tuule poole laiali. Tänasest päevast saati saate te neid kibedasti taga otsima.” Voh!” Võidukalt vaatas pootsman ringi ja lisas: „Ja nüüd raidutavadkid köik mehepojad mööda ilma naisi taga otsides ning igaühel oo see väike lootus, et ehk levab just tema selle kahe küpsisega eide üles, aga veta näpust, ainult mönel üksikul on see korda läinud ja seda viimast vöi ma juba omaenese tarkusest lisada.”
„Ja kohe selline õpetlik piiblilugu,” imestas vanemtüürimees.
„Justament ja täpselt,” noogutas Mani ning ajas näpu jälle tähtsalt püsti. „Kui keegi viitsis ennist tähele panna, mida ma sii vilusoofiast rääkisi …” Nüüd leidis Mihkel Tüür paraja aja olevat vimkavennale põõna panna ja hüüdis Draakoni jutu vahele:
„Kas sa, pootsman, mötled seda augukeste teooriat?” Jälle rõkkas tekk meeste naerust. „Suure augu teooria, augukeste vilusoofia,” kostsid ülemeelikud hõiked.
„Vaada, poisid,” võttis pootsman uuesti sõna, vehkides meeste vaigistamiseks käega, „täpselt sedati ja selle vilusoofia järgi käib ka naiste otsimine – arvad, et oled selle öige, noh selle kahe küpsisega üles leidend, noh näed ju kohe oma silmadega,” tõstis Draakon käe kulmude kohale ja punnitas näitlikult silmi, nagu otsinguid demonstreerides. „Aga läheb püsut aega mööda ja märkad, et pöle teine tükkis see, keda varem omateada suure hurraaga tervitasid.”
„Kes hõbedase kaelakellaga lehma otsib, see sitase sabaga saab,” mühatas Vigri ning, nähes meeste imestunud pilke, lisas, „see oo meite kandi rahvatarkus.” Tekimeeste hoog oli taltunud, tundus, et oldi mõtetega iseeneses kinni. Pootsman võttis lätu peast, sasis juukseid, vaatas, kaval naeratus silmis, kaaslaste hulgas ringi ja päris:
„Noh, mes, kas hirmutasi teiteid ära vöi teete plaani, kuda küpsiseid juure saaks?” Volmer muigas, sest tahtmatult oli pootsmani jutt ka talle üht-teist eelmisest suvest meelde tuletanud. Tõepoolest oli see Mani vaatamise ja nägemise teooria üsna õigeks osutunud. „Tere, Jaak, seal kaugel merel …” pomises Jaak endamisi, tsiteerides kunagise silmarõõmu Saima mittemidagiütlevat kirja.
„Nääd sa, kaptenisaks oo ka pilvepiirilt meite sekka astund,” märkas Draakon kaptenit. „Mes siis Kremlist ka kuulukse?” Huvitatult pöördusid meeste pilgud kaptenit seirama. Jaak ei jõudnud vastatagi, kui koridori uks avanes ning torssis ja pahase moega radist ennast tekki poetas, lüües ukse tagantkätt mürtsuga kinni.
„No-noh, Markoni,” kutsus pootsman tulijat korrale, „mes sa, mees, koloosi vara löhud?”
„Mes sa murega siin muud teed,” ohkas radist, pani suitsu palge ja istus samuti trümmiluugi äärele. Mehed vahetasid küsivalt pilke.
„Ja oo so mure ka suur?” päris pootsman.
„Miks ta suur ei ole,” kibrutas Peeter laupa ja süütas välgumihkliga sigareti, „ma jäi piimast ilma.”
„Ai-ai-ai,” vangutas Draakon kaastunnet teesklevalt pead, „see oo küll jama lugu.” Naeru jagus – kellelegi ei olnud saladuseks radisti eraäri kokaga, kust vahel oli ka teistele meeskonnaliikmetele ühtteist pudenenud.
„On’s Rolikutel-Šarikutel piim otsas?” päris Mihkel Tüür huvitatult.
„Mis otsas, mis otsas,” pahandas Markoni. „Mehed, meil on hulga tõsisem probleem laevas – see on infoleke.”
„Ai sa mait,” märkis pootsman irooniliselt, „kas pöle nüüd nii, nagu meite akustik Rääbis sii kuulutas: pagana ameeriklased kuulavad meiteid päält, nad oo meite ümber, aga me äi näe neid mette.” Oletusi ja ettepanekuid pääses kui paisu tagant. Laubre Peeter lõi pahaselt käega, tõmbas sügavalt suitsu kopsudesse, puhus siis sinise pilve taeva poole ja jätkas:
„Lähen mina padavai kiiresti alla, vaatan salongi, kambüüsi – no pole Raisakotkast ei siin ega seal.” Kõik panid tähele, et kokk Vasja hellitusnime Roliki-Šariki oli Markoni suus tabanud muutus. „Vaatan kajutisse,” tegi radist ilmeka pausi, rehmas käega suitsu laiali ja veeretas edasi, „Vaska, raisk, kois pikali, seljaga ukse poole. Hüüan mina sedati õrna häälega: „Vasja, Vasjakene, pane piim valmis!” Vastuseks vaikus. Ei tee, kurat, väljagi, põõnab edasi. Lükkan õlast, vastuseks ainult unine möhh.” Radist heitis käega, ajades suitsuvingu silmadest eemale.
„Roliki-Šariki on sügava unega,” konstateeris ka Draakon.
„Mina ikka nügin teda edasi,” jätkas Markoni pahura häälega, „nügin ja nügin, ise aga muudkui moosin: „Vaska, kuule, Vaska, pane vähemalt kaks piima valmis, mul on sulle suuri uudiseid!” See raisk ainult haigutas, keeras külge ja pomises üle õla: „Mis uudist sul seal olla saab? Meeskonnavahetus ja remont on Las Palmases, seda tean ma niigi.”” Järsku valitses tekil suur vaikus, mehed vahetasid pilke, enne kui jälle sumin ja melu vallandus. „Mis? Kus? Markoni, mis pada sa ajad?” Tahtmatult koondusid meeste pilgud muhelevale kaptenile, kes soostuvalt peaga noogutas, taskust radiogrammi õngitses, lahti voltis ja valju häälega teadustas:
„SRTR 9086 Roobaku kapten Volmer.
Seoses väljapaistvate püügitulemustega, avaldan kolhoosi juhatuse, parteikomitee ja ametiühingu nimel ning omalt poolt isiklikult suurt tänu nii Teile, Jaak Aleksandrovitš, kui ka kogu meeskonnale. Võite meeskonnale teatada, et laeva remont ja meeskonnavahetus toimub Luanda asemel Las Palmases. Püügilt mahavõtmise kuupäeva teatame täiendavalt, nagu ka pai 1 peale makstava valuutakoguse.
Lugupidamisega peainsener Kalle Karask.”
Tõstes pilgu loetavalt tekstilt, märkas kapten Volmer meeste hardaid pilke ja pidulikke nägusid, pootsman Saks oli isegi mütsi peast võtnud. Las Palmas oli iga kalamehe unistus, unelmate linn ja kõigi püüdluste sihtmärk.
„Kurat võtaks, piimast jäin ilma,” katkestas pühaliku vaikuse Laubre Peeter ning puhus suure pahvaku suitsu kopsudest, mis omakorda vallandas sumina ja melu. Kuuldusid õpetused ja vaidlused, kas kõige odavamad hinnad olid Odessa maklaki2 juures või Kosmoses, millisest õllekast saab kannu peaaegu tasuta jne. Naerul ja aasimisel ei tahtnud lõppu tulla.
„Miku,” kutsus pootsman üle sumina, nii et mehed jäid kuulatama, küllap oli muhulasel jälle midagi soolas. Kahtlustavalt kõõritas madrus Tüür ülemust.
„Vaada, Miku,” jätkas Draakon heatahtliku õpetaja toonil, „ma kut vanem seltsimees ja söber tahaks soole möned soovitused anda.” Nähes madrust pahuralt altkulmu vahtimas, lõi pootsman käega ja lisas: „Egas ma siis paha pärast, aga kut sool juba huvi oli selle vilusoofia vastu, ma mötli seda va augukeste teooriat,” juba kostis turtsatusi ja Mani jätkas tõusvas joones, „siis mo soovitus oo: Palmases mine Kosmose maklaki juure.” Mihkel Tüür vaatas abiotsivalt ringi, kehitas õlgu ja päris:
„Mis au pärast just Kosmosesse? Las Palmases on maklakke lademetes.” Rahulolevalt võttis Saks lätu peast ja seletas õpetlikul toonil:
„Vaada, ikka sellepärast, Miku, et sääl oo need naiste nädalapüksikesed keikse odavamad.” Mehed, kes seni olid puändi ootuses hiirvaikselt püsinud, prahvatasid naerma ning jälle sadas virilalt naeratavale muhulasele õpetusi kui küllusesarvest.
„Kuss-kuss, pörgulised,” tõstis pootsman vaigistavalt käe, „see soovitus kulub teitele köigile ää.” Polnud kellelegi saladuseks, et välismaine aluspesu, mis oli õhuline, pitsiline ja mida müüdi seitse tükki pakis, igal püksikesel vastava nädalapäeva nimetus, oli kodumaal naiste hulgas väga hinnas.
„Kas sulle omale siis ei lähe tarvis?” kostis läbisegi ülemeelikuid hõikeid. Manivald Saks vidutas kavalalt silma ja lükkas lätu kulmudele:
„Eks ma sellepärast teangid nooremat kolleegi öpetada.” Pootsman sihtis näpuga madrust ja jätkas: „Iga päe annad ühe paari püksikesi käde – noh, naesterahvast