üles tõusnud ja kummardasid.
See aga polnudki kõik. Lehmad pidid veel ootama, sest pärast tragöödiat tuli naljamäng. Vana naine lõi trummi ja Tyll Ulenspiegel puhus flööti ja tantsis noorema naisega, kes nüüd ei paistnud enam eriliselt ilus, ikka paremale ja vasakule ja ette ja tagasi. Mõlemad tõstsid käsi ja nende liigutused olid niivõrd ühtemoodi, juskui polekski nad kaks inimest, vaid teineteise peegelpildid. Meie oskasime ka kuidagiviisi tantsida, me pidutsesime sageli, aga keegi meist ei osanud tantsida nii nagu nemad; neid vaadates tekkis tunne, nagu poleks inimkehas mingit raskust ja nagu poleks elu kurb ja karm. Nõnda ei püsinud ka meie jalad enam paigal ja me hakkasime õõtsuma, kargama, hüppama ja ringi keerutama.
Kuid äkitselt sai tants läbi. Lõõtsutades vaatasime vankri poole, millel Tyll Ulenspiegel seisis nüüd üksi, kumbagi naist polnud näha. Tyll laulis pilaballaadi vaesest rumalast Talvekuningast, Pfalzi kuurvürstist, kes oli arvanud, et suudab olla keisrist vägevam, ja oli võtnud protestantidelt Prahas vastu krooni, kuid tema kuningriik kadus veel enne kui lumi. Tyll laulis ka keisrist, kellel oli suurest palvetamisest alati külm, mehikesest, kes värises Viinis oma palees rootslaste ees, ja siis laulis Tyll rootslaste kuningast, Põhjala lõvist, tugevast kui karu, kuid sellest polnud kasu Lützenis kuuli vastu, mis võttis ta elu nagu tühisel sõjasulasel, ja kustus su valgus ja kadunud oli kuningahingeke, kadunud oli lõvi! Tyll Ulenspiegel naeris ja meiegi naersime, kuna talle ei saanud vastu panna ja kuna nii hea oli mõelda sellele, et suured mehed olid surnud, aga meie elasime veel; ja siis laulis ta täidlase alahuulega Hispaania kuningast, kes uskus, et valitseb maailma, olgugi et oli ise vaene nagu kirikurott.
Naeru lõkerdades märkasime alles mõne aja pärast, et muusika oli muutunud, et korraga ei kõlanud selles enam mingit pilget. Ta laulis nüüd ballaadi sõjast, üheskoos ratsutamisest ja relvade tärinast ja meeste sõprusest ja ohule vastuseismisest ja vilistavate kuulide pillerkaarist. Ta laulis sõjasulase elust ja suremise ilust, ta laulis rõkkavast rõõmust igaühes, kes kappab hobusel vaenlasele vastu, ja me kõik tundsime, kuidas süda hakkas kiiremini lööma. Mehed meie seas naeratasid, naised kõigutasid pead, isad tõstsid lapsed õlgadele, emad silmitsesid uhkel pilgul oma poegi.
Ainult vana Luise sisistas ja nõkutas pead ja pomises nii kõvasti, et need, kes ta kõrval seisid, ütlesid, et mingu ta parem ära koju. Mille peale tema tõstis ainult häält ja hüüdis, kas siis keegi ei saa aru, mida too siin teeb. Too manab seda esile, kutsub seda siia!
Aga kui meie sisistasime ja teda ära ajasime ja ähvardasime, lasi ta tänu jumalale jalga, ning siis mängis Tyll jälle flööti ja naine seisis tema kõrval ja oli nüüd nii majesteetlik nagu mõni kõrgemast seisusest isik. Naine laulis selgel häälel armastusest, mis oli surmast tugevam. Vanemate armastusest laulis ta ja Jumala armastusest ning armastusest mehe ja naise vahel, siis aga muutus jälle miski, taktimõõt kiirenes, helid läksid teravamaks ja lõikavamaks, ning korraga pajatas laul kehade armastusest, soojadest ihudest, rohu sees püherdamisest, sinu alastuse lõhnast ja sinu suurest tagumikust. Mehed meie seas naersid, siis ühinesid naeruga naised ja kõige valjemini naersid lapsed. Ka väike Martha naeris. Ta oli trüginud päris ette ja sai laulust väga hästi aru, sest ta oli ema ja isa sageli voodis kuulnud ning teenijarahvast heina sees ja eelmisel aastal oma õde koos tisleri pojaga – öösel olid nad kahekesi jalga lasknud, aga Martha oli neile järele hiilinud ja kõike näinud.
Kuulsa mehe näol oli ääretult ihar ilme. Pinge tema ja naise vahel oli tõusnud haripunkti, nad visklesid siia-sinna, nende kehasid tõmbas kirglikult teineteise poole – oli lausa talumatu, et nad ikka veel ei olnud kokku saanud. Kuid muusika, mida Tyll mängis, näis seda takistavat, sest justkui juhuslikult oli see teistsuguseks muutunud ja õige hetk oli möödas, helid ei lubanud seda enam. Kõlas „Agnus Dei“. Naine pani käed vagalt palveks kokku, qui tollis peccata mundi [2.], mees tõmbus tagasi, mõlemad paistsid ise ehmuvat selle metsikuse üle, mis peaaegu oleks neid vallanud, nii nagu meiegi ehmusime ja lõime risti ette, kuna meile meenus, et Jumal nägi kõike ja heaks kiitis vähe. Mõlemad vajusid põlvili, meie nende eeskujul. Tyll pani flöödi kõrvale, tõusis, ajas käed laiali ning palus tasu ja süüa. Sest nüüd algavat vaheaeg. Ja kõige parem tulevat – juhul, kui talle hästi raha antakse – pärast seda.
Uimaselt ajasime käe taskusse. Mõlemad naised käisid topsikuga ringi. Me andsime nii palju, et mündid kilisesid ja hüplesid. Me kõik andsime: Karl Schönknecht andis ja Malte Schopf andis ja tema susistav õde andis, ja möldri pere, kes muidu oli nii ihne, andis samuti, ning hambutu Heinrich Matter ja Matthias Wohlsegen andsid eriti palju, olgugi et nad olid käsitöölised ja pidasid ennast teistest paremaks.
Martha läks tasapisi plaanvankri taha.
Seal, toetudes seljaga vastu vankriratast, istus Tyll Ulenspiegel ja jõi suurest kannust õlut. Tema kõrval seisis eesel.
„Tule siia,“ kutsus ta.
Südame põksudes astus tüdruk lähemale.
Tyll sirutas kannu tema poole. „Joo,“ ütles ta.
Martha võttis kannu vastu. Õlu maitses kibedalt ja tummiselt.
„Siitkandiinimesed. On nad head inimesed?“
Ta noogutas.
„Rahumeelsed inimesed, aitavad üksteist, mõistavad üksteist, meeldivad üksteisele – kas sellised inimesed?“
Ta võttis veel ühe lonksu. „Jah.“
„Olgu siis,“ ütles Tyll.
„Eks me näe,“ ütles eesel.
Ehmatusest pillas Martha kannu käest.
„Läinud kõik kena õlu,“ ütles eesel. „Oh sind lolli last.“
„Seda nimetatakse kõhurääkimiseks,“ ütles Tyll Ulenspiegel. „Kui tahad, võid sinagi seda õppida.“
„Võid sinagi seda õppida,“ ütles eesel.
Martha tõstis kannu maast üles ja taganes sammu. Õlleloik laienes ja muutus siis väiksemaks, kuiv maapind imes niiskuse endasse.
„Tõsiselt,“ ütles Tyll. „Tule meiega. Mind sa juba tunned. Mina olen Tyll. See õeke seal on Nele. Ta ei ole minu õde. Mis vanamoori nimi on, seda ma ei tea. Eesel on eesel.“
Martha vaatas talle üksisilmi otsa.
„Me õpetame sulle kõike,“ ütles eesel. „Mina ja Nele ja vanamoor ja Tyll. Ja sa saad siit minema. Maailm on suur. Sa saad seda näha. Mina pole lihtsalt eesel, mul on ka nimi, mina olen Origenes.“
„Miks te mind kutsute?“
„Sest sina pole selline nagu need,“ ütles Tyll Ulenspiegel. „Sina oled nagu meie.“
Martha sirutas õllekannu tema poole, aga Tyll ei võtnud seda vastu, niisiis pani Martha kannu maha. Ta süda kloppis. Ta mõtles oma vanematele ja õele ja majale, milles ta elas, ja küngastele eemal metsa taga ja tuulemühale puudes, mida ei suutnud kujutleda kuskil mujal just nõnda kostvat. Ja ta mõtles ühepajatoidule, mida ema keetis.
Kuulsa mehe silmad välgatasid, kui ta naeratades ütles: „Mõtle vana mõttetera peale. Surmast paremat leiad igal pool.“
Martha raputas pead.
„Hea küll,“ lausus Tyll.
Martha ootas, aga rohkem ei öelnud mees midagi, ning tal kulus hetk taipamiseks, et teise huvi tema vastu oli juba kustunud.
Niisiis läks ta vankri ümbert ringi tagasi inimeste juurde, keda ta tundis, meie juurde. Meie olime nüüd tema elu, midagi muud enam ei olnud. Ta istus maha. Ta tundis tühjust. Aga kui me pilgu tõstsime, tegi tema sedasama, sest kõik me olime korraga märganud, et miski rippus taevas.
Üks must joon lõikas sinasse. Me kissitasime silmi. See oli köis.
Üht otsa pidi oli see seotud kirikutorni aknaristi külge, teist otsa pidi lipuvarda külge, mis ulatus välja pürjelimaja müürist akna kõrval; majas töötas linnafoogt, aga seda ei juhtunud