tundis ta, kuidas isa pani käsivarred tema ümber, et raamatut tütre süles lahti hoida; raamatu selg vajutas ta reitele vorbi, kui ta end mugavamasse asendisse sättis. Talle meenus isa hääl, Old Spice’i seebi lõhn, tema päevasärgi – kantud, pehme ja koduse – puudutus, tooli kägin, kui nad seadsid end valmis selleks pooleks tunniks, mis kuulus vaid Chloele. Eemale arvetest ja haigusest ning isa pikast tööpäevast garaažis; eemale Chloe ja Danny emmest, kes oli nad maha jätnud, kui Danny oli veel rinnalaps; eemale Dannyst, kes oli rahutu ja niheleja ning krahmas endale iga vaba minuti tema ajast!
Chloe ei mõelnud kuigi sageli neile kaugetele aegadele, kui ta isa veel elas ja Danny oli veel ... noh, Danny. See oli üks neid asju, mis näitas, et aeg liigub edasi: see paiskas mälestused nii kaugele selja taha, et sa vaevalt üldse nägid, mis tuli pärast. Mure ja vastutus ning kiiresti kasvamine. Vahel jäi ta mõtlema, et märksa toredam oleks mõnikord mäletada Dannyt või isa ilma kõigi elumuredeta; mäletada neid niisugustena, nagu nad olid neil ammustel silmapilkudel, mis olid olnud täpselt Foxy moodi – turvalised ja soojad.
Foxy. Juba ainuüksi see nimi sundis teda silmi sulgema ja peatuma, et meenutada väikest punakaspruuni rebast, kes piilus lugupidamatult puuriida tagant, hiilis ümber varisenud müüri, peitis end ämbri sisse ja oli alati seal, kus sa teda kõige vähem arvasid olevat. Kas näed, kullake, kuhu rebane on pugenud? Loodame, et teda siin kinni ei nabita.
Chloe tajus ähmaselt enda selja taga mingit liikumist, ning pisut hiljem hakkas tohutu suurtest valjuhäälditest, mis seisid kummalgi pool diivanit, kostma tasast lauluüminat. „My Blue Heaven”, üks neist vanadest plaatidest, milliseid Aidan kogus. Kergelt karune hääl, mida saatis klaverihelide sillerdus, kriipiv ja katkendlik vana plaadimängija nõela all. Õhtu oli sametiselt pehme ja lõhnas magusalt ning muusikahelid tungisid läbi kerge tuule. Ilma hoiatamata võttis Aidan tal ümbert kinni, pööras ta enda poole ning hakkas temaga tantsima – sealsamas, otse ahju ukse ees.
„Sa ju tead, et ma armastan sind, kullake,” ümises ta naisele kõrva sisse. „Sa oled minu jaoks kõige tähtsam, minu elu kõige hinnalisem osa. Tahan, et sa oleksid õnnelik minuga siin kodus, mitte mõne võõraga väljas. Ainult mina ja sina, igavesti koos.” Ta tõmbas Chloe endale veel lähemale ja hoidis temast kõvasti kinni. Chloe kuulas vaikides, kuidas mees sosistas – tema sõnadest tilkus armastust just nagu mett –, kuulas seni, kuni ta leidis end mehe tugevas embuses naeratuseks huuli paotamas ja õlgu lõdvaks laskmas. Kõik läheb hästi. Ta ütleb seda talle peagi. Nad on õnnelikud.
„Muidugi,” sosistas ta vastu. „Alati.”
Chloe jättis silmad suletuks, soovides, et mälestus isast ja väikesest pruunist rebasest jääks kauemaks tema vaimusilma, kuid juba libises see minema, lahustudes juuksesalkudes ja väreledes veel üksikutes karvades, kuni alles jäid vaid Chloe ja tema abikaasa ning nende sündimata lapse saladus, kõik kolm õõtsumas muusika taktis nende üliväga täiuslikus kodus.
Neljas peatükk
Maddy
„Üks lennuk kukkus alla! Lennuk kukkus alla ...”
Mu käed mähkusid õe kaela ümber ja ma hoidsin temast kõvasti kinni, just nagu siis, kui olin üheksane ja tema viisteist ning ma olin pärast õudusunenägu tema voodisse hiilinud. Ent aegamööda hakkasin aru saama, et ta lõhnas võõralt: pigem oli see segu mingist parfüümist ja muudest suurlinna aroomidest, milles ma ei tundnud ära ei koerte ega rohu ega ammugi selle lilla lõhnaseebi hõngu, mille tavaliselt kinkis meile sünnipäevaks tädi Marjorie, asudes võitlusse meie käte häbiväärse seisundiga. Aga kui õde libistas nüüd pihkudega üle mu õlgade ja sealt mööda selga alla, otsekui teeks ülevaatust, oli see puudutus täpselt niisugune, nagu see alati oli olnud: lohutav ja soe.
„Foxy, mida sa ometi räägid?” naeris ta mulle otse kõrva sisse. „Maanteedel on põrgu lahti, ma poleks äärepealt kohale jõudnudki. Et sa teaksid – kogu Inglismaa on liikvel.”
Tõmbasin end järsult temast lahti. „Peame kohe kellegi sinna saatma. Nad lendasid, Georgie; esialgu ei arvanud ma sellest midagi, aga siis ... Kartsin vaatama minna. Kui rumal minust, mul on nii kahju ... Üks neist jäi teistest maha ja hakkas siis alla langema ...” Vakatasin ja jäin teda üksisilmi vaatama, vaevu märgates, et Georgiana on ka juukseid lõiganud. Selle asemel peatus mu pilk hoopis väikese nokaga läikival mütsil, mis oli õe kummardumisel vajunud varjama tema nägu, kust nüüdseks oli kadunud kogu naer.
„Oled sa kindel, Maddy?” nõudis ta tungivalt, ja siis, vastust ära ootamata, päris: „Kus see täpselt juhtus, kas siin lahe ääres või kaugemal sadama pool?”
„Timuka järsakul,” sõnasin, ahastus hinges, ja tema sulges silmad. Nägin, kuidas ta kõrisõlm liikus, kui ta neelatas. „Oh Georgie, oleksin pidanud kohe minema ja vaatama, kas seal on abi vaja.”
„Rahu, tibuke, kõik saab korda.” Ta võttis imelühikeseks silmapilguks mu näo oma pihkude vahele ja surus lauba vastu minu oma, libistades pöialdega mööda mu lõuajoone kurve. „Kõik on hästi, ma olen nüüd siin.”
Ja juba ta jooksis, võttis trepil mitu astet korraga, ning mina püsisin tal kannul, patsutades kiiresti kätega, et hoogu juurde anda.
„Tädi!” hõikas Georgiana. „Hobson!”
„Georgiana, lõpuks ometi!” Tädi Marjorie hallid spiraallokilised kiharad hüplesid näo ümber, kui ta oma väikesest toast, kus ta raadio ees istudes oli uudiseid oodanud, välja ilmus. „Ma lihtsalt ei suuda ette kujutada, mis sind mandril nii kaua kinni pidas, ja nüüd, kui Hitler ja Stalin on ühte heitnud, üks kõige jõledamatest asjadest ...”
„Väljas lahe ääres oli lennuõnnetus,” teatas Georgiana ilma pikema sissejuhatuseta.
Tädi Marjorie suu peatus keset jutuvoogu ja jäi õudusest O-tähena ammuli. Siis sai tädi hääle tagasi ning sööstis oma sallide ja seelikute kuhilas lähemale. „Oh seda jumalast neetud sõda,” hüüatas ta. „Kas ma ei öelnud teile? Ütlesin ju? Ongi need lugematud tragöödiad platsis!” Ta häälest kostis varjatud võidurõõmu, sest need õudused, mille toimumist ta oli juba üle aasta ennustanud, olidki nüüd siinsamas käeulatuses. „Oh, ja mida meie saaksime teha, mida oleks üldse võimalik teha?”
„Helistada lennuväljale, tädi,” sekkus Georgiana kannatamatult. „Ja kellelgi oleks vaja sinna kohale minna, et otsida ...” – ta heitis mulle kiire pilgu – „ellujäänuid,” lõpetas ta kindlalt. „Hobson!”
„Tulen juba, tulen juba.” Kusagilt maja sisemusest kostis räme hääl. „Võtke nüüd hoogu maha, preili Georgie, saabusite ju alles. Küll on tore kuulda, et neil seal mandril pole õnnestunud raasugi teie hoost ja innust ära nudida.”
„Seda juba ei juhtu,” hüüdis Georgie vastu, saates minu poole valuliku grimassihakatise just sel hetkel, kui Hobson nähtavale ilmus, ühes käes vaas ja teises musta pesusameti pundar. Mehe silmad lõid särama, kui ta Georgiet nägi.
„Preili Georgie, ütleksin, et olete ikka kaunis kui maikuu roos ...”
„Hobson, hirmsad uudised,” torkas Georgiana kiiresti vahele, ja parajasti siis tulid rutates trepist üles ka Cookie ja Susan, Susanil käsivarrel järgmine kuhil musta värvi riiet. Cookie sööstis näost särades lähemale, sest tema armastatud Georgiana, keda oli tõesti liiga kaua mandril kinni peetud, oli lõpuks koju saabunud, ja tema oli sel puhul küpsetanud Victoria keeksi.
Nad mõlemad peatusid poolel teel, kui Georgiana viimased sõnad nendeni jõudsid.
„Ega ometi sakslased juba siin ole?” Hobsonil oli raskusi nende sõnade väljaütlemisega, ja mulle meenus korraga, et ta oli ju sõdinud 1918. aastal kõrvuti minu isaga, kes tõi ta Summerhilli kaasa gaasirünnakust poolpimeda ja hirmununa, nii et ta sellesinase maailmaga täiel määral enam ei kohanenudki. Pärast seda, kui papa suri ja tädi Marjorie meie juurde kolis, taludes külmavereliselt tõsiasja, et oli sunnitud elama selles pärapõrgus, mis oli nõudnud ta õe ja õemehe