Aga seda ei juhtunud. Kauguses pöörasid lennukid laia kaarega ringi ja tulid tagasi, lennates otse minu peale, nagu mulle tundus, justkui oleksid nad näinud, kuidas ma okste vahele varjusin, just nagu lennanuks nad nooleteravikku otse Summerhilli südamesse lööma. Siis jõudsid nad minu kohale, nii lähedale, et arvasin eristavat tillukesi rattaid nende kõhu all, kuulvat mootorihelide muutust pöördel ja haistvat heitgaaside lõhna.
Koerad kössitasid puu all, kõrvad lidukil vastu karvast pead, ning kiunatasid aeg-ajalt ärevalt. Vaatasime siis koos, kuidas lennukid meie kohal manööverdasid, nii et nende kõrvulukustav lärm täitis kogu igivana tamme võraaluse. See näis kestvat igavesti – kujundid ja pöörded –, aga just siis, kui ma arvasin, et enam kauem ma seda taluda ei suuda, hakkasid lennukid ükshaaval sisemaa poole suunduma.
Isegi pärast seda, kui nad olid lahkunud, täitis õhku mootorimüra, ent kui ma heitsin pilgu mere poole, sain aru, et üks neist oli jäänud maha ning tiirutas, nagu harjutaks ikka veel pöördeid. Jälgisime seda koertega mõne silmapilgu, enne kui taipasin, et asi pole päris õige. Lennuk liikus kuidagi kummaliselt, ja kuigi seda vaadet varjasid mandri poolt osaliselt rannakaljud, võis näha, et ta ... jah, paistis, nagu hakkaks ta alla kukkuma. Oksad mu pea kohal, puu ladvas, olid liiga haprad, et vastu pidada minu kuueteistaastase keha raskusele, aga sellest hoolimata hakkasin ronima, siblides käte ja jalgadega õrnas õõtsuvas roheluses toetuskohti otsides. Lennukit oli nüüd kaljude kõrgusel jälle näha – mälust kerkisid esile kaks sõna, enne kui sellel mõttel sabast kinni sain – Timuka järsak. Värinad jooksid selgroogu mööda üles ja alla ning kukla nahk tõmbus pingule; kogu sisemus kiskus krampi ning see pani mu hingeldama, sest kõikide inimeste hulgast olin just mina see, kes teadis, kui järsud on need kaljud, kui ohtlikud, kui surmatoovad ...
Surudes ärritatud kurgust läbi järjekordse hingeõhupahvaku, oleksin tahtnud pilgu kõrvale pöörata, libistada end puu otsast alla ning varjuda visandiploki taha ja joonistada, kuidas rebasekutsikas jookseb koidu ajal pikkade hüpetega üle väikese heinamaa Haldjametsa. Selle asemel jäin pärani silmi jälgima, kuidas lennuk vihises kaljude kohal järjest kiiremini alla, nagu oleks piloot lõplikult lootuse kaotanud. Ja juba oligi lennuk vaateväljast kadunud, lihtsalt olematuks muutunud.
Sõda on nagu armastus, Maddy, see leiab alati võimaluse tulla.
Mu higised peod libisesid puukoorel, pilk oli endiselt suunatud horisondi kitsale ribale ning päikese eredus pani silmad vett jooksma. Mis siis, kui mina olen ainuke, kes seda nägi? Mis saab, kui keegi appi ei lähe? Peaksin jõudma sinna, kui lähen põllul ringiga ümber lambatapuaugu ja siis joostes edasi piki kitsast rohtunud rada kaljuserval, kus olime kord isaga kõndinud ühel samasugusel hommikul kuus aastat tagasi. Frank on rääkinud, et tänapäeval lastakse veel lambad sinna kaljuservale sööma, kuid inimesed seal enam kõndida ei julge.
Mina ei olnud käinud Timuka järsakul sellest ajast peale, kui isa surnukeha just sealt – kaljudealusest väikesest abajast, kohast, mis tõusu ajal alati veega täitus ja kus lained all vastu kaljusid laksusid – välja toodi. Ma ei olnud üldse kuigi palju Summerhillist ära käinud, ja ka merd olin ma näinud vaid nii palju, kui see mulle tammepuu latva kätte paistis – vaid sinihall viirg silmapiiril, kus praegu triivisid õrnad valged pilvepuhvid, mis ei teadnud seal juhtunud kohutavast loost mitte kõige vähematki.
Järjekordne mürin lõikus läbi õhu: autosignaal külavaheteelt. Otsisin oksi, mis sobiksid jalga toetama, ja hetkeks lõi silme ees pimedaks, sest pingutasin kaugusse vaadata, ent kui nägemine jälle selgines, silmasin tuttavat mõlkidega autot ning selle aknast välja sirutuvat kätt, mis rõõmsalt minu poole lehvitas – sest mu õde tundis mind paremini kui keegi teine siin ilmas: ta teadis, et olen tamme otsas ja ootan teda.
Libistasin end puu otsast alla, tegemata numbrit sellest, et oksa taha kinni jäänud püksisäär rebenes. Seejärel jooksin juba kogu tee peatumata ja tagasi vaatamata köögiviljaaiani, sealt pirniaeda, möödusin meie vanast puu otsa ehitatud mängumajast ja väikesest tiigist, kus leidus karpkalu, keda Georgiana ei sallinud, ning siis ülepeakaela õuele, otse oma õe käte vahele.
Teine peatükk
Chloe
„Selles pole üldse mingit kahtlust, proua MacAllister. Mitte kõige vähematki.”
Chloe silmitses tähelepanelikult meest, kes istus tema vastas ja oli toetanud käed riikliku tervishoiuameti standarditele vastava kirjutuslaua servale. Kas saatusel tõesti ei olnud lähetada paremat tõekuulutajat kui see kiilanev, närvilisusele kalduv mees, kes istus seal teda põrnitsedes ja kopsis sõrmeotstega kannatamatult analüüsitulemuste lehtedel?
Chloe märkas, et arsti pilk vilksas korraks kellale seinal, ja püüdis end kokku võtta. Tervishoiuamet tahtis hoida iga patsiendi vastuvõtu kümne minuti või isegi lühema aja piires. Aidan oli rääkinud talle arvutuid lugusid patsientidest, kes olid liiga aeglased ja pikendasid sellega teiste ooteaega, ajades kogu süsteemi sassi. Temagi oli vastuvõtuaja piiri ületanud juba viie minutiga, millest neli sai raisatud lihtsalt näost kaamena vaikides ja mõttetult eitades fakti, et mitte mingit kahtlust pole. Mitte mingit.
„Me anname teile paberid koju kaasa,” lausus doktor reipalt, tehes kätega suunavaid liigutusi, justkui õhutades teda kollaselt plasttoolilt tõusma. „Nüüd on teil mõne järgmise nädala jooksul vaja ...”
Sõna „koju” oli see, mis vallandas ajus reaktsiooni – mis kangutas lõpuks Chloe keele suulae küljest lahti ja vähendas pininat kõrvades, nii et ta sai öelda: „Vabandage, aga kas te palun siiski kontrolliksite veel kord? Tahaksin olla absoluutselt kindel. Midagi võis ka segamini minna, eks ole?” Ta hingas sügavalt sisse ja laskis kätel sülle kukkuda.
„Siin-seal vahel ikka eksitakse, kas pole?” Ta katsus poetada selle viimase lause nagu möödaminnes, nagu mõista andes, et vigu võib teha kes tahes, aga see mees küll mitte.
„Oleme juba kaks korda kontrollinud, proua MacAllister,” tähendas doktor Webb kannatamatult, „ja ainult sellepärast, et teie seda nii tungivalt nõudsite, ehkki tegelikult on see juba raiskamine. Analüüsid on tehtud täpselt ja hoolikalt. Ma ei saa aru, milles on probleem – teie seisund on suurepärane, ka vanus on peaaegu ideaalne. Kas te tööl käite?”
Chloe raputas pead ja arst noogutas tunnustavalt. „Noh, näete siis. Te ei joo, te ei suitseta, teil on kena kodu,” uuris ta pabereid „Plymouthi kõige kaunimas linnaosas. Hartleys. Minu ristiema elab seal.”
Tohter ootas sekundi murdosa, et Chloe talle takka kiidaks, mainiks enda seost selle kahtlemata silmapaistva daamiga või millegi muuga, mis võiks kuulutada patsiendi peatset lahkumist.
„Meditsiinilisest vaatepunktist olete ideaalne,” jätkas arst. „Parem ei saaks ollagi. Margie annab teile kohe registratuuris kogu vajaliku info.”
Doktor Webbi hääl uhkas temast üle, kõrvad noppisid välja üksikuid sõnu, nagu kena ja veri ja kliinik. Ja ka suurepärane. Jah, see kõik võiks tõepoolest olla suurepärane. Ta abikaasa hüppaks rõõmust lakke. Mees oli sellist uudist ju kuude viisi oodanud.
Doktor Webb jäi ukse kõrvale seisma, nii et Chloel ei jäänud enam muud üle kui toolilt tõusta. Aga naine tegi seda rõhutatud aeglusega, püüdes ennast kuidagi kokku võtta, et esitada viimane, kuid tema jaoks otsustava tähtsusega küsimus.
„Kas te saaksite ... Sooviksin teada, kas oleks võimalik talle sellest mitte teada anda? See tähendab ... minu abikaasale?”
Doktor Webb kobas prillide järele, aga kõõritas siis Chloet oma lühinägelike silmadega.
„Miks peaksin mina talle sellest teada andma?” Doktor Webb ei paistnud kummardavat Aidanit samal määral kui kõik teised; osalt sellepärast oligi Chloe ta enda ihuarstiks valinud, isegi kui see tähendas seda, et oma harvadel arstilkäikudel sai ta pirtsaka kohtlemise osaliseks. Meditsiini alal tegutsejate ringkond oli Plymouthis aga väike ning oli täiesti võimalik, et doktor Webbi tee ristub peagi Aidan MacAllisteri omaga, ja Chloe eelistaks, et nende vahel sugeneda võivas vestluses temast juttu ei