ja suundus tuletõrjehoone poole. Kui ta jälle ringi keeras, oli ta isa sisse läinud, sulgedes eesukse enda järel. Ta polnud sõnagi öelnud ega mingit heli teinud.
Kui palju aega nad peaksid talle andma? Ta lihtsalt ei olnud enam sama mees, kes oli Knights Bridge’ist 1942. aastal lahkunud. Isa ja ema olid linna kolinud kohe enne Daisy sündimist, kraapinud kokku piisavalt raha, et osta see vana maja linnaväljaku ääres. Abiellunud teismelistena, olid nad olnud sunnitud lahkuma oma kodust Swifti jõeoru Greenwichi linnast, mis pühiti kaardilt, et teha teed Quabbini paisjärvele.
Kui tema isa läks sõtta pärast Pearl Harborit, tegid Swifti jõge ja Beaveri oja blokeerivad tammid oma töö, lubades orul – paljaks kooritud kõigest, alates majadest ja äridest kuni puude ja haudadeni – täituda joogiveega idas asuva Bostoni jaoks. Kui isa nüüd septembris tagasi tuli, oli paisjärve täitmise seitsmeaastane protsess peaaegu lõpetatud. Linn, mida tema perekond sugupõlvede vältel koduks oli kutsunud, oli läinud vee alla. Mäed, kust ta kunagi alla oli kelgutanud, olid nüüd saared.
Mõnikord Daisy mõtles, kas isa tunneb end nii, nagu oleks ta tagasi kodus seal orus, mattunud kogu selle vee alla.
Ta läks trepist üles etikule, mis oli puhtaks pühitud ja igasugustest jõulukaunistustest lage. Mida isa ütleks, kui ta teeks jõulupärja ja riputaks selle eesuksele? Mida teeks ema? Kuid Daisy teadis, et ta ei saa seda kunagi teada. Ta austaks oma ema soove ja annaks oma isale aega.
Kui ta avas lageda eesukse, vaatas ta tagasi linnaväljaku poole. Tom oli nüüd vaateväljast kadunud. Daisy oli pühendunum õpilane kui Tom, kuid asi polnud ainult selles. Kodutöö andis talle ettekäände jääda oma tuppa, eemale oma Scrooge’ist isast.
Kaks päeva hiljem tuli Tom Blanchardi majja uiskudega, mis rippusid nööripidi kokku seotult üle õla, väike metallkarp käes. Daisy oli uksekella peale avama läinud, kuid isa oli otse tema selja taga. Daisy tabati ootamatult ja ta ei teadnud, mida öelda. „Kas sa lõpetasid oma referaadi?” küsis ta lõpuks.
Tom naeris. „Ainult mõne varuminutiga. Kuidas sul ladina keele verbidega läks?”
„Ma ei pea neid kuni homseni ära andma.”
„Kuid sa oled lõpetanud, eks ole? Tubli sinust. Ma kohtun sõpradega Kajajärvel, et uisutama minna.” Tema näoilme muutus, kui ta sattus silmsidesse Daisy isaga. Enesekindel Tom Farrell nägi järsku välja ebakindel ja kohmetu. „Härra … härra Blanchard …” Tom selitas kurku. „Ma tahaksin teilt üht teenet paluda.”
Daisy tundis oma isa jäigastuvat, kui isa nihkus tema kõrvale ukselävele. „Teenet?” Ta torises, ilmselgelt skeptiline. „Mis laadi teenet?”
Tom kõhkles ja avas siis karbi. Sees oli valge küünal või pigem see, mis küünlast järele oli jäänud. Selle vaha oli mustunud ja karbi külgedele tardunud, kahanenud vormituks massiks. Daisy nägi, et ka ta isa kortsutas selle poole kulmu.
Kas Tom ei märganud seda reaktsiooni või ei lasknud ta end lihtsalt heidutada. Ta sirutas karbi isa poole. „Ma mõtlesin, et ehk te panete selle küünla jõuluõhtul oma eesaknale ja süütate selle.”
„Miks?” küsis isa.
„Mu venna jaoks.”
Daisy ahmis õhku, kuid isa jäi vaikseks ja liikumatuks.
„Mu ema tegi selle küünla, kui Angus armeesse astus. Ta lubas seda põletada igal jõuluõhtul, kuni Angus koju tuleb. Noh …” Tom tõmbas kuuldavalt hinge. „Ta ei tule koju isegi selleks, et ta maha matta. Ema ei suuda taluda, et ta põletab seda küünalt ise, aga ta ütles, et kõik on hästi, kui seda teeb keegi linnast.”
„Tom,” sõnas Daisy isa, hääl lämmatatud. „Poeg …”
„Ma saan aru, et seda on liiga palju paluda …”
„Ei ole liiga palju.” Ta sirutas mõhnalise käe ja võttis karbi. „Meile oleks see au, eks ole, Daisy?”
Daisy noogutas ja tal õnnestus jaatavalt pomiseda.
Tom naeratas, pisarad pähkelpruunides silmades läikimas. „Tänan teid.”
Omaenda silmades pisarad, jälgis Daisy, kuidas tugev lõdvestunud teismeline ületas peatänava linnaväljakule ja tõstis siis tempot, lehvitades ja hüüdes rõõmsalt oma sõpradele.
Just sel hetkel armus ta Tom Farrelli.
Üks
„Ta rääkis mulle koju tulles, et ta lootis, et inimesed näevad teda kirikus, sest ta on sant ja neil võib olla meeldiv jõuluõhtul meeles pidada, kes pani lombakad kerjused kõndima ja pimedad mehed nägema.”
Charles Dickens „Jõululaul”
Clare Morgan polnud end kaua aega nii õnnelikult tundnud. Väga kaua aega, mõtles ta, korjates kokku raamatuid, mida viia Rivendelli, kohalikku hooldekodusse. Ta tundis uhkust oma iseseisvuse ja sõltumatuse üle, oma professionaalsuse üle raamatukogujuhatajana ning ta oli õnnelik loendamatutel viisidel, aga see oli teistsugune. See oli rahulolust sündinud õnn. Mõne möödunud kuu ebakindlus hajus ja selle asemele tuli kindlus, et ta oli teinud õige otsuse, kui lahkus Bostonist ja asus elama kõrvalisse Knights Bridge’i linna Massachusettsis.
Linnas ja selles väikeses raamatukogus uus, hakkas Clare aru saama Rivendelli eakate lugemiseelistustest. Audrey Frostile meeldisid eelkõige saladused, eriti need, mis juhtusid Inglismaal. Grace Webster loeks ükskõik mida, kuid iseäranis ilukirjandust ja klassikalisi seiklusromaane. Arthur Potter oli palunud, et Glare tooks talle kõik Harry Potteri raamatud, kuna tema ja Harry jagasid vähemalt perekonnanime ja ta oli alati tahtnud olla maag. Daisy Farrell, Rivendelli kõige uuem elanik, oli palunud „Jõululaulu”, Dickensi klassikalist lugu, mis oli ilmselt tema ja ta kadunud abikaasa lemmik.
Peaaegu igaüks selles asutuses oli leseks jäänud, kuid Clare sai aru, et paljud neist olid tundnud rõõmu pikast abielust.
Välja arvatud üks väga elav hilistes kaheksakümnendates naine, kelle nime Clare oli unustanud. „Ma ei ole kunagi elanud üksi kuni ajani neli aastat, kolm kuud ja kaheksateist päeva tagasi,” oli ta öelnud, kui Clare oli toimetanud talle tema tellitud biograafiate virna. „See on taevas maa peal.”
Clare oli ka ise lesk, kuid ta polnud kindel, kui palju inimesi tema uues linnas oli üldse teadlik, et ta oli abielus olnud. Ta oli terve aasta, kaks kuud ja kolm päeva nautinud oma abielu Stephen Morganiga. Iga viimane kui sekund oli olnud õndsus – kaasa arvatud vältimatud vaidlused. See, et mees oli juba kuus aastat surnud, näis mõeldamatu. Kuid iga päev nägi ta teda Owenis, nende kuueaastases pojas, kes oli sündinud seitse nädalat pärast oma isa enneaegset surma autoõnnetuses.
Clare pani raamatud kasti, ettevaatlik, et ta seda liiga täis ei laoks, nii et selle kandmine oleks võimatu. Eakatel oli ka mitu raamatuklubi niihästi Rivendellis kui raamatukogus. Vera Galeski, raamatukogu osalise ajaga töötaja, oli võtnud Clare’i mitmesugustesse raamatuklubidesse kaasa. Tema eelkäija, endine raamatukogu juhataja Phoebe O’Dunn, sündinud ja kasvanud Knights Bridge’is, oli juhtinud veekindlat laeva. Ta oli jätnud Clare’ile tasakaalustatud eelarve ja hästi treenitud grupi vabatahtlikke, nende hulgas ka mitu hooldekodu asukat.
Ta vaatas oma kella. Kell oli kolm. Owen, esimese klassi õpilane, pidi varsti koolist tulema, et mängida Aidan ja Tyler Sloaniga nende majas. Seni kohanes Owen oma uue kooliga hästi. Tema ja Clare’i saabumisest Knights Bridge’i oli möödunud ainult kuus nädalat ja Clare kartis tagasilööke – siiski väikesi, eriti võrreldes tohutu tagasilöögiga, kui ta Stepheni kaotas. Owen ei saanud muidugi oma isa mäletada. Isa oli foto albumis, osa naljakatest lugudest, mida Clare rääkis elust enne seda, kui ta oli sündinud.
Stephen oli olnud tema elu armastus. See ei olnud midagi sellist, mida ta oma väikesele pojale rääkis, aga ta ka ei varjanud seda.
Clare läks oma tööga edasi. Ta väljus raskest eesuksest ja kasutas trepi asemel rampi. Kuna ta kavatses Rivendelli sõita,