Silmitseb teda viivu, lööb siis jalaga vastu köit ja tõukab ta alla – mitte kergelt, vaid lööb nii tugevasti, et poiss prantsatab selili maha. Vihaga nimetab ta Seppi vastikuks härjaperseks, kes magab omaenda õega.
See polnud tark tegu. Sest esiteks ei tea ta, kas Seppil – nii nagu kõikidel sulastel, kes kuskilt tulnud ja kuhugi edasi liiguvad – üleüldse on õde, teiseks see sell just midagi säärast ootaski. Enne kui poiss jõuab üles tõusta, on Sepp juba talle kukla peale istunud.
Ta ei saa hingata. Kivid lõikuvad talle näkku. Ta vingerdab, kuid sellest pole abi, sest Sepp on kaks korda temast vanem ja kolm korda raskem ja viis korda tugevam. Niisiis keskendub ta sellele, et ajada läbi vähema õhuga.Ta keelel on vere maitse. Ta hingab sisse pori, see ajab oksele, ta sülitab. Kõrvades kohiseb ja vilistab ning maapind tundub tõusvat, langevat ja jälle tõusvat.
Korraga on raskus kadunud. Ta veeretatakse selili, suu mulda täis, silmad kinni kleepunud, peas puuriv valu. Sulane lohistab ta veski juurde: üle kruusa ja mulla, läbi rohu, taas üle mulla, üle teravate kivikeste, mööda puudest, mööda naervast teenijatüdrukust, heinaküünist, kitsetallist. Siis tirib Sepp ta püsti, avab ukse ja tõukab ta sisse.
„Oli ka juba aeg,“ ütleb Agneta. „Pliit ei puhasta ennast ise.“
Kui minna veski juurest küla poole, tuleb läbida metsatukk. Sealt, kus puud hõrenevad ja algavad kogukonnamaad – aasad ja karjamaad ja põllud, nendest üks kolmandik söötis, kaks kolmandikku üles haritud ja lattaedadega kaitstud –, paistab juba kirikutorni tipp. Alati sumab keegi siin pori sees ja parandab aedu, need lagunevad pidevalt, aga peavad vastu pidama, muidu pääsevad kariloomad minema või tulevad metsloomad vilja hävitama. Enamik põldudest kuulub Peter Stegerile. Enamik loomadest samuti, see paistab kergesti silma, neil on kaela peal tema põletusmärk.
Kõigepealt läheb tee Hanna Krelli majast mööda. Ta istub – mis tal muud teha olekski – oma ukselävel ja paikab rõivaid, teenib nõndamoodi endale leivapoolist. Seejärel saab Stegeri talu ja Ludwig Stellingi sepikoja vahelise kitsa käigu kaudu plankrajale, mis takistab pehmesse sõnnikusse vajumist, Jakob Kröhni tall jääb paremat kätt – ja jõutaksegi peatänavale, mis on ainus tänav. Siin elab Anselm Melker oma naise ja lastega, tema kõrval ta naisevend Ludwig Koller ja selle kõrval Maria Loserin, kelle mees mullu suri, kuna keegi oli ta ära neednud; nende tütar on seitsmeteistaastane ja väga ilus, ta abiellub Peter Stegeri vanima pojaga. Teisel pool elab Martin Holtz, kes küpsetab leiba, koos oma naise ja tütardega, ja tema kõrval seisavad väiksemad majad – Tammide oma, Henrichide oma ja perekond Heinerlingi oma; selle akendest kostab sageli tülitsemist, Heinerlingid pole head inimesed, neil puudub autunne. Kõigil peale sepa ja pagari on väljaspool vähe maad, igaühel on paar kitse, aga ainult Peter Stegeril, kes on rikas, on lehmad.
Siis tuleb külaplats kirikuga, vana külapärnaga ja kaevuga. Kiriku kõrval seisab pastoraat, pastoraadi kõrval maja, milles elab maavalitseja Paul Steger, Peter Stegeri nõbu, kes vaatab kaks korda aastas põllud üle ja viib iga kolme kuu tagant kogutud maksud maaomanikule ära.
Külaplatsi tagaservas on plankaed. Kui avada seal värav ja minna üle suure põllu, mis kuulub samuti Stegerile, siis jõuab jälle metsa, ning kes üleliia külmkingade ees hirmu ei tunne ja muudkui edasi rändab ja võsa vahel teed ei kaota, jõuab kuue tunniga Martin Reutteri tallu. Kui seal koera käest hammustada ei saa, siis edasi minnes jõuab kolme tunniga järgmisesse külla, mis pole ka palju suurem.
Seal aga pole poiss iial käinud.Ta pole veel kunagi kuskil mujal olnud. Ja kuigi paljud inimesed, kes on juba kuskil mujal olnud, on talle öelnud, et seal on kõik samasugune nagu siin, ei suuda ta jätta endamisi küsimast, kuhu küll nii jõuaks, kui läheks lihtsalt aina edasi, mitte lihtsalt järgmisesse külla, vaid ikka edasi ja edasi.
Laua otsas räägib mölder tähtedest. Tema naine ja poeg ja sulased ja teenijatüdruk teevad näo, nagu kuulaksid. Süüa on tanguputru.Tangupuder oli ka eile ja tanguputru antakse jälle homme, kord keedetakse seda rohkema, kord vähema veega; iga päev on söögiks tangupuder, ainult halvematel päevadel pole tangupudru asemel midagi. Akna ees hoiab paks ruut tuult kinni, pliidi ees, mis annab liiga vähe sooja, hullavad kaks kassi ja toanurgas lamab kits, kes peaks tegelikult olema üle hoovi tallis, aga keegi ei taha teda välja visata, sest kõik on väsinud ja kitse sarved on teravad. Uksepiida sisse ja akna ümber on uuristatud pentagrammid, kurjade vaimude vastu.
Mölder kirjeldab, kuidas täpselt kümme tuhat seitsesada kolm aastat, viis kuud ja üheksa päeva tagasi tekkis maailma südames tulekeeris. Ja nüüd pöörleb see asi, mis on maailm, just nagu värten ja sünnitab igavikku tähti, sest kuna ajal pole algust, pole sellel ka lõppu.
„Pole lõppu,“ kordab ta ja vakatab. Ta on märganud, et ütles midagi ebaselget. „Pole lõppu,“ sõnab ta vaikselt, „pole lõppu.“
Claus Ulenspiegel on pärit põhja poolt, luterlikust Möllnist. Mitte enam väga noorena tuli ta kümmekonna aasta eest siia kanti, ja kuna ta polnud kohalik, võis ta ainult möldri sulaseks saada. Möldriseisus pole autu nagu näiteks nülgija oma, kel tuleb roiskuvaid loomi hävitada, või öövahi või eriti veel timuka oma, aga ka mitte parem kui igal päevilisel ja kaugelt kehvem kui käsitöölise seisus nende tsunftides või talumeestel, kes poleks temasugusele isegi kätt andnud. Kuid siis oli ta võtnud naiseks möldri tütre ja peagi seejärel oli mölder ära surnud ja nüüd on tema ise mölder. Selle töö kõrvalt ravitseb ta talumehi, kes talle ikka veel kätt ei ulata, sest mis pole sünnis, see pole sünnis; aga kui neil kuskilt valutab, tulevad nad tema juurde.
Pole lõppu. Claus ei suuda edasi rääkida, see mõte on ta tervinisti haaranud. Kuidas peaks aeg lõppema! Teiselt poolt … Ta kratsib pead. Aeg pidi ju ka algama. Sest kui see poleks iial alanud, kuidas oleks siis jõutud praeguse hetkeni? Ta vaatab enda ümber ringi. Lõputult palju aega pole ilmselt mööda läinud. Niisiis pidi see siiski alles algama. Aga enne seda? Enne aega? Pea hakkab niimoodi ringi käima. Just nagu mägedes, kui vaadata kuristikku.
Kord, jutustab ta nüüd, oli ta ühte sellisesse vaadanud, Šveitsis, kui keegi karjane oli võtnud ta kaasa karja üles mägikarjamaale ajama. Lehmadel olid suured kellad kaelas ja karjase nimi oli Ruedi. Claus vakatab, siis meenub talle, mida ta tegelikult oli tahtnud öelda. Niisiis oli ta seal vaadanud kuristikku ja see oli nii sügav, et põhja polnud näha. Siis küsinud ta karjaselt, kelle nimi muide oli Ruedi – veider nimi –, niisiis küsis ta Ruedilt: „Kui sügav see siis on?“ Ja Ruedi vastanud talle niimoodi venitades, justkui oleks teda suur väsimus haaranud: „Sellel polegi põhja!“
Claus ohkab. Lusikad kaabivad vaikuses. Esiti mõelnud ta, jutustab ta edasi, et see pole võimalik ja et karjane on igavene valevorst. Siis aga küsinud ta endalt, kas pole see kuristik äkki sissepääs põrgusse. Korraga aga saanud talle selgeks, et see pole üldse tähtis. Ka siis, kui kuristikul on põhi, peab ju ainult ülespoole vaatama, et näha kuristikku ilma põhjata. Raske käega kratsib ta pead. Kuristik, pomiseb ta, mis lihtsalt muudkui jätkub, edasi ja edasi, ikka veel edasi, kuhu nõndaviisi passivad sisse kõik maailma asjad, ilma et täidaksid kõige väiksematki osa selle sügavusest, sügavusest, milles kõik hävineb … Ta sööb lusikatäie putru. Päris halb hakkab niimoodi, just nõnda nagu roiutab ka see, kui teed endale selgeks, et arvudel pole lõppu! Et igale arvule võid panna veel ühe otsa, otsekui polekski olemas Jumalat, kes võiks sellisele asjale piiri tõmmata. Ikka veel üks! Lõputa arvud, põhjata sügavus, aeg enne aega. Claus vangutab pead. Ja kui …
Siis karjatab Sepp.Ta surub käed suu peale. Kõik vaatavad jahmunult tema poole, aga on eelkõige rõõmsad katkestuse üle.
Sepp sülitab suust paar pruunikat kivikest, mis näevad välja nagu tainaklimbid pudrus. Polnud just kuigi kerge neid märkamatult tema kaussi sokutada. Millekski selliseks peab parajat hetke ootama ja kui vaja, siis ise tähelepanu mujale juhtima – seepärast on poiss kõigepealt virutanud Rosale, teenijatüdrukule vastu säärt, ja kui see pistis karjuma ja ütles talle, et ta on igavene rotielajas ning tema ütles tüdrukule, et ta on inetu lehm, ja tüdruk jälle ütles talle, et ta on räpasem kui pori, ning tema ema ütles nendele mõlemale, et nad otsekohe maha rahuneksid,