peainsener, kas sa arvad, et teie Aivariga üksi luurekat mängite? Eks ole minulgi oma allikad.”
„Uskumatu,” vangutas Karask pead, „kuidas keegi pole sellest varem mitte sõnagi iitsatanud.”
„Kuidas ei ole?” sasis tagumise istme mees oma siilisoengut, „tootmiskoondisest Uku on ajalehtedes üle päeva juttu. Üsna hiljuti kiideti suure suuga Nahhimovi kalurikolhoosi ja selle esimeest Osvald Juurt, kes on ka kolkakülades leidnud pensionäridele ameti ning aidanud kolhoosi finantsidega sisustada suveniiride ja muude meenete valmistamise töökodasid.”
„Kuidas on puulusikad, villased sokid ja õllekapad seotud konservide tootmisega?” imestas Karask.
„Kõige otsesemalt,” turtsatas Olev Räim. „Sina, Kalle, pole juures olnud, kui neid niinimetatud töökodasid sisustati ja mine sa tea,” siinkohal vaatas Vigur arupidava näoga auto aknasse, „see vigur ning see asi, võib-olla on neil töökodadel ühes otsas puidu-, teises aga kalatsehh.”
„Kuule, Olev, tahad sa öelda, et kui kala pole, siis treivad puulusikaid ja koovad vaipu, kui aga on, siis mutsivad vürtsiräime karpi?” Peainsener ei hakanudki hääles kõlanud irooniat varjama, liialt ulmeline oli jutt salatehastest. Muidugi oli ta kuulnud, et Kaug-Idas ja Kaspia mere ääres, kus liikus punast kala, pidid pooled kalatehased põranda all töötama, aga siin, Eestis − no pole ikka võimalik.
„Ka kuu peale saatmine tundus varematel aegadel solvamisena, aga näe, tänaseks on ameeriklased oma viis korda juba ära käinud,” muigas Vigur ning lisas, „keegi ei solvu enam. Mul on oma allikad.” Mees vaatas märkmikku, leidis õige koha ja tsiteeris: „Ülemöödunud aastal oli Kaluri Poja konservide toodang 18,56 miljonit tingtoosi, Nahhimovil 20,16, möödunud aastal meil 20,6 miljonit tingtoosi, Nahhimovil 38,6 – selline järsk tõus.” Vigur ajas näpu tähtsalt püsti: „Mõttekoht. Samas oleme väljapüügilt mõlemal aastal nii Nahhimovi kolhoosist kui ka hiidlastest kaugel ees.”
„Seda küll,” ütles Karask mõtlikult, „kuid nagu sa isegi tead, paneb meie konservitootmisele piirangu materjalide vähesus – plekifondi pole piisavalt. Samas saab Juurikas Moskvast, mida aga ise tahab ning nii tulebki lisakulutusi teha, et Ukrainasse ja Valgevenesse külmutatud kala vedada.”
„Nõus,” kostis tagaistmelt, „kuid ikkagi ei põhjenda see järsku toodangu tõusu ühe aasta jooksul. Lappasin raamatukogus vanu ajalehti ja leidsin üsna mitmeid samasse aega jäävaid artikleid Nahhimovi kolhoosi kangelastegudest Uku tootmiskoondise vallas.”
„Ja mida sa kavatsed teha? Teatada SORVVO-sse, prokuratuuri või veel kuhugi?” päris Karask.
„Kasu sellest ei oleks,” raputas Vigur veendunult pead. „Nagu sa ise kujukalt ütlesid, leiab Juurikas endise kolleegi ja praeguse peasekretäri, onu Andropovi juures Moskvas kaitset ning asi vaikitakse maha. Mina usun, et avalikustamisest on parem teadmine, et meie ka midagi teame, aga mida ja kui palju, see teadmatus peaks neid omakorda pisut jahutama.”
„Aga hiidlased?” päris Karask.
„Mis siis hiidlastega peaks olema?” muigas Olev üle terve näo. „Nendega on asi pisut lihtsam. Piisab sellest, kui küsida, mis maksis ja kuhu kadus terve kolmetoalise korteri mööbel, mis ametlikult soetati kolhoosi rahadega Hiiu Kaluri esinduse sisustamiseks Riias. Viimast pole seal eluaeg olnud ega saagi olema.” Kalle Karask vilistas üllatunult.
„Kuule, Olev, sa oled üsna ohtlik mees, intriigid nagu vanas Bütsantsi riigis,” vangutas peainsener imetlevalt pead. „Kas sul on aga vettpidavaid tõendeid või räägid niisama kuulujutte?” Olev Räim vangutas etteheitvalt pead ja päris, solvumisnoot hääles:
„See vigur ning see asi, olen ma kunagi midagi niisama rääkinud?” Siin pidi peainsener tegema möönduse − talle ei meenunud tõepoolest kordagi, mil püügiosakonna ülem oleks midagi niisama bluffinud. Pigem oli Viguri puudujäägiks see, et ta üldse vähe rääkis ja seda isegi siis, kui teinekord oleks mõnel nõupidamisel olnud hädasti vaja sõna sekka kosta, et Aivar Sinki ühes või teises suunas painutada.
„See vigur ning see asi, mul on ostetud mööbli arve olemas,” lisas Räim mokaotsast.
„Ja kuidas sa mõtled seda asja sättida?” päris Karask kahtlevalt. „Astud kalurite liidus Osvald Juure juurde, rabad nööbist ning pajatad tootmiskoondisest Uku ja selle tegemistest? Või komistad hoopis Unima Aadu varvastele?”
„See vigur ning see asi, no nii need asjad ka ei käi,” porises Vigur, keda pahandas noorema mehe mõistmatus, „kõike tuleb ikka ilupidi ajada.” Muhulane vakatas hetkeks, kogus mõtteid ja jätkas: „Nahhimovis on püügiosakonna ülem Risti Peeter. Tema naine on Muhust pärit Soodla Mari, kes on omakorda minu Mare kooliõde ja nemad ikka vahetevahel helistavad vastastikku. Lasin siis oma mannil öelda, sedati jutu sekka ja teiste teemade vahele, et oleme Kaluri Pojas nende konservidega kimpus ning plaanime Nahhimovi eeskujul ka rohkem pensionäre suveniiride tootmisse kaasata.”
„Ah et kohe nii lasid öelda?” turtsatas Kalle naerma.
„Vat see vigur, justament,” kinnitas Olev Räim ja noogutas. „Ise seisin juures ja lasin Marel paberilehe pealt ette lugeda, et tal midagi sassi ei läheks.”
„Kurat, Olev, sa oled nagu vene luuraja Stirlitz sellest luurefilmist „Seitseteist kevadist hetke”,” irvitas Karask imetlevalt. „Omal ajal sai Tihhonov Brežnevi Ljonjalt Stirlitzi osatäitmise eest Lenini ordeni rinda, sul võib ka lootust olla.” Olev Räim ei läinud kaaslase lõõpiva tooniga kaasa. Ta oli mõtlikult tõsine, kui ühmas:
„Kalle, ma ei võtaks seda asja sugugi naljana. Meie babiidiloo tagant paistavad kellegi väga mõjuka isiku kõrvad.”
„Mis seal arvata, Juurika poriseid jalajälgi terve ilm täis,” suskas Karask vihaselt.
„Kui see vaid nii oleks,” mühkas Vigur umbmääraselt ja pöördus autoaknast välja vaatama. Mööda sadamakaid patseeris rohelistes mütsides piirivalvepatrull, automaadid risti rinnal. Kakukesel ei jäänud öeldu märkamata ja järsult pöördus ta taha vaatama.
„On sul mingid andmeid, oletusi? Oled sa ehk „naabrimehega” rääkinud?”
„Sa mõtled major Looganit?” päris Olev nägu krimpsutades.
„Muidugi teda, keda siis veel. Ise ütlesid, et pidite suured semud olema, naised koos kooliõpetajad ja puha,” iroonitses Kalle. Olev Räim pööras pilgu aknast, ohkas ja vaatas peainseneri kooliõpetajalikult korralekutsuva pilguga:
„Sulle, Karask, on Singi lollid kombed üsna kergelt külge jäänud.” Nähes, et oponent tahab vastu vaielda, tõstis muhulane vaigistavalt käe ja jätkas: „Venelastel on vanasõna „Peksa omasid, et vaenlased kardaksid”, mis sinu ja Singi puhul hästi kehtib.” Kalle Karask tahtis midagi öelda, kuid vanema mehe pilk ja terav silmavaade sundisid teda vaikima. Torsakalt pöördus ta esiklaasi vahtima. „Omasid võib peksta küll, kuid asja pärast, muidu tekitad salavaenlasi, kes hiljem hambad säärde löövad,” kostis tagaistmelt õpetlikult. Peainsener Karask mõistis, et kõik öeldu oli õige ning see omakorda lisas trotsi, kuid samas ta teadis, et püügiosakonna ülem Olev Räim oli tänases olukorras ainuke mees, kellele toetuda. „Kalle, ära korda oma mentori vigu,” jätkati seljatagant õpetussõnu. „Sink ei ole loll mees, kuid üsna tihti kipub tema ego maha kriipsutama seda positiivset, mida ta on korda saatnud. Vaja on paindlikkust, diplomaatilist kavalust.” Teravalt lõikas Kalle hinge vanema kolleegi kasutatud sõna „mentor”, nagu ta ise polekski mees, kuid jälle pidi ta nentima, et Vigur polnud midagi valesti öelnud. Muidugi oli Sink talle mentoriks, kes igati turgutas tema karjääri, edutas peainseneriks, olgugi et kõrgharidus oli alles omandamisjärgus. Kui aga teisest küljest vaadata, siis küllap oli ta näidanud, et on selles ametis kolhoosile ja Singile igati vajalik mees, õigustas Kakuke end sisimas. „Kalle, meil tuleb seda suppi kahekesi helpida, sellepärast ei ole mõtet aega asja ees teist taga teravustele raisata,” lõpetati monoloog tagaistmelt. Kalle Karask sai endast võitu ja pöördus uuesti taha vaatama.