neist möödun, teeb mobiiltelefon
tagataskus kõll.
Ma ei vaevu sõnumit vaatama.
Ma tean, et Angela käib mulle pinda:
Ks oled?
Vanglas k2isid?
Edi n2gid?
Kdas Edil l2eb?
Karen on ikka veel sitaks tige.
Edi uus advkaat kirjutas. Tundub tark.
Ks OLED???
Ma pean oma õele helistama.
Helistangi.
Pärast.
Praegu olen ma näljane.
Ja ma pean sellest muusikast eemale pääsema.
BOBI EINELAUD
Einelaud on väljast tõeline urgas,
värv koorub maha, pool neoonsildist pime,
ja ega seeski asi parem ole –
katkised põrandaplaadid,
pleekinud ja kärisenud postrid.
Keskealine teenindaja naeratab
roosas keeglipluusis.
Tema nimi – Sue – on taskule tikitud, must niit aga hargneb ja roomab pluusi mööda alla nagu väike viinapuuväät. „On sul kõik hästi, kullake?” küsib naine kätt suu juurde tõstes, suitsetades sealsamas leti taga, nagu oleks see igati normaalne, kui ettekandja söögikohas suitsetab. Võib-olla ongi. Vähemalt siin. Näitan talle oma järelejäänud raha. „Mida ma nelja taala eest saaksin?” küsin. „Ilmselt peekonisaia ja kohvi. Kas see sobiks, kullake?” „Tore,” vastan sisse hingates tema sigareti suitsuvinet. Ta hõikab mu tellimuse köögi pöörduksest sisse, keerab mulle selja, et kohv sorinal räpasesse tassi kallata ja lükkab tassi üle leti. Kohv on purune ja mõru, sellist sa juba New Yorgis ei saa, kuid ma ei kurda. Rebin suhkruasendaja paki lahti ja poetan selle tassi, maitset peitma. „Mingit tööd liigub?” küsin. „Oota siin, kullake.” Sue kaob köögi pöördukse taha. Napsan leti pealt korvist kilekotis muffini ja topin taskusse, enne kui välja ilmub üks mees, kelle suud varjavad tihedad vuntsid ja vats kummub üle püksivärvli. Ta kummardub üle leti, surub mu kätt. „Olen Bob. Sa vist otsid tööd.” Ta venitab sõnu nagu läbi ja lõhki texaslane. „Joe Moon,” vastan. Ta noogutab. „Mul on kullerit vaja. Kedagi autoga, sest see majatagune romu ei sõida. Või inimest, kes ülikiiresti rattaga sõita suudab. Sel kiirel inimesel peaks oma ratas olema.” „Ma remondin autosid,” vastan kähku. „Kui ma romu korda teen, kas siis saan tööle?” Sue on tagasi ilmunud, uus sigaret rippumas kondiste sõrmede vahel. Ta sülitab tubakaläraka põrandale. „Et sa teaksid, kullake, mu peika Lenny on mootoritega sina peal. Isegi tema ei saanud seda rüsa käima.” Ta pühib niiske kaltsuga kohviplekid kapi pealt ära. „Ma võin ju proovida,” pakun, püüdes mitte liiga meeleheitel paista. „Okei. Sa võid proovida,” nõustub Bob. Ta pistab käe korvi ja ulatab mulle mustikamuffini. „Magustoit minu poolt, pojuke,” lausub ta.
EI MINGIT RANDA
Kogu eelmise nädala
proovis Reed mu tuju tõsta.
Oma autos istudes ja sooja õlut kulistades
püüdis ta mind veenda, et Ed pääseb minema,
et ma jõuan Arlingtoni tagasi
enne spordivõistluse
algust.
„Mina saan tõkkejooksus pronksi,
sina viie tuhandes meetris kulla.
Siis läheme randa oma medalitega eputama.
Võime vedelda mu nõbu rannamajas
nii kaua, kui tahame.
Päevitame end pruuniks,
tõmbame savu,
lööme kuumadele plikadele külge.
Rannal on nii palju kuumi plikasid.”
„Kõlab hästi,” vastasin,
teades, et seda tegelikult ei juhtu,
teades, et mind pole linnaski
suve lõpuni,
rääkimata juba New Yorgi
spordivõistlustest.
See oli minu jaoks ainus põhjus
koolis vastu pidada,
see teadmine, et kooliaasta lõpus,
kui halvad mu hinded ka poleks,
saan ma spordivõistlustel tõestada,
et pole mingi pagana luuser.
Kuid jooksmise asemel
tulin ma Texasesse
viimasteks päevadeks enne
mu venna hukkamist
ning üritada mu tuju selles asjas paremaks teha
oli mõttetu.
TEINE TELEFONIKÕNE
Mulle meeldisid ketšupiga üle ujutatud juustuleivad
ja nende taldrik oli mul parajasti süles.
Vaatasin telerist „Ämblikmeest”,
istudes ristisjalu vaibal,
kulunud tossud jalas,
paelad lahti ning jalad nende sees higist ligased.
Siis olin ma juba kaheksane,
kõik
pea peale pööranud
esimesest telefonikõnest oli aasta möödas.
Ema karjus mulle nagu alati:
„Keera see kuradi telekas vaiksemaks!”
Tal oli mobiiltelefon kõrva ääres,
ta vidutas silmi, nagu püüaks näha seda,
mida iganes talle räägiti.
Ja siis
ta kukkus
nagu kaljurahn jõkke
ning hakkas ulguma.
See polnud üldsegi nagu filmides,
kus inimesed vajuvad kaunilt
ja
traagiliselt kokku.
Ta oli kui kurjast vaimust vaevatud,
peksis end vastu põrandat
ja ma kartsin liiga lähedale sattuda.
„Ei!” karjus ta.
Ma taipasin silmapilk, mida talle öeldi.
Iga inimene oleks kohe aru saanud.
Me mingil määral olime selleks valmis.
Ja samas tabas see meid täiesti ootamatult.
Tädi Karen käis ühel lühikesel istungil,
tuli koju ja
rääkis meile, et Edi seis pole hea –
kas või tunnistuse pärast,
mille ta andis järgmisel päeval pärast vahistamist.
Tädi ütles, et kui tema oleks vandemeeste seas
istunud,
oleks