saame varsti näha,” vastas Allan.„Vaata!”
Saja ühe aastane soris õhupallijuhi ettenägematuteks juhtumiteks mõeldud kastis. Ta tõstis sealt välja tuttuue punase kangi.
„Kahju, et me seda õigel ajal ei leidnud. Ja vaata, mis siin veel on!”
Kaks valgusraketti.
Hädamaandumine veepinnale läks paremini, kui Julius oli julgenud loota. Korv plartsatas vette, vajus hoo ja raskuse tõttu pool meetrit allapoole, keeras neljakümne viie kraadisesse kreeni, tuli sellest välja ja jäi seejärel lainetele tasakesi õõtsuma.
Taadid kukkusid kaldumise ajal külili ja vajusid seina äärde hunnikusse. Julius kargas kähku jalule, nuga käes, et kasutu ja esialgu veepinnal püsiva õhupalli köied läbi lõigata, enne kui see põhja läheb ja korvi ning mehed endaga kaasa veab.
„Tubli töö,” tunnustas Allan korvi seina ääres lamades.
„Aitäh,” ütles Julius ja aitas sõbra jälle taburetile istuma.
Julius monteeris raske gaasiagregaadi lahti ja viskas selle koos konstruktsiooni üleval hoidnud nelja trossiga ookeani. Korvi kogukaal oli nüüd vähemalt viiskümmend kilo väiksem. Julius pühkis laubalt higi ja istus sõbra kõrvale taburetile.
„Mis edasi?” küsis ta.
„Ma arvan, et võtame veel ühe pudeli šampanjat, siis pole karta, et me kaineks saame. Kas sa ei võiks ühe neist rakettidest välja lasta, kuni ma pudelit avan?”
Läbi korvi külgede immitses vett sisse, ent mitte kuigi hullusti, paari lähema tunni jooksul ei tohiks nad veel uppuda, arvas Allan. Kui nad leiavad midagi, millega vett välja kühveldada, venib see aeg pikemakski.
„Kahe tunni jooksul võib paljutki juhtuda,” ütles ta.
„Nagu näiteks?” küsis Julius.
„Nojah, võib muidugi ka vähem juhtuda. Või siis üldse mitte midagi.”
Julius avas esimese valgusraketi pakendi ja püüdis indoneesiakeelsest juhisest aru saada. Ta oli kergelt vintis ega jaksanud tunda nii suurt meeleheidet, nagu olukord oleks nõudnud. Ühest küljest teadis ta, et sureb varsti. Teisest küljest oli ta koos mehega, kes on võib-olla surematu. Mehega, keda kindral Franco ei hukanud, Ameerika immigratsioonivõimud ei saatnud teda eluks ajaks vangi, Stalin ei kägistanud teda ära (ehkki sellest oli vähe puudu), teda ei löönud maha ei Kim Il-sung ega Mao Zedong, Iraani piirivalve ei tulistanud teda pikema jututa surnuks, külma sõja ajal kahekümne viie aasta jooksul topeltagendina tegutsedes ei kõverdatud tema üha kiilanevas peas ühtegi juuksekarva, ta ei surnud Brežnevi hingeõhust ja teda ei tõmmanud kaasa ka president Nixoni langemine.
Ainus, mis võib-olla vihjas Allani peatsele surmale, millest ta oli nii palju aastaid pääsenud, oli fakt, et ta istus nüüd vett sisse laskvas punutud korvis keset ookeani kuskil Indoneesia, Austraalia ja Antarktise vahel. Aga kui äsja saja ühe aastaseks saanud sünnipäevalaps ka selle üle peaks elama, on loogiline arvata, et Juliuski jääb tema tuules ellu.
„Ega vist muud teha ei tule kui siit tõmmata,” ütles ta ja tõmbas vales asendis käes hoitud raketi nööri õiges suunas, misjärel rakett lendas vette ja jätkas oma teekonda, kuni paarisaja meetri sügavusel ära kustus.
Julius kaalus, kas poleks õigem lihtsalt alla anda. Ent Allan lasi järgmisel pudelil korgi pauguga pealt, ulatas pudeli sõbrale ja palus tal mõned lonksud võtta – kas siis klaasi kasutades või ilma –, sest tema meelest oli sõbral seda vaja.
„Ma arvan, et seejärel võiksid sa järgmise raketiga katset teha. Aga parem sihi ülespoole, ma usun, et siis on seda paremini näha.”
India ookean
Põhja-Korea kaubalaeva Kuulsus ja Jõud ametlikuks ülesandeks oli kolmekümne tuhande tonni teravilja transportimine Havannast Pyongyangi. Vähem ametlikuks lisaülesandeks oli Madagaskarist kagu pool sõitu aeglustada ja öö varjus neli kilo rikastatud uraani pardale võtta. Uraan oli kullerite abil toodud Kongost Burundisse, sealt Tansaania kaudu Mosambiiki ja edasi Aafrika kontinendist itta jäävale saarele, millest Kuulsusel ja Jõul oli nagunii põhjust mööda sõita.
Põhjakorealased mõistsid, et neil hoitakse silma peal. Kõigest mõni aasta varem oli üks sõsarlaevadest sattunud mässuliste kontrolli all olevasse Liibüa sadamasse, enne kui kaptenil õnnestus altkäemaksuga nende pääsemine tagada, tookord oli laeval naftalaadung. Kuubast koju sõites Somaalias, Iraanis või mõnel teisel samasuguse kuulsusega maal peatumine ei viiks millegi muuni peale selle, et avamerel tuleksid pardale ÜRO relvajõud. Seda oli varemgi juhtunud, viimati Panama lähistel. Tookord sattus teravilja all olema niihästi lennukimootoreid kui ka keerulist elektroonikat, kõik puha vastuolus uhkele rahvademokraatiale ÜRO poolt kehtestatud embargoga. Korealased teatasid maailmale ärritunult, et ega korealased polnud mootoreid ja elektroonikat vilja alla peitnud, vaid maailm.
Seekord pöörduti Kuubalt koju teises suunas, maailm on ju ümmargune. Ametliku versiooni järgi keeldus rahvademokraatlik vabariik teistkordsest ahistamisest, nagu Panama rannikul kord juba oli sündinud. Ütlemata jäeti aga, et neil oli tee peal ka muid asju ajada.
Seni oli kõik õigesti läinud. Kapten Pak Chong-uni laev oli täis kõrgekvaliteedilist teravilja, millest Suur Juht põrmugi ei hoolinud, tema sõi oma kõhu nagunii täis. Ent lisaks sellele oli pardal Korea turvalises portfellis nüüd ka neli kilo rikastatud ja pliisse pakitud uraani. Uraan oli Ameerika koerte ja nende kolmekümne kaheksandast laiuskraadist lõuna poole jäävate liitlaste vastu võitluse jätkamise üheks eelduseks. Kogus – neli kilo – polnud muidugi selline, millele saaks rahva tulevikku rajada, ent see ei olnudki eesmärgiks. Praegune reis oli lihtsalt hankimiskanali kui sellise testimine. Kui kõik sujub tõrgeteta, suurendatakse koguseid mitmekordselt, venelased olid seda lubanud.
Kapten Pak lausa tundis, kuidas laeva teekonda tagasi Pyongyangi jälgivad imperialistlikud satelliidid, kes, nagu alati, on valmis leidma põhjust nende ründamiseks, alandamiseks ja mustamiseks.
Pak hoidis portfelli kapteni kajutis seifis, nii et kui kaabakad peaksid pardale tulema, leiavad nad selle nagunii üles. Ent siiamaani ei viidanud sellele miski. Veel pole tehtud ühtegi viga. Peagi ei takista enam miski kapteni võidukat kojujõudmist.
Pak Chong-uni mõtted katkestas ilma koputamata sisse astuv esimene tüürimees.
„Kapten!” ütles ta. „Nägime neli miili põhja pool hädaraketti. Mis me teeme? Ignoreerime?”
Neetud! Just siis, kui kõik nii hästi läks. Kapten Pak mõtles pingsalt. Kas see võib olla lõks? Keegi, kes kavatseb uraanile käpa peale panna? Parem on muidugi teha nägu, et me ei märganud midagi, nagu tüürimees äsja vihjas.
Aga kindla peale nägid seda neetud ameeriklased. Kosmosest. Ja teevad nüüd kindlasti pilte. Põhja-Korea laev ei vaevu merehädalistele appi minema – see on mereseaduse rikkumine, kohutav mainekahju Suurele Juhile (ja kapten Pak lastakse muidugi maha).
Ei, vähem halb on vist siiski järele vaadata, kust see rakett välja lasti.
„Mis jutt see on, tüürimees!” ütles kapten Pak Chong-un.„Korea Rahvademokraatliku Vabariigi esindajad ei jäta hädalisi abita. Võtke uus kurss ja valmistage ette päästeaktsioon. Tegudele!”
Esimene tüürimees andis hirmunult au ja sibas minema. Ta kirus ennast, et polnud oma sõnu paremini valinud. Kui kapten sellest ette kannab, on tema karjääril lõpp. Parimal juhul.
*
Merel korvis loksuvatel sõpradel ulatus vesi nüüd pahkluudeni. Allan istus, must tahvel süles, ja imestas, et see siin, eikuskil, ikka veel töötab.
„Kuula!” ütles ta.
Siis rääkis ta oma sõbrale, et tegelikult ei tee oma marki täis üksnes presidendid, nagu näiteks Robert Mugabe Zimbabwes, kes defineeris homoseksuaalsust„eba-aafrikalikuna”