku uus kohtumine. Sama koht, sama aeg, järgmine õhtu. Lisaks otsustas Julius, et võimatu nimega mehe nimi on edaspidi Gustav Svensson. Simran Aryabhat Chakrabarty Gopaldasele see sobis. Senine nimi polnud talle just märkimisväärselt õnne toonud.
Mehed kohtusid mitmel järjestikusel õhtul. Hindu harjus oma uue nimega. See hakkas talle meeldima.
Samal õhtul, kui nad tutvusid, möllis hindu end vana nime all hotelli sisse ja elas seal terve aja, mil nad Juliusega tulevase koostöö plaane sepitsesid. Kui hotelli juhataja India külalise käest üha valjemini arve maksmist nõudis, rääkis Gustav Juliusele, et ta kavatseb sealt lõplikult lahkuda. Arvet maksmata jättes ja selgitusi jagamata. Juhtkond nagunii ei mõistaks, et Gustavit ei saa Simrani arve eest vastutavaks pidada.
Julius seevastu mõistis. Millal Gustav lahkuda kavatseb?
„Soovitatavalt veerand tunni jooksul.”
Julius mõistis ka seda. Ent ta ei tahtnud äsja leitud sõpra kaotada, niisiis andis ta talle kaasa Allanilt saadud telefoni.
„Võta, selle abil saab sind kätte. Ma helistan sulle hotellitoa telefoniga. Lase nüüd jalga. Mina sinu asemel läheksin läbi köögi.”
Gustav järgis Juliuse nõuannet ja kadus. Samal õhtul veidi hiljem ilmus välja hotellidirektor, pärast seda, kui oli India külalist otsides üle tunni asjatult ringi hulkunud.
Julius ja Allan vaatlesid rannal mugavates toolides istudes päikeseloojangut, joogiklaasid käes. Direktor vabandas segamise pärast. Ent tal oli üks küsimus.
„Härra Jonsson, ega te pole juhuslikult näinud hotelli külalist Simran Aryabhat Chakrabarty Gopaldast? Märkasin, et suhtlesite temaga viimasel ajal üsna palju.”
„Millist Simranit?” küsis Julius.
*
Juliusel ja Gustav Svenssonil tuli ärijuttude ajamiseks edaspidi kohtuda mõnes muus kohas peale hotelli. Hotellidirektor ei saanud küll Jonssonit külalise kadumises süüdistada, aga see ei takistanud tal Rootsi härrastesse pisukese kahtlusega suhtumast. Nende puhul võis kaotada tunduvalt suurema rahasumma. Seni olid nad küll korralikult maksnud, ent hetkel oli arve kasvanud tavapärasest suuremaks ja seetõttu tuli mõningane ettevaatus ainult kasuks.
Jonsson ja Svensson kohtusid hoopis Denpasari keskuses ühes räpases baaris. Selgus, et Gustav oli sama kaliibriga väikesuller nagu Julius. Kodus Indias elas ta aastaid mõnusasti. Ta rentis auto, vahetas sellel mootori ära ja viis auto tagasi. Autorendifirmal kulus enamasti mitu kuud, enne kui avastati, et sõiduk on ootamatult seitse aastat vanemaks jäänud, ja võimatu oli öelda, kes mitmesajast autot rentinust võiks süüdlane olla. Mis siis, kui sulitembuga