teha, avas pakiruumi ja tõstis kasti sisse uiskude kõrvale, mille ta oli leidnud pruugitud sporditarvete poest Amherstis, lähedal asuvas kolledžilinnas. Owen tahtis meeleheitlikult uisutama õppida. Ta käis peale, et kuus aastat on piisav vanus. Igal talvel viimase viiekümne aasta jooksul oli linn rajanud linnaväljakule liuvälja. See oli „omal riisikol” operatsioon, kus polnud järelevaatajaid ega seinu, millest kinni haarata – isegi mitte korralikku kohta, et end soojendada. Alajahtumine ja külmanäpistused olid New Englandi talves tõeline mure.
Clare pani oma murede litaaniale pidurid peale. Küsimustele, ütles ta endale. Mitte muredele. Ta ei olnud paanikasse sattuv üleliia kaitsev ema ega tahtnud selliseks saada. Ta esitas kohaseid küsimusi ja tarvitas kohaseid ettevaatusabinõusid, muutmata Owenit või iseennast kroonilisteks närvitsejateks.
Ent ta oli olnud peatänaval eelmisel nädalal, kui kaks teismelist poissi kokku olid põrganud, kirudes valjult ja vajades esmaabisidemeid, kuid mitte sõitu kiirabisse ja õmblusi.
Sellegipoolest …
Clare istus autosse. Raamatute viimine eakatele Rivendelli oli tema töö üks kergetest vähese tehnoloogia ja madala stressiga osadest ning ta armastas seda.
Ta vaatas tagasi raamatukogu poole. See oli kaunistatud kaksikpärjaga eesuksel, rohelusevanikutega ümber akende ja viinapuuväätidest põhjapõdratrioga trepi kõrval. Maitsekas ja pidulik. Pühadeks kaunistamine oli Knights Bridge’is pikaaegne traditsioon. Vastavalt Knights Bridge’i avaliku raamatukogu eestkostjatele oli enamik aastakümnete jooksul kogunenud dekoratsioone eelmisel talvel alistunud katuse lekkimisele, nii et paljud olid vajanud parandamist või isegi minemaviskamist. Mõned neist puudusid. Raamatukogul olid oma saladused, kuid vähe aardeid. Selleks ajaks kui Clare siin tööle hakkas, olid vabatahtlikud juba sukeldunud uute dekoratsioonide valmistamisse, eriti looduslikest materjalidest. Välja arvatud üks viinapuuväätidest aneemilise välimusega põhjapõder, oli tulemus muljetavaldav ning temal ja Owenil oli plaan see põhjapõder taastada.
Ta keeras peatänavalt pikerguse kujuga linnaväljaku lõpus peateele, mis viis välja suurele maanteele. Värskelt sadanud lumi lisas pidulikku õhustikku. Mis võiks olla veel täiuslikum kui jõulud tema väikeses New Englandi linnas?
Sellest tulevad tema ja Oweni parimad jõulud, mõtles Clare ja naeratas, sõites mööda looklevat teed.
Knights Bridge’i ainus hooldekodu asus ilusas kohas vaatega lumega kaetud aasadele, mis läksid üle metsaks. Kauguses võis Clare näha veel külmumata veeriba, mis oli osa Quabbinist, määratust paisjärvest, rajatud 1930-ndatel aastatel Swifti jõe tammistamisega. Rivendelli paljud eakad asukad tundsid inimesi, kes olid orus elanud, või olid nad seal ise elanud, enne kui neli väikest orulinna olid riigi poolt üle võetud ja lammutatud ning kogu elanikkond sunnitud ümber asuma.
Nüüd nimetati Quabbinit selle kaitstud vete ja veelähetega juhuslikult tekkinud metsikuks looduseks. Ühel eelmisel käigul Rivendelli oli pensionil õpetaja ja innukas linnuvaatleja Grace Webster jutustanud Clare’ile valgepea-merikotka tagasitulekust orgu.
Clare haaras raamatukasti ja suundus sisse, pannes kasti rinnakõrgusele sektsioonkapile koridoris. Ta viipas registraatorile, kes ootas tema tulekut, kuid noor naine tegeles parajasti mehega, kes kandis kalli välimusega tumepruune pükse ja lõuendist särki, mille varrukad olid küünarnukkideni üles keeratud, kui ta püüdis silmanähtavalt oma kannatamatust ohjeldada. „Tema nimi on Daisy Farrell,” ütles mees. „Ta on teie kõige uuem elanik. Kaheksakümnendates aastates naise kohta on ta hea tervisega, aga ma tahan tema hooldust üle vaadata koos teie meditsiinipersonaliga.”
„Muidugi,” ütles segaduses registraator. „Palun vabandust. Ma ei taibanud, et täna on proua Farrelli siia kolimise päev. Ma alles jõudsin siia.”
Mees rahunes. „Tänan.”
Üks neist võimukatest edukatest meestest, kellele meeldib oma tahtmist saada, mõtles Clare, masseerides raske kasti kandmisest valusat käsivarrelihast. Ta oleks võinud kihla vedada, et see mees polnud Knights Bridge’ist. Miks ta oli Daisy Farrellist huvitatud? Clare lükkas oma küsimused kõrvale. See polnud tähtis. Mis tahes ka olid mehe põhjused siin olla, Clare kahtles, et ta kunagi jälle välja ilmub.
Mees jättis registraatori oma palvet täitma ja näis Clare’i esimest korda märkavat. Ta vaatas raamatuid kastis. „Päris mitmekülgsed pealkirjad.”
„Siin elavad päris mitmekülgsed inimesed.” Tal ei õnnestunud jäikust oma häälest kõrvaldada.
Kui mees ka märkas, ei pööranud ta sellele mingit tähelepanu. „Kahtlemata. Kas olete raamatukogust?”
„Clare Morgan. Olen raamatukogu uus juhataja.”
„Tore teiega tutvuda, Clare. Ma olen Logan Farrell. Daisy Farrell – naine, kelle pärast ma vaesel registraatoril pea otsast hammustasin – on mu vanaema.” Ta hingas sügavalt sisse. „Tema siiakolimine on raskem, kui ma mõtlesin.”
Clare märkas kriimustust tema käel ja papitükikesi särgil. Samuti märkas ta mehe käsivarrelihaseid. Tal olid lühikeseks lõigatud tumedad juuksed, pähkelpruunid silmad ja tugev lõug – üldiselt tugevad näojooned, arvatavasti osa põhjusest, miks Clare oli teda valesti tõlgendanud. Ta teadis paremini, et inimeste üle otsustada, arvestades oma tööd ja loomulikku kalduvust. Logan Farrell võis olla kannatamatu ja isegi ülbe, aga ta oli siin koos oma eaka vanaemaga.
„Talle võiks ära kuluda rõõmus raamat, mida lugeda,” lisas mees.
Clare naeratas. „Olen kindel, et seda saab korraldada. Ta palus „Jõululaulu”.”
„Ma ei tea, kui rõõmustav on Jacob Marley kummitus. Mind hirmutas see lapsena põrgulikult. Olete mu vanaemaga kohtunud?”
„Veel mitte.”
„Tal on maja Knights Bridge’i linnaväljaku ääres ja tavaliselt jalutas ta raamatukokku, aga sellest ajast peale, kui ta novembris kukkus, pole ta palju väljas käinud.” Logan vaatas täket oma käel, otsekui märkaks seda esimest korda. „Ma võin teid tutvustada, kui soovite.”
Isegi kui pakkumine oli oma süütunde leevendamiseks, et ta oli registraatoriga kannatamatult käitunud, võttis Clare selle vastu. „Mulle meeldiks väga proua Farrelliga tutvuda,” ütles ta.
Daisy Farrelli pojapoeg oli ilmselgelt oma elemendist väljas, rääkides väikelinna hooldekodus kohaliku raamatukoguhoidjaga. Kui Clare talle koridoris järgnes, mõtles ta, mis laadi tööd mees teeb ja kus ta elab. Bostonis? Hartfordis? Kusagil kaugemal – oli ta siia lennanud, et külastada oma lesestunud vanaema?
Uks oli avatud väikesesse korterisse, kus vanemapoolne valgejuukseline naine seisis toolil, haamer käes. Ta kandis avaraid joogapükse, roosat kapuutsiga dressipluusi ja hõbedakarva tossusid.
Logan hingas kuuldavalt sisse. „Vanaema,” ütles ta. „Mida sa teed?”
„Riputan oma tikkimistööd üles.”
Clare märkas ristpistes tikandit kummutil. Korralikult tikitud lilled ja taluloomad lõid raami lihtsale pühendusele:
Ainus moodus omada sõpra on olla ise üks.
Daisy Farrell on paras pähkel, kahtlustas Clare.
„Ma võin selle tikkimistöö sinu jaoks üles riputada, vanaema.” Logan sirutas käe välja. „Tule alla.”
Vanaema naeratas talle. „Siia ülessaamine oli lihtne. Ma arvasingi, et vajan allatulekul abi.”
„Sul oli plaan, eks ole?”
„Ühest aitab. Las ma lõpetan ja …”
„Meil on seltsi,” ütles Logan. „Me võime lõpetada paari minutiga.”
Vanaema ohkas. „Hea küll, hea küll.”
Logan võttis haamri ja aitas vanaema toolilt maha. „Vanaema, tema on Clare Morgan, linna uus raamatukoguhoidja. Clare, mu vanaema Daisy Farrell.”